Iga väljaande suurim varandus on tema autorid.
Laureaat Isabel Mari Jezierska tegi Sirbis trükidebüüdi 2018. aastal, kui oli alles Tartu ülikooli bakalaureuseõppe tudeng. Kuulsin laia silmaringiga üliõpilasest Hendrik Lindepuult.
Nüüdseks tutvustavad Jezierskat kõige paremini ta enda teod: kaheksa aasta vältel on ta saanud filosoofia bakalaureusekraadi Inglismaal Sheffieldi ülikoolis ja politoloogia magistrikraadi Tartu ülikooli Johan Skytte instituudis ning avaldanud artikleid arvukates väljaannetes ja portaalides, sealhulgas on jäänud püsima hea koostöö Sirbiga. Alates 2024. aasta kevadest töötab Jezierska mõttekoja Praxis soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste programmi analüütikuna, uurides eeskätt haavatavas olukorras inimeste heaoluga seonduvaid küsimusi. Ühtlasi huvitavad teda teemad, mis seonduvad paremradikaalsuse, kõrghariduse ja sotsiaalse õiglusega, ennekõike vaesusega.
Samadest huvidest on kantud viis eriilmelist kaastööd, mis tõid Jezierskale Sirbi laureaadi tiitli. Artiklis „Nähtamatu osa majandusest. Privaat- ja avaliku sfääri eristamine“ (14. II) käsitleb Jezierska koos kolleegi Tali Kletteriga tasustamata hooletööd. Selle eest palka ei maksta ja see tähendab otseselt või kaudselt kelle või millegi eest hoolitsemist. Enamasti teevad seda naised. Autorid toonitavad, et tasustamata hooletöö panusest majandusse ei ole siiski võimalik mööda vaadata: ka sellele on võimalik määrata hind ning just sellele toetub kogu tasustatud majandus.
Moonika Siimetsa filmi „Must auk“ enamik tegelasi sipleb nii sügaval argimuredes, et välja saab nad sealt aidata vaid maaväline jõud. Filmi arvustuses „Inimväärset elu igatsedes“ (7. III) arutlebki Jezierska, miks vajavad inimesed esoteerikat ning kas hookuspookus ei soodusta mitte olukorraga leppimist. Ta püüab neid siiski mõista: „Kes see jaksakski võidelda, nõuda endale paremaid töötingimusi või käia teraapias, milleks tegelikult raha ei ole?“ Lustlik „Must auk“ on tegelikult tõsine film.
Veel tõsisem on „Veepidu“, kus Justyna Mytnik on käsitlenud teismelise tüdruku paranemist seksuaaltraumast. Arvustuses „Keha mäletab“ (16. V) tutvustab Jezierska tänuväärselt filmi kultuuritausta, poolakate tähtpäevi, millega seotud traditsioonidest on peategelasel abi, et oma trauma mõttes läbi töötada. Samast numbrist leiab ka Jezierska lühikese „Raamaturiiuli“ mõtiskluse, kus on juttu raamatute müümisest heategevuse eesmärgil.
Tuumakas artiklis „Peame pöörama vasakule, et liikuda paremale“ (28. III) arutleb Isabel Mari Jezierska koos oma venna Mihkel Mariusz Jezierskiga tehisaru ja hariduse üle. Autorid hoiatavad lõhe suurenemise eest nende vahel, kes oskavad tehnoloogiat mõtestatult kasutada, ja nende vahel, kel puuduvad selleks vajalikud oskused. Seega saavad hea haridusega inimesed teha tähendusrikast, loomingulist, kriitilist mõtlemist rakendavat ja hästi tasustatud tööd, teised peavad aga leppima rutiinse, kehva palga ja vähese arenguvõimalusega töödega. Mõistagi suurendaks niisugune olukord sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust ning soodustaks populismi, väärinfo levikut ja polariseerumist. „Selles ühiskonnas on inimesed pelgalt tehnoloogia tarbijad ja mitte selle kujundajad, neil puudub võime hoida tehisaru arendamist inimheaolu teenimise kursil.“ Võtmesõna on siinkohal „üliõpilase jaoks tasuta kõrgharidus“ – see ei ole pelgalt üksikisikut teeniv hüve, vaid ühiskonna investeering.
Nobelist Han Kangi romaani „Taimetoitlane“ arvustuses „Yeong-hye „vägivallatu“ vastupanu“ (12. IX) püüab Jezierska mõista, mis on kujundanud romaani peategelase lepliku loomuse ning miks ta viimaks kannatustele oma vaiksel moel siiski vastu otsustab hakata. Samm-sammult toob Jezierska nähtavale teose paradoksi: inimese soov elada täiesti vägivallatut elu võib osutuda jõhkruseks ta enese suhtes. „Sel viisil asetab kirjanik Han Kang lugeja ette küsimuse: kas üldse on võimalik vägivallatult seista vastu vägivallale?“
Jezierska artiklid toovad diskussiooni uusi argumenteeritud vaatenurki. Neist aimub autori soe süda ja tugev õiglustunne.
„Nähtamatu osa majandusest. Privaat- ja avaliku sfääri eristamine“
