Me oleme harjunud eristama privaatsfääri avalikust sfäärist. Selle lihtsustatud eristuse kohaselt jaotub inimelu kahte täiesti eraldi maailma: privaatsfäär hõlmab eraasju, mis puudutavad inimest ennast või tema perekonda ega kuulu avaliku elu ega riigivõimu huviorbiiti, seevastu avalik sfäär puudutab kõiki ning on ruum, kus arutletakse ühiskonna huvide ja prioriteetide üle. Selle arusaama normatiivse tasandi järgi ei tohi riigi institutsioonid ega avalikkus privaatsfääri sekkuda, kuid avalik sfäär ongi defineeritud ruumina, kus toimub erinevate isikute, gruppide ja institutsioonide kokkupõrge – see on sfäär, kus toimub avalik arutelu, mille toel pannakse paika ühiskonna huvid ja tegevussuunad.
Demokraatia seisukohalt on see eristus praktiline, näiteks eraelu puutumatuse printsiibina.1 Kuid sageli käsitletakse privaatsfääri ja avalikku sfääri metafüüsiliste kategooriatena – justkui eraldi maailmadena, mis teineteisesse üldse ei puutu. Nende piirid on ka meie enda arusaamades hägused ja vastuolulised. Võtame näiteks olukorra, kus inimene kasvatab kodus lapsi – see võiks kuuluda täielikult privaatsfääri. Kas see kehtib ka juhul, kui ta kasvatab kodus lapsi viisil, mis ohustab laste heaolu? Sellised dilemmad näitavad, et võiksime seda eristust käsitleda analüütilise tööriistana, mis on mõne juhtumi puhul kasulik, kuivõrd aitab meil lahendada teatud probleeme, kuid iga kord ja iga probleemi lahendamiseks ei sobi.
Kodus oleme isetud?
Kui Eestis räägitakse majandusest, siis vaid turumajandusest, mis arvatakse kuuluvat avalikku sfääri. Sealhulgas samastatakse turumajandus tasustatud majandusega, mis tähendab, et selle alla arvataksegi vaid need tegevused ja asjad, millel on hinnasilt küljes. Adam Smithi sõnul tugineb turumajandus „nähtamatu käe“ printsiibile, mis tähendab, et isereguleeruv süsteem võimaldab üksikisikutel oma huve järgides ühtlasi edendada üldist heaolu.2 Kui keegi püüab oma tegevusest majanduslikku kasu saada, mõjutab see väidetavalt ka ühiskonda. Näiteks põllumees, kes kasvatab ja müüb köögivilja eesmärgiga teenida elatist, ei taga üksnes endale sissetuleku, vaid võimaldab ka tarbijatele ligipääsu värskele ja tervislikule toidule. Tema majanduslik motivatsioon rahuldab seega ühiskonna vajadust, isegi kui see ei ole tema otsene eesmärk. Esiti näib see pilt ühiskonnas toimuvast väga usutavana. Paljud ongi just sellise arusaama maailmast omaks võtnud.
Need smithiliku maailmapildiga inimesed ütlevad: on selge, et privaatsfääris ollakse altruistlik ja avalikus sfääris taotletakse omakasu. Lapsevanem armastab ju last ja pühendub lapsele ka tasu saamata. Tööd tehakse vaid tasu eest. Feministlikud teoreetikud on kritiseerinud seda arusaama.3 Inimestevahelised suhted väljaspool perekonda ja lähikonda on palju komplekssemad kui lihtsalt see, et tehakse koostööd rahalise kasu eesmärgil. Tehakse ka näiteks vabatahtlikutööd – see on tegevus, mis sellise eristuse järgi peaks kuuluma avalikku sfääri, aga tasu selle eest ju ei saada. Ka pereringis ja lähikonnas tegutsetakse erinevate motiivide ajel. Inimene võib hoolitseda oma eaka vanema eest sügava kiindumuse ja tänutunde ajendil, kuid see võib olla ka praktiline paratamatus – hoolekandeteenused on kallid või vajalik abi ei ole muudel põhjustel kättesaadav. Kas tegevus on produktiivne, ei tohiks olla määratletud selle kaudu, kas inimene seda naudib või mitte, kas ta teeb seda kohusetundest, armastusest või mõnel muul ajendil.
Majandusaruteludes samastatakse väärtust loov produktiivne töö palgatööga, kuid ka tasustamata hooletöö on töö. Sellega luuakse väärtust, see on produktiivne, ka see panustab majandusse. Tasustamata hooletöö on töö, mille eest palka ei saada ja mis hõlmab otseselt või kaudselt hoolitsemist, näiteks laste, puudega inimeste või vanemaealiste eest hoolitsemine, perele söögi valmistamine, riiete pesemine ja triikimine, aia eest hoolitsemine jne. Keskmiselt kulub Eestis naistel tasustamata hooletööle päevas 201 minutit ja meestel 137 minutit.4 Mehed teevad enamasti töid, mis on hooajalised või harvad, nt muru niitmine, lume rookimine või remondi tegemine, samal ajal kui naised teevad rohkem neid töid, mida tuleb teha iga päev või regulaarselt, nt laste kantseldamine, söögi tegemine, nõude pesemine, kodu koristamine.
Hooletöö on olnud meie ühiskonna majanduse käsitlustes nähtamatu, kuna selle panust sisemajanduse kogutoodangusse (SKT) ei arvestata. Ometi ei pea see nii jääma. Majandusteadlased heidavad ka ise selle üle nalja5: kui mees abiellub oma koduabilisega ja koduabiline jätkab abielunaisena nendesamade tööde tegemist tasuta, siis riigi SKT langeb. Kui seesama mees aga saadab oma vana ema hooldekodusse, siis riigi SKT jälle tõuseb, kuivõrd hooldamise võtavad temalt üle tasustatud hooletöötajad. Absurdne! Selle asemel et samastada produktiivne töö palgatööga, võiksime lähtuda Margaret Reidi definitsioonist, mille järgi on tasustamata töö produktiivne ehk väärtust loov (ehk siis erinev tarbimisest ja puhkeajast), kui seda tegema saaks leibkonna piisavate rahaliste vahendite korral palgata tasustatud töötaja.6 Näiteks on perele söögi valmistamine produktiivne tegevus, teoreetiliselt võiks seda teha ka palgaline kokk. Seevastu puhkamine või lugemine ei ole produktiivsed, kuna neid ei saa keegi teine inimese eest ära teha.
Me ei saa väita, justkui avalikus sfääris tegutsetaks vaid omakasu eesmärgil ning erasfääris altruistlikel motiividel. Küll aga võime olla kindlad, et paljud meist rahalise kompensatsioonita palgatööd ei teeks, vähemalt mitte samas mahus kui praegu, samal ajal kui tasustamata hooletööd teeme otsese rahalise kompensatsioonita pea iga päev. Siinjuures tuleb teha kaks täpsustavat märkust. Esiteks, kapitalistlikus ühiskonnas peab enamik meist siiski palgatööd tegema. See tähendab, et suure tõenäosusega paljud meist seda tööd, mida me teeme palgatööna, rahalise kompensatsioonita ei teeks, kuid siis teeksime mingit teist palgatööd, mis tagaks meile sissetuleku. Teiseks, naised teevad meestega võrreldes palju rohkem tasustamata hooletööd. Siit on lihtne teha üks järjekordne essentsialistlik samm ja väita, et hooletöö tegemine on naistele loomuomane. Samal ajal võime olla kindlad, et me kõik teeksime tasustamata hooletööd palju vähem, kui keegi teine teeks selle meie eest ära – koristaks, peseks nõud, niidaks muru. Ja paljud naised rõõmustaksid, kui kaaslane võtaks nende õlgadelt tasustamata hooletöö koormat vähemaks, et tasustamata hooletöö oleks võrdsemalt jagatud.
See, et oleme valmis, ja et naised on valmis tegema hooletööd rahalise kompensatsioonita, ei tähenda, et peaksime mööda vaatama tasustamata hooletöö panusest majandusse. Tasustamata hooletöö on kõige alus.7 Tänu tasustamata hooletööle sünnivad lapsed, nende eest hoolitsetakse ja valmistatakse ette ühiskonda astuma. Tänu tasustamata hooletööle hoitakse perekond alal. Tasustamata hooletöö on sotsiaalse sidususe tagaja, ühise väärtusruumi looja, heaollu panustaja. Tänu tasustamata hooletööle ei jäeta abivajajaid hätta – hoolitsetakse haigete ja eakate, puudega inimeste, pere ja sõprade eest. Tasustamata hooletööta ei oleks tootmist, tulu või kapitali, ei oleks majandust, kultuuri ega riiki. Tasustamata hooletöö loob tingimused selleks, et ühiskonnas kasvaksid peale uued produktiivsed töötajad ja nad saaksid astuda neid toetavasse keskkonda. Majandus ei ole lihtsalt isereguleeruv süsteem – tasustatud majandus toetub hüvedele, mille tagab tasustamata hooletöö.
Päevas on vaid 24 tundi
Tasustamata hooletöö ja palgatöö on omavahel konkureerivad ajakasutuse valdkonnad. Kui kapitalistlik ühiskond sunnib meid äraelamiseks tegema rohkem palgatööd, siis tuleb see tasustamata hooletöö tegemise arvelt. Kui riik ei ole tule inimesele appi, kannatab sellest ühiskond. Näiteks kui lapsevanemal ei ole aega teha lapsele süüa ning tal ei ole ka raha, et palgata kodukokka, siis sööbki laps kodus vaid valmistoitu, mis pole tervisele hea. Kui täiskasvanutel ei ole aega hoida suhteid oma laste või teiste lähikondsetega, siis jäädakse oma muredega üksi, tuntakse ennast üksildasena, suureneb depressioonirisk, väheneb ühiskonna sidusus. Kui smithiliku arusaama järgi suureneb ühiskondlik heaolu siis, kui produktiivsus tasustatud majanduses kasvab, siis feministlik vaade seab selle kahtluse alla: kapitalistlikus ühiskonnas tagab ühiskonna heaolu ennekõike tasustamata hooletöö, millest on olnud lihtne mööda vaadata, sest sellel pole küljes hinnasilti. Selle asemel, et rääkida „töö ja eraelu tasakaalust“ või „töö ja pereelu ühitamisest“, võiksime rääkida tasustatud töö, tasustamata hooletöö ja puhkeaja ühildamisest. (Üli)õpilaste puhul ka tasustatud töö, tasustamata hooletöö, õppetöö ja puhkeaja ühildamisest. See annab täpsemalt edasi, millisesse olukorda me kapitalistlikus ühiskonnas oleme jõudnud.
Tulles tagasi kahe esimese argumendi juurde. Esimene seab kahtluse alla mõtte, et meil on ühiskonnana mõttekas eristada tasustatud tööd ja tasustamata tööd seeläbi, et need kuuluvad olemuselt eri sfääridesse. Teine argument seab kahtluse alla eristuse, mille järgi tasustatud hooletööd tehakse armastusest ja tasustatud tööd isekusest. Nende argumentidega ei väideta, et me ei saa muudel alustel eristada tasustatud ja tasustamata tööd. Ilmselgelt need tööd erinevad: esimese eest saadakse tasu, teise eest mitte. Privaatsfääri ja avaliku sfääri eristuse kahtluse alla seadmise peamine eesmärk on hägustada mõtet sellest, et see, mis toimub kodus nelja seina vahel, puudutab vaid selles kodus elavat leibkonda. Teine kaasnev mõte on see, et kui ühiskonnas tahetakse paremini mõista, kuidas läheb meie majandusel, siis peame tasustatud majanduse kõrval hindama ka seda, kuidas läheb tasustamata hoolemajandusel.
Tasustamata hooletöö panus
Niisiis, kui palju maksab aeg, mida veedame oma lapsi kasvatades, lähedaste eakate eest hoolitsedes või kodu korrastades? Mis on selle töö väärtus? Kuigi tasustamata hooletöö eest otsest töötasu ei saada, on siiski võimalik sellele tööle panna külge hinnasilt. Üks viis, kuidas tuua tasustamata hooletöö panus majandusse nähtavale, on vaadata SKT kõrval ka teisi mõõdikuid. Näiteks on võimalik välja arvutada tasustamata hoolemajanduse kogutoodang (HKT). Selle arvutamine aitab paremini mõista, kui suur on tasustamata hoolemajanduse rahaline väärtus tasustatud majanduse kõrval.
Mõttekoja Praxis hiljuti avaldatud uuringus „Nähtamatu osa majandusest: mis on tasustamata hooletöö hind?“ ongi seda tehtud.8 Uuringus on tasustamata hooletöö väärtuse leidmiseks rakendatud meetodeid, mille kohaselt hinnatakse tasustamata hooletöö väärtust selle tegemisele kulunud aja ning sellele ajale määratud kindla palgamäära (näiteks keskmise brutokuupalga, alampalga, tööle vastava spetsialisti palga vm) kaudu. Saadud hinnangud kinnitavad, et tasustamata hooletöö panus Eesti majandusse on väga suur. Selle paljuski tähelepanuta ja nähtamatuks jääva töö väärtus ulatub esialgsete hinnanguliste tulemuste järgi miljarditesse eurodesse – erinevate meetodite põhjal tehtud arvutuste järgi jääb tasustamata hooletöö väärtus vahemikku 4,6–11,5 miljardit eurot aastas. Kui võrrelda seda vahemikku SKTga, siis ulatub tasustamata hooletöö väärtus Eestis lausa 12–30 %-ni 2023. aasta SKTst.
1 Järgnev argument on inspireeritud Raymong Geussi raamatust „Public good, private goods“. Princeton University Press, 2001.
2 Adam Smith, Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest. Ilmamaa, 2005.
3 Järgnevat argumenti on inspireerinud sellised mõtlejad nagu Silvia Federici, Marily Waring ja Nancy Folbre.
4 Statistikaameti ajakasutusuuring, AK011: Keskmine ajakasutus päevas. 1999-2000.
5 Seda „anekdooti“ tutvustab Katrine Marcal raamatus „Who cooked Adam Smith’s dinner: a story of women and economics“. Pegasus Books, 2017.
6 Margaret Reid, Economics of household production. J. Wiley & Sons, 1934.
7 Neid argumente on kõige veevamalt esitanud mõtlejad Silvia Federici raamatus „Revolution at point zero“, Marilyn Waring raamatus „Counting for nothing: what men value and what women are worth“, University of Toronto Press, 1988 ja Nancy Fraser raamatus „Cannibal capitalism: how our system is devouring democracy, care, and the planet“, Verso, 2022.
8 I. M. Jezierska, M.-L. Sepper, T. Kletter, K. Toim, M., Laurimäe, M. Raihhelgauz, K. Pall, Nähtamatu osa majandusest: mis on tasustamata hooletöö hind? Mõttekoda Praxis. Tallinn 2024.
