Sageli arvatakse, et sepisekunsti õppimisvõimalused Eestis on kasinad. Tegelikult pole asi nii hull: õppida saab EKA ehte- ja sepakunsti osakonnas, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis. Tartu näitusemaja juhataja Kristjan Raba sõnul on ERMi sepisefondid avatud kõigile ja meie õppeasutuste õpilased külastavad neid usinalt. Palju on iseõppijaid. Vana sepise uurimine on väga oluline enese harimisel. Sepisealast kirjandust meie raamatupoodides küll ei leia, kuid interneti abil saab tellida kogu maailmast. Kindlasti tuleb harjutada joonistamist, sest joonistamisoskus on ka kunstsepa töö alus. Meie sepisekorüfee ja Eesti Seppade Ühenduse asutaja Ülo Sepp rääkis, et tagus oma esimese sepise valmis katlamajas raudteerelsi peal.
Lõpetuseks tsiteerin Villem Reimanit, eesti rahvusliku liikumise ühte juhti ja kultuuritegelast. Ta sõnad 5. VIII 1902 Tartus näitusel „Eesti sepis” sobivad hästi ka tänasesse päeva: „Ei iial siis mitte tagurpidi – nunquam retrorsum! Ainult vähjad käivad tagurpidi. Ei iial mitte seisma jääda! Kes seisatab, see langeb rooste võimu alla. Ja teie, sepad, teate, kuidas rooste ka kõige kõvema raua ära sööb. Saagu Tartu Eesti näitus äratajaks hääleks: edasi, eesti sepad, edasi, edasi hooles ja püüdmises, edasi hariduses ja oskamises, et igaüks teie seast auga ja tõega oleks sepp – meister ja kunstnik omas sepapajas.” Olgu see ka praegu nii!
