Sõna jõud ja sõnaseadja vastutus

Diana Leesalu: „Igas lavastajas peaks olema grammike dramaturgi.“

TAMBET KAUGEMA

Diana Leesalu: „Olen kahel korral lavastanud enda teksti ja mõlemal korral on lavastaja-Diana olnud üsna kuri näitekirjanik-Diana peale.“

Diana Leesalu: „Olen kahel korral lavastanud enda teksti ja mõlemal korral on lavastaja-Diana olnud üsna kuri näitekirjanik-Diana peale.“

Vallo Kruuser / Delfi / Eesti Ajalehed /Scanpix

Tallinna Linnateatrisse tuli 2012. aastal pärast lavakunstikooli XXV lennu lõpetamist sats noori näitlejaid ja lavastajaid, nende hulgas lavastaja-dramaturg Diana Leesalu. Ühiselt on nad rikastanud selle teatri ilmet ja lisanud sinna uusi värve. Selle ajaga on Leesalu toonud koduteatris lavale „Lantimiskunstnikud“ (2012, ühtlasi autor, koostöös Paavo Piigiga), „Kolm vihmast päeva“ (2013), „Offline’i“ (2013, ühtlasi autor) ja „Aju jahi“ (2014). Lavakooli aega jäid Tallinna Linnateatris tehtud „Suur mees juba“ (2010) ja „Vaata, ma kukun“ (2011). Samuti on ta osalenud autori ja/või lavastajana Kinoteatri mitmes lavastuses ning kirjutanud kolm romaani („2 grammi hämaruseni“, 2005; „Mängult on päriselt“, 2006; „Mahajäetud maja“, 2010).

Homme esietendub Tallinna Linnateatri Põrgulaval maagiast tulvil „Krabat“ – Otfried Preussleri samanimelise jutustuse dramatiseerija ja lavastaja on Diana Leesalu. Ühtlasi on tegemist 1965. aastal Noorsooteatrina asutatud Tallinna Linnateatri 400. esietendusega.

Tallinna Linnateatri puhul räägitakse aeg-ajalt ikka sellest, et kaks ja pool aastat tagasi sinna tulnud noortel näitlejatel-lavastajatel-dramaturgidel on õnnestunud pöörata see teater uude suunda. Kas nii paistab ka seestpoolt vaadates või on see nagu kirjanik Andrei Ivanovile kodakondsuse andmisega, et asjaosaline ise ei tea asjast võib-olla suurt midagi?

Eks mingis mõttes on ise Tallinna Linnateatris töötades seda tõesti raske tajuda. Kusjuures ma ei usu, et see suund on nüüd kohe täitsa uus. Nii mina kui küllap ka minu kursusekaaslased tulime Tallinna Linnateatrisse tööle sellepärast, et just selle teatri tegemised tundusid meile sümpaatsed ja südamelähedased, nii et tõenäoliselt ei ole meist kellegi eesmärk olnud hakata korraldama suurt muudatust. Ent seejuures on ju ka loogiline, et kui teatrisse tuleb suur hulk uusi inimesi, siis tulevad nendega kaasa ka ideed, mõttemaailm ja teemad, mis mitmekesistavad pilti. Noored on tõenäoliselt ka julgemad eksperimenteerima ja katsetama. Usun, et loovate inimestena me kõik alles õpime ja areneme, nii et peame veel leiutama nii olemasolevad jalgrattad kui ka täitsa uued sõiduvahendid. Teisiti ei saa. Õnneks on Tallinna Linnateater seda kõike meile ka võimaldanud.

Teatrikooli lõpetajale on Tallinna Linnateater töökohana kahtlemata ihaldusväärne valik, millest tasub kindlasti kinni haarata, ent seejuures näitab see ka mõningast konservatiivsust – mõnes teises teatris saaks rohkem tormata ja tungida. Kas ja kuidas haagib konservatiivsus sinu iseloomu ja teatritöödega?

Nagu ütlesin, ei ole Tallinna Linnateater pannud kätt ette mitte millelegi, mida oleme tahtnud väga teha. Ma ei tunne, et mul oleks tarvis hirmsasti tormata ja tungida, saan teha täpselt sellist teatrit, mis on mulle südamelähedane. Ausalt öelda, ega ma oma peas jagagi teatrit selle järgi, kas see on konservatiivne või mitte. Pigem jagan selle näiteks loo­põhiseks teatriks ja postdramaturgiliseks teatriks. Või hoopis selle järgi, kas teater räägib oma lavastustega kaasa päevapoliitilistel või sotsiaalsetel teemadel. Või hoopis üldinimlikel ajatutel teemadel mõne klassikalise teose põhjal. See, kas seda tehakse konservatiivsel moel või mitte, pole mulle eriti tähtis. Kui see, mida laval näen, puudutab ja on tõesti põhjendatud, siis ma seda ka naudin.

Ainus, mille tõttu võib mind võib-olla tõesti pidada konservatiivseks, on see, et mulle ei meeldi, kui teatris tehakse midagi lihtsalt sellepärast, et näidata „näe, me julgeme seda ka teha, me ei löö risti ette mitte millegi ees, me provotseerime lihtsalt sellepärast, et saame seda teha“. Selliseid lavastusi vaadates olen vahel mõelnud, et tegijad ei hooli mitte publikust, vaid teevad seda kõike ainult iseendale. Võtame kas või laval alasti olemise teema, mis pakub alati palju kõneainet. Vahel on kurb, kui tegijad ei saa aru, et üsna hästi paistab saali ära, kas näitleja on laval alasti sellepärast, et see on sõnumi edastamiseks oluline, või sellepärast, et tahetakse proovida, kas ta julgeb seda teha. Viimane variant on minu arust ebaaus vaatama tulnud inimeste suhtes.

Millises suunas liigub eesti teater ja kuidas see sobib kokku sinu kujutelmaga ideaalsest teatrist?

Eesti teatriga on seis praegu täitsa hea. Kui jätta kõrvale alati painavad finantsküsimused, siis tegelikult on ju kõigil võimalus teha, mida nad soovivad, ja ka publikust pole puudust. Arvan, et ideaalne teater on mitmekesine – ja mitmekesisuse poole ongi eesti teater praegu teel. Ainus, millel minu arvates peaks silma peal hoidma, on see, et teatrist ei tohi ära kaduda elementaarne professionaalsus. Teatrit ei tohi teha üle jala. Professionaalsus tähendab teatris pühendumist ja põhjalikkust, oskust süveneda. See „teeme kiirelt mingi asja, mis pakuks rahvale meelelahutust ja tooks raha sisse“ on teatrit hävitav suhtumine. Teatritegijad ise peavad hoolitsema, et publik oleks nõudlik selle suhtes, mida neile teatris vaatamiseks pakutakse. Ülepeakaela tehtud haltuuralavastustega aga rikume ise vaataja maitse ning varsti nad ei oskagi paremat tahta ega ära tunda. Selline tulevik oleks väga kehv.

New Yorgi festivali „Radari all“ („Under the Radar“) produtsent Meiyin Wang on öelnud, et tänapäeva teatris pole enam mõtet eristada lavastajaid, näitlejaid, näitekirjanikke, produtsente, sest kõik teevad kõike – pigem võib neid kõiki nimetada „teatritegijateks“. Oled Tallinna Linnateatris palgal lavastaja ja dramaturgina. Kas selline kahetine olek aitab või lõhestab? Või peabki nüüdisteatris olema korraga mitme ameti peal?

Kui vastan ainult enda põhjal, siis võiksin vist teha nii dramaturgi, lavastaja, produtsendi kui ka igasugust administratiivset tööd. Aga näitlejana ma kindlasti hakkama ei saaks – see on nii spetsiifiline ja aukartustäratav anne. Aga grammike dramaturgi peaks minu arvates olema igas lavastajas. Lavastaja peab tajuma sõna jõudu ja loo kulgemist sama tugevalt kui dramaturg. Pealegi meeldib mulle nii kirjutada kui ka lavastada, nii et olen väga rõõmus, et saan Tallinna Linnateatris teha mõlemat.

Oled kirjutanud ka kolm romaani. Kas proosa ja teatriteksti kirjutamine erinevad üksteisest tõesti nagu siga ja kägu?

Minu arvates erinevad küll. Mõni aeg tagasi just mõtlesin, et proosa kirjutamine on see, mida ma naudin, luuletajana petaksin ma tõenäoliselt lühiajaliselt kellegi vajadusel ära, aga draama kirjutamine on siiski kõige raskem. Puhtalt juba sellepärast, et see on neist kolmest kõige vastutusrikkam. Luule ja proosa puhul on nii, et paned aga kirja nii, kuidas süda ütleb, ja siis edasi on ainult kaks varianti: inimestele see kas meeldib või mitte. Kui meeldib, on tore, kui ei meeldi, pole ka hullu midagi. Aga draamateksti peab ju kirjutama ootusega, et mõni lavastaja ja näitlejad saavad selle ühel hetkel enda kätesse ja toovad lavale. Kirjutajal on vastutus nende kõigi ees. Olen kahel korral lavastanud enda teksti ja mõlemal korral on lavastaja-Diana olnud üsna kuri näitekirjanik-Diana peale.

Kuidas sa ise iseloomustad oma lavastamislaadi?

See on raske küsimus, sest ma ei ole väga paljusid lavastajaid tööprotsessis kõrvalt näinud, nii et võrdlusmomente pole just ohtralt. Kooli ajal oli mul võimalus osaleda Elmo Nüganeni ja Merle Karusoo proovides, nii et kõike, mida on lavastamise kohta üldse võimalik õppida, olen püüdnud ammutada neilt. Praegugi mõtlen vahel proovis mingit situatsiooni lahendades, et huvitav, kuidas nemad käituksid või mida ütleksid. Mingis mõttes tundub kohatu end nende kahe suurkujuga võrrelda, aga kuna pean neid oma kõige olulisemateks õpetajateks, siis äkki pole hullu.

Usun, et mul pole lõpptulemusest alati sama kõigutamatut oma nägemust. Lavastajana pole ma ka nii autoritaarne ja range kui nemad, mulle meeldib ideede üle rohkem näitlejatega arutleda ja küsida ka nende arvamust. Tean küll, et liigne demokraatia proovisaalis ei anna sageli head tulemust, nii et eks ma seal piiri peal vahel võitlen. Kuid seejuures on mulle väga oluline, et proovi teha oleks ka tore ja huvitav, muidu ma ei viitsiks.

Mida pakuvad töised kõrvalepõiked Kinoteatrisse?

Põhiliselt vist vaheldust ja suuremat vabadust. Kinoteatri töid tehes on vastutus kindlasti väiksem ning pole painavat kohustust, et lavastus peab alati õnnestuma. See võimaldab katsetada igasuguseid hullumeelseid ideid, nii et ei pea mõtlema, mis juhtub näiteks siis, kui ei leidugi väga palju publikut, kes tahab seda näha. Inimesed, kellega olen Kinoteatris seni koos tööd teinud, on kokku tulnud sellepärast, et iseendal oleks tore. See, kui sellest koos veedetud ajast sünnib midagi sellist, mis pakub teistele ka huvi, on lisakingitus.

Kas homme esietenduval „Krabatil“ on mingeid kokkupuutepunkte ka tänapäevaga? Millised teemad selles loos sulle dramatiseerija ja lavastajana kõige rohkem huvi pakuvad?

Otfried Preussleri „Krabat“ on kirjutatud vana vendi legendi põhjal, nii et põhimõtteliselt on see ju muinasjutt. Iga hea muinasjutt sisaldab allegoorilisel moel mingeid ajatuid teemasid. Vastasel juhul poleks need muinasjutud head ega oleks tõenäoliselt ka meieni jõudnud. „Krabat“ on minu arust faustilik lugu hinnast, mida tuleb maksta selle eest, et saavutada teiste inimeste ees eelisseis. Vahet ju pole, kas eeliseks on üleloomulikud võluvõimed või miski muu. Paratamatult tuleb selle eest ohvreid tuua. Siis aga, kui mingid otsused on juba langetatud, on tagajärgede muutmine vahel peaaegu võimatu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht