Seal ta ongi, see Hornimäe

Kaoses aimdub kord ning lavastaja tuumküsimus: kui igaühel on oma tõde, siis kellel on õigus otsustada, milline neist tõdedest kehtib kõigile?

OTT KARULIN

Tõde ja õigus“, lavastaja Liisbeth Horn, dramaturg Ruslan Stepanov, kunstnik Riin Maide, helikunstnikud Kaur Einasto, Kristjan Tenso ja Mait Vesker, valguskunstnik Iiris Purge. Etendavad Aarne Soro, Anumai Raska ja Liisbeth Horn. Etendused 10. ja 11. VIII Tallinnas Uue Loomingu Majas.

Mõned lavastused ei anna end kergelt kätte, jättes vaataja nuputama, kas nähtuga suudeti luua intrigeerivalt ebatavaline omailm või jäi sisu pretensiooni varju. Liisbeth Horni „Tõde ja õigus“ koosneb iseenesest ju neljast selgelt eristatavast osast: avanguna (mõtte)paljastuse manifest, seejärel väidetu temaatiline läbikatsetamine liikumises ning siis ootuspäraseltki mõjuv refleksioon, arutelu seni tehtu üle, mis juhatab sisse füüsilise ettemängimise repriisi, kus uurimisobjektiks saab aeg ja sellest sõltumine. Lavastuse dramaturgi (ja Horni õppejõu) Ruslan Stepanovi kohalolu on jõuline, pannes kogenud teatrivaataja kuklas tuksuma sõna „koolkond“.

Just see pihtimuslik aruteluring kuskil lavastuse keskpaigas tekitab enim küsimusi, ent on seejuures ilmselt kõige vahetum Horni kunstnikukreedo manifestatsioon (enamgi kui avastseenis kooris lausutu). Alustan küsimisest. Vähemalt mõnedes lavastuse saatetekstides eristatakse etendajaid (Liisbeth Horn, Anumai Raska, Aarne Soro) ning helikunstnikke (Kaur Einasto, Kristjan Tenso, Mait Vesker), kuigi laval on nad justkui kõik võrdväärselt autonoomsed ehk peaaegu täielikult lavastaja manipuleeritud.

Tundub, et Horn ei ole jõudnud päriselt lõpuni mõelda, kas lavalolijate sekstett peaks moodustama ühes hingava trupi (paljudes stseenides on osalistele antud tekstilised ja liikumispõhised ülesanded samad ning taotletakse ühtlast kokkumängu) või on oluline säilitada iga osalise individuaalsus, aktsepteerida ja vaimustuda just nimelt igaühe loomulikust etendajalikkusest. Arvestades, kui palju aega kulutatakse (vähemalt minu nähtud etendusel) Aarne Soro isikule sellessamas vestlusstseenis, võiks väita, et Horni pole tõepoolest huvitanud teistsuguse lavakogemusega muusikute n-ö järeleaitamine (eks teatri- ja kontserdiloogika pisut ikka erine), kuid valitud laissez-faire-lähenemine soosib paratamatult kogenenumaid etendajaid. Küllap ka suurema vaatajakogemusega publikut.

Võrreldes teistega saab tunduvalt rohkem lavaaega ja tähelepanu Aarne Soro tegelane.

Merilin Ulm

Sellegipoolest aimdub selles kaoses kord ning lavastaja tuumküsimus: kui igaühel on oma tõde, siis kellel on õigus otsustada, milline neist tõdedest kehtib kõigile? Õigemini on tegemist ülbelt retoorilise küsimusega, kuivõrd lavastuse kulgedes saab aina selgemaks, et Horn on teadnud vastust algusest peale ning lavalolijail ja ka publikul tuleb sellega lihtsalt leppida. Sellele, et lavastaja on manipulaator, viidatakse ka sõnades, kui meenutatakse, kuidas Horn proovide ajal jonnis ja saalist välja jalutas, kuid huvitavamalt tuleb see esile lavastaja tegematajätmistest, tema keeldumisest kaasetendada.

Tunnistan ausalt, et lasksin end ära petta ja oleksin tahtnud keset etendust karjatada: kurat, Horn, ära lase neil niimoodi jaurata! Valus oli vaadata ju, kuidas arutelu lavastuse teema üle uppus peerunaljadesse ning reflek­sioon taandus kulka kirumiseks. Kui aga Horn ikkagi midagi ei teinud ning pealegi ilmselgelt valetas selle kohta, palju aega etenduse lõpuni veel jäänud on (nii palju tunde olen ma teatrisaalides küll veetnud, et tagumikukell mind ei peta), nihkus vaatajagi huvikese just lavastuse kestusele.

Seega: kaks tundi igal juhul. Võte seada etendajatele ajapiirang, mis jätab neile hoopiski ebamugavalt palju aega, kuulub muidugi postdramaatilise teatri kullavaramusse (näiteks sobib Jan Fabre, kelle kestuslavastustes on igale stseenile ette nähtud oma aeg, mis etendajate silme all piinavalt aeglaselt nulli poole tiksub, viies lavalolijad füüsilise kurnatuse piirile). Horni „Tõde ja õigus“ etendajate füüsist ei kurna, kuid on seda halastamatum nende vaimu suhtes, ihudes seda aina teravamaks, kuni mõttelõng katkeb ja logorröa valla pääseb.

Ülesandena on see siiski põnevam kui sel korral lavalt vaadata ehk just seetõttu, et osaliste (teatri)lavatunnetus on ebaühtlane (jah, ka suurem elukogemus tulnuks kasuks, aga see on küll kõigest ühe vana peeru irin). Võib ka küsida, kas lavastuse esimene osa ikka pakub vaatajale piisavalt kontseptuaalset tuge, et kirjeldatud manipulatsioonid ja eesmärgid esile tuleksid. Jällegi: dramaturgiliselt on asi paigas ehk „Tõe ja õiguse“ esimesel poolajal on publiku ees n-ö korralik nüüdisteater, ehk lausa tantsulavastus, mis esitab loogiliselt, vaheldumisi otseütlevalt ja abstraheeritult, sõnas ja liikumises, variatsioone lavastuse teemal, et siis teisel poolajal loogika näiliselt hüljata ning anda ruumi juhus(likkus)ele. Õnneks sõlmitakse päris lõpus kõik otsad jälle kokku, kuigi selleks ajaks olid minu taipamised juba ladestunud ja pilk pööratud ootusärevalt Horni järgmiste lavastuste poole.

Ahjaa, Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kõiki viit osa ei pea tingimata enne lavastuse vaatamist läbi lugema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht