Loll on see, kes kõnnib vastutuult

Jan Teeveti, Kirill Havanski ja Joosep Uusi rännaklavastus „Labürint“ annab tänuväärse võimaluse salvestada tükike linnast mälupiltidena, tuletades ka meelde jalutamise võlu.

OTT KARULIN

Paide teatri „Labürint“, idee autorid ja teostajad Jan Teevet, Kirill Havanski ja Joosep Uus. Alates 22. VI veebis https://www.paideteater.ee/laburint.

Võtsin rännaku ette jaanipäeval üsna inimtühjas ja üksjagu täis ehitatud Kalamajas, kodukandis. Kui palju pikem tundub korduvalt läbitud vahemaa, kui avastad, et teeäärne on korraga maju täis ehitatud! Eks ma ju teadsin, et on ehitatud, sest majad ei sünni üleöö, kuid punktist A punkti B liikudes ei märka alguse ja lõpu vahel suurt midagi. Meile ei ole enam omane lihtsalt hulkuda. Paide teatri „Labürint“ annab selleks võimaluse. Neid vaateid pole ma näinud, pole märganud neid oluliseks pidada, kuigi kellelegi on need turvaankruks, koduväravaks. Teeks pilti, mõtlen (hea artikli juurde panna), aga loobun, sest milleks linna kammitsaisse püüda, vaateid postkaardistada – need pole ju sinu ankrud ja väravad.

„Kust poolt tuul puhub?“ küsib hääl mu kõrvaklappides. Ta jätkab: „Vanaisa tegi ikka nimetissõrme keelega märjaks ja tõstis õhku. Ära pelga. Mitte sina ei näe loll välja, vaid loll on see, kes kõnnib vastutuult. Sina hakka nüüd rahulikult kõndima, aga nii, et tuul oleks tagant.“ See mõttekäik on refrään Jan Teeveti, Kirill Havanski ja Joosep Uusi rännak­lavastuses, mille selgrooks mälestused (vanaisast). Nii Teeveti vanaisast Veljo Kärnerist, kes nägi poisina pealt, kuidas taganevad Saksa ja peale tungivad Vene väed Suur-Pahila küla maadel kokku põrkasid (lavastus ongi talle pühendatud), aga ka minu (ja sinu) vanaisast, sest, nagu lavastuses öeldakse, linn on labürint, kus on korraga kohal kõik mälestused: kukkumine märtsilibedal teel, suvine pärnapuu jne.

Seega, teema osas on „Labürint“ dramaturgiliselt hästi komponeeritud (poeetilist mõõdet lisab Jorge Luis Borgese jutustus kahest kuningast ja labürindist, mis näitab, et mõnikord on kõige läbimatum hoopiski seinte ja treppideta labürint, tühi väli – eriti, kui sinna satutakse iseenese ülbuse tõttu), aga linnaavastuse ja rännaklavastusena võinuks tekstis enam õhku olla.

Nagu öeldud, annab lavastus tänuväärse võimaluse salvestada tükike linnast mälupiltidena, tuletades ka meelde jalutamise võlu (olen ma üldse kunagi astunud nii aeglaselt kui nüüd, et kõrvus takti lugeva metronoomiga sammu pidada?), aga et selle rännaku kogemus poleks peamiselt arhitektuurialane, vaid ka isiklik, sõltub ilmselt valitud etenduspaigast. (Muide, mehed jäävad tõesti sagedamini jõllitama.)

Ma olen Tallinnas sisserännanu ja oma vanaisast ega ka oma elu esimesest poolest pole mul selle linnaga seotud mälestusi. Muidugi saab ette kujutada, mõelda lavastuses viidatud pärnapuu koduhoovis kasvanud kastaniks ning paigutada see omakorda vaimusilmas mõnda Väike-Patarei tänava hoovi, millest ma rännakul mööda jalutasin, aga ilmselt on elamus vahetum, kui ei pea ülekannet tegema, kui jalutadki seal, kus sinu mälestused juba ees ootavad. Seejuures ei tea ka: võib-olla kogemus hoopis vaesestuks, kui saad mugavalt reaalsusse jääda ega pea abstraheerima. Proovi järele ja anna teada.

Küll aga saanuks lavastusmeeskond rohkem läbi mõelda rändaja juhtimisega seotu, arvestada tema füüsilisusega. Ma ei oska ka mitme kuulamise pealt öelda, millise loogika põhjal anti mulle ülesanne pöörata järgmiselt ristmikult kas siis vasakule või paremale. Kohati on need käsud sisuliselt põhjendatud (näiteks pööra sinna, kus pole inimesi ees; kõnni nii, et tuul oleks tagant), aga mitte alati. Küllap eeldati, et inimene on laisk ja jalutab tuttavas keskkonnas (mida ma ka ju tegin), ning eesmärgiks seati juhtida mind veidigi harjumuspäraselt teelt kõrvale. Mis seal salata, panin enne algust mõttes tunnise jalutuskäigu marsruudi tõepoolest paika, ja seda enam tahtnuks, et mul olnuks võimatu oma plaani järgida. Eksitage mind ometigi!

Ehk olnuksin altim tavapäratuid teid valima, kui lavastus andnuks mulle rohkem aega kohale jõuda. Kui annad käsu nagu „möödu veel kahest majast ja jää siis seisma“ või „mine selle tänava kõige koledama maja juurde“, siis peab ka arvestama, kui kaua kulub aega nende vahemaade läbimiseks. Tekst aga liigub omasoodu edasi ja kui ei taha just seda katkestada, pausile panna (kes viitsiks ja miks peaks tahtmagi, kui kõrvu voolav helimaastik – Joosep Uusi hääl ja Kirill Havanski muusika – hoiavad sind mõnusas hulpimises), siis ongi ainus valik seisatuda mõttes, jõuda kohale hiljem. (Muide, hetkedel, kus tuli tuulele selg pöörata, olin ma jõudnud tõepoolest juhuslikult silmitsi mere(tuule)ga.) Aga võib-olla ongi viga vaid minus, sest nagu tekstiski öeldakse: „Kohe oleme kohal. Või kui päris aus olla: sina jõuad kohe kohale, mina pole siin kunagi käinud.“

Aitab tingivast kõneviisist, üle­lavastamisest. Paide teatri „Labürint“ on mõningasele kasutamata potentsiaalile vaatamata meeldejääv teatrielamus, seda enam et meie teatrid on olnud kunstiliselt füüsilist kohtumist keelavale eriolukorrale reageerimisel mannetud. Salvestiste näitamine on ka tänuväärne, aga ma tõesti lootsin, et muutunud olud inspireerivad märksa ulatuslikumaid vormiotsinguid kui mõni üksik lavastus ja etenduskeskkond. Eks ole ka rännaklavastus juba ajalooga vorm, aga see ei ole kindlasti leierdatud lähenemisviis. (Siit ei tasu välja lugeda, et „Labürint“ jääb meelde, kuna teised ei teinudki midagi.)

***

Koju jõudnud, silmasin riiulil tolmuvat fotoalbumit, kus pildid lapsepõlvest (ega see olegi album, vaid karp fotodega, mille kunagi emalt kaasa sain). Ei mäleta, millal viimati seda lappasin, aga nüüd võtsin kätte. Mul on ainult üks foto oma vanaisaga. Seda pole palju, aga mälestusi on õnneks rohkem: üle talve hoitud õuntest, mis vanaisa kooritult ja tükeldatuna mind iga päev ees ootasid, kui koolist tulin (alati ei tahtnudki, aga ikka sõin); ühest suveööst, kust kostus sosistavaid hääli ja hommikul seisis vanaisa jahikoera kett hoovil tühjana; sellest aiavärava kohale kaarduvast kastanist, mille otsa ronides nägi, kas vanaisa takso juba pöörab kodutänavale …

Liiga palju küsimusi jäi esitamata, jutte pidamata. „Aga me leppisime kokku, et kui tõesti peaks juhtuma nii, et on elu pärast surma, siis näeme veel,“ ütleb hääl mu kõrvaklappides. Ta jätkab: „Ja kui meil selles teises reaalsuses isegi jalad on, siis lähme jalutama. Aga kui pole? Siis … sitta kah. Nii lihtne oligi. Ja sellest kokkuleppest peame mõlemad kinni.“ Jah, vähemalt siis saan küsida – võib-olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht