Lausvaledele ehitatud kunst

Sveta Grigorjeva „Fakerz“ on pealtnäha rahustavalt pretensioonitu lavastus, nii pretensioonitu, et vaevu kvalifitseerub lavastuseks.

MEELIS OIDSALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sõltumatu Tantsu Lava „Fakerz“, lavastaja-koreograaf Sveta Grigorjeva, helilooja Alvin Raat, valguskujundaja Karolin Tamm, kostüümi- ja lavakunstnik Mara Kirchberg, dramaturg. Kerli Ever. Tantsivad Üüve-Lydia Toompere, Julia Koneva, Helena Pihel, Siim Tõniste, Kaie Küünal, Rauno Zubko ja Indrek Kornel. Esietendus 25. IX Narva Vabal Laval.

Sveta Grigorjeva „Fakerz“ on pealtnäha rahustavalt pretensioonitu lavastus, nii pretensioonitu, et vaevu kvalifitseerub lavastuseks. Lava ei ole, Vaba Lava suure saali lava on moondatud betoonikarva põrandaga linnaväljakuks, kuhu värvikas tänavatantsuriietuses tantsijaskond on saabunud otsima liikumises avalduvat isedust. Väljaku keskel on küll tõstetud osa, kaldservadega poodium, mis võiks vabalt sobida rulapargi osaks. Ise kujutlesin miskipärast sinna väljaku servale ka Tallinna Vabaduse väljaku võidusamba, mida rulatajate kohalolu elavdab.

Täitsa soovitan Sõltumatu Tantsu Laval (STL) võidusamba ees midagi lavastada. Tõsi, võib oodata kaebekirju, sealhulgas kultuurieliiti kuuluvailt isikuilt, kes peavad tänapäevasemat liikumist, sh rulatamist, solvanguks Vabadussõja mälestusele.

Ometi on nüüdistants või ka üldse liikumisstandarditest ja -normidest irduv liikumine, näiteks seesama rulatamine linnaruumis, ilgelt vabastav. Tantsu vabastavusest kõnelda on klišeelik, aga klišeeks nimetatakse teinekord tõdesid, mida soovitakse ignoreerida. Normeerimata liikumise vabastavuse üle ei tasu sugugi rõõmustada, sest see on märk meie kehalise olemise räigest rusutusest.

Seda, kui jäigalt reglementeeritud on jagatud ruumis liikumine või kas või bussipeatuses seismine, võite ise järele proovida. Näiteks bussipeatuses aeglaselt õõtsuma hakates. Ühelt jalalt teisele. Aeglaselt, kiiremalt. Kuidas ise tahate. Teid peetakse hulluks, sõltuvalt valitud poosist või tantsustiilist ehk isegi ohtlikuks. Üldse ei välista politsei sekkumist. Või siis püüdke kõndida üldisest liiklusvoost märgatavalt aeglasemalt, sedasi hoolivalt, tähelepanelikult, üdini kohal olles üht jalga teise ette asetades.

Lavastuse „Fakerz“ lihased olid kuidagi liiga valmis, treenitud, pungis, et olla seda kõige magusamat moodi – kriipivalt – ilusad.

Kris Moor

Nõuab eraldi otsust, ettevalmistust, julgust, et argielu liikumisnormidest irduda. Avalikus ruumis liikumisest kõneldes oleme liiga kinni taristus ja sõidukites, kehalise liikumise viiside varieerimise võimalusist stigmatiseerimise ohuta tänapäeval väga ei räägita. Mu arust oleks siin ruumi lausa pikemale eraldi programmile, mida jällegi STL võiks vabalt vedada, liikumisnormide avardamise programm linnaruumis. Aastaid kestev spontaanse tantsu festival. Jne.

Tänaval sportlikel eesmärkidel joosta on juba täitsa OK. Paar aastasada tagasi oleks ehk ka selle eest hullumajja pistetud. Harrastusspordis on toimunud ikka korralik õitseng. Kuigi, jah, Hirvepargis jooksmas käies sain veel mõned aastad tagasi mõnitada (enda arust jooksen väga ilusasti). Kui aga trammis väikseid tantsuharjutusi ette võtaksin (kas või kätt hellalt muusika taktis läbi õhu lõigates), oleksin automaatselt narkolaksukahtluse all. Ebanormaalne. Potentsiaalne ohu allikas.

Mulle tundub, et lavastuses „Fakerz“ vähemalt riivamisi kõneldakse sellest reglementeeritusest. Tantsijad alustavadki ettevaatlikult. Liikuvus on esialgu piiratud jäsemetega. Ruumis paiknetakse ümber viisakalt. Riietuskoodist oodanuks isegi laiamist. Ei ole seda. Vägagi maitsekad on need seitse tantsupäkapikku, kes Lumivalgekese Gri­gorjeva valvsa pilgu all oma liikumises avalduva iseduse järele kuulavad, kord soolotsedes, kord rühmana ülesandeid lahendades.

Olen ise Vaba Lava suures saalis STLi korraldatud kaheteistkümnetunnise tantsumaratoni läbi teinud. Žürii oli ja puha. Hirmutav kogemus mittetantsijale, aga seda vabastavam. Soovitan osaleda, kasvatab, õpetab tantsijaid teisiti vaatama. Selle kogemuse pealt oli ka „Fakerzite“ alguses lihtsam lõdvestuda, hoiduda tantsumängu tervikuks teoseks mõtestamise krambist, lasta end uneldes muusikal kanda läbi selle tunni, mil kordagi igav ega veider ei hakka ka tantsu­teatrit harva külastaval vaatajal. Keskendun hoopis sellele, kuidas päkapikud üksteisega suhestuvad ja mis suhestumisest sünnib.

Mõni aeg tagasi õnnestus mul piiluda ühe teise tantsulavastuse proovisaali siis, kui loomeprotsess oli alles pooleli. Mäletan, et olin paar nädalat enne esietendust teinud nelja Eesti Tantsuagentuuri tantsijaga intervjuu – see oli mõeldud poolenisti promo­tekstiks. Tollane proovikülastus läks täiega aia taha, sest ma ei saanud mitte millestki mitte halligi aru peale selle, et neli inimest higistavad, ähivad, otsivad. Palja intuitsiooni pealt, oma liikumismälu justkui vaevaliselt üle kirjutada püüdes, teisi ruumis liikuvaid tantsijaid peegeldades, järele aimates, sel viisil uuenedes. Mingi struktuur oli justkui tekkinud, samuti kujundialged, aga need olid nii algelised, et ma olin kindel: sealt mitte midagi ei tule. Ja kui siis lõpuks teost vaatama läksin, olin šokeeritud, kuidas rühmatööna, kehateadvuste vastastikustest peegeldustest, üksteise vaevalisest kuulamisest oli sündinud ilus voogav tervik. Peeglid peeglis. Üksteist kuulavad kehad. Inimese­suurused kõrvad.

Grigorjeva lavastuses on seda üksteise kuulamist, aga põhiosas on need peeglid, millest tantsijad end silmanurgast piiluvad, ajaloolisemad, abstraktsemad. Lavastus on märksa aredam, struktureeritum kui mõned teised kogetud tantsulavastused. Etendust lõpetav inimpurskkaevude kaskaadki jääb liigagi konstrueerituks. Olin ilmselgelt tulnud saali oma arusaamaga tantsu vabastavast toimest ja kuigi nautisin väga lavastuse terviklikkust, head kompositsiooni ning ka tugevaid üksiksooritusi, osutus Grigorjeva lavastus vaat et isegi esseistlikuks.

Essee teemaks paistis olevat distantseerumisvõime eri ajastute ja stiilide standardeist, nende miksimise suutlikkus, otsiti võimalusi neid standardeid parafraseerides lõhkuda justkui riivamisi nipsasjakesi kaminasimsilt maha ajades. Ennustamatuse ja hapruse igatsus jäi hinge. Kogemata-juhtumisi ei esinenud ja nende juhtumatajäämiste paari grammi võrra jäi lavastus loodetust kergemaks. Programmiline tantsustandardeist distantseerumisvõte tõi iseenesest kõlava kõnekuse pealtnäha väljendustaotluseta lavastusse. Lavastuse lihased olid kuidagi liiga valmis, treenitud, pungis, et olla seda kõige magusamat moodi – kriipivalt – ilusad. Aga see on juba tänamatu ving. Juhtus üht ja teist. Lubatud teesklust oli ja selle kaudu loomulikkuse otsingut ju oli. Lausvaledele ehitatud kunsti. Mimikrit. Varjamisi. Pettemanöövreid. Nauditavaid.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht