Lapsepõlv on läbi

Just tuumikrollides näitlejate suhe oma tegelasse ja sündmustesse nende ümber muudab Andres Noormetsa lavastatud „Kirsiaia“ intrigeerivaks.

OTT KARULIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ugala teatri „Kirsiaed“, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, helirežissöör Külli Tüli, valguskunstnik Villu Konrad. Mängivad Mari-Liis Lill, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Lauli Koppelmaa, Klaudia Tiitsmaa, Peeter Jürgens, Vilma Luik, Maarja Mõts, Rait Õunapuu, Martin Mill, Janek Vadi, Tanel Ingi ja Oleg Titov. Esietendus 10. IX Ugala teatri suures saalis.

No ei saa ju nii ükskõikne olla! Neile öeldakse, et maailmast, mida nad tunnevad, on peagi laastud järel, aga üks nihutab selle peale vaid oma suspede sääri kubemele lähemale, et päevitusrante vähendada, ning teine jagab viimsedki ridiküli jäänud rahatähed laenu lunijaile. Õde-venda Ranevskaja (Mari-Liis Lill) ja Gajev (Aarne Soro) Andres Noormetsa lavastatud „Kirsiaias“ on hurmavalt vihaleajavad ja relvitukstegevalt armastusväärsed.

Ma ei tea, mis oli Noormetsa peamine soov külalisnäitleja kutsumiseks Ranevskaja rolli, aga Lille ja Soro partnerlus on värske ja kaasahaarav ning ammutab teineteiselt mänguimpulsse. Enamiku aja roosadel plasttoolidel istuvad ja kogu lavaruumi täitva õhtusulni lilla valguse käes peesitavad õde-venda on valusalt osundav pilt inimese lõputule võimele tegelikkuse suhtes pimedaks jääda. Seejuures näeb nii lava (Noormets, valguskunstnik Villu Konrad) kui ka kostüümid (Maarja Viiding) nii kuradi ilusad välja, et tahaks isegi end sellesse värviküllasesse eituse­rüppe mõnusalt sisse seada ja reageerida vaid ümberringi toimuva kajale. Siis ei tundu hirmsad isegi need üle ruumi võimendatud (hoiatavad?) lausekatked (helirežissöör Külli Tüli), rääkimata siis Lopahhini (Tarvo Vridolin) ja teiste selgesõnalistest kurjakuulutustest.

Noormetsa lavastuses mõjubki „Kirsi­aed“ ennekõike õe-venna loona, kuigi mu vaatajasalves on ka tõlgendusi, mis pööranud peegli Lopahhinile – mõnikord mõistvamalt, siis jälle halastamatumalt. Vridolin lahendab Lopahhini kui sünnijärgse matsi ja nüüdse rikka rolli kuidagi poisikeseliku asjalikkusega. Ta ei põe eriti oma päritolu pärast, aga meenutab siiani lapsena kogetud mõisaproua lahkust, mis paneb ta taaskohtumisel Ranevskajaga esiti kogelemagi. Ega ta häbene ka oma rikkust, sest see on raske tööga teenitud, aga kui ikka härrasrahvas ei võta vedu ja endiselt raha tuuletallajatele loobib ning suspede sääri kohendab, ei lase ärimehehing pealtvaatajaks jääda ja nii see kirsiaed ostetakse. Kuigi Lopahhini kostüümis – seljas valge jõmmimaika ja kaelas selgelt mittekullast kett – aimub irooniat tegelase suhtes, kannab Vridolin need välja argise enesestmõistetavusega. Ehk isegi ükskõikselt.

Õde-venda Ranevskaja (Mari-Liis Lill) ja Gajev (Aarne Soro) on hurmavalt vihaleajavad ja relvitukstegevalt armastusväärsed. Ranevskaja kasutütar Varjat (Klaudia Tiitsmaa) iseloomustab malbus ja tagasihoidlikkus.

Silver Kaljula

Just tuumikrollides näitlejate suhe oma tegelasse ja sündmustesse nende ümber muudab Noormetsa „Kirsiaia“ intrigeerivaks. Tundub, et lavastaja on soovinud näitlejailt pidevat kahekäigulist siserežiid: väliste impulsside ja ühiskondliku kaaluga sündmuste suhtes eemalolekut ja tähelepandamatust, aga samal ajal kirge kõige isikliku vastu – ükskõik kui väike või suur see kogemus ka on, olgu selleks siis kosutav peamassaaž või mälestus pojast.

See, kuidas Lill viskub Trofimovi, oma poja õpetaja (Martin Mill) kaela, keda ta pole näinud lapse uppumisest saadik, on südantlõhestav. See on ühtaegu jõuline ja vihkav valuvõte ning kallistus inimesega, kes ehk ainsana mõistab päriselt tema leina ja süütunnet. Teiseks vaatuseks on aga sellestki järel vaid ükskõikne viha, et elu mitte ainult ei jätku, vaid ka sunnib sind jätkama. Kuigi Lill ja Mill kohtuvad laval vaid mõnel korral, on siingi tunda tähelepanelikku partnerlust – või siis mõjub Milli tõlgendus sellest igavesest üliõpilasest värskendavalt täiskasvanulikult ja mitte nii kurva kuju rüütlina. Küllap nii see kui ka teine.

Huvitav on ka Ranevskaja tütre Anja (Lauli Koppelmaa) ja kasutütre Varja (Klaudia Tiitsmaa) partnerlus, mis ilmselt etenduste käigus veel ka küpseb. Tiitsmaa tagasihoidliku välimusega ja ennast tagasi hoidvat Varjat ning Koppelmaa naerusuist ja värvikat Anjat lahutaks justkui kuristik, ent ometigi näivad nad teineteist mõistvat. Üks teab, kui kirglikult teine malbe kesta all põleb (et see Lopahhin ka ei suuda seda abieluettepanekut juba ära teha!), ning teine näeb noorema värvitud silmalaugude ja jutukuse taga tema sisemist peataolekut ning hirmu enda ja ema tuleviku pärast.

Tegelikult pakub mängulusti kogu „Kirsiaia“ ansambel, kuigi kõigile tegelastele pole piisavalt lavaaega, et näitlejad saaksid end kehtestada eelkirjeldatud sisepõlemisega, ning nii sünnib huumor pigem välises rollijoonises. Oh, Dunjašakene (Maarja Mõts), kui delikaatne sa ometi oled! Ettevaatust, Jepihhodov (Janek Vadi), kukute veel ninali ja siis jäätegi elu lõpuni nasaalselt rääkima! No palju siis sel korral on laenu vaja, Simeonov-Pištšik (Tanel Ingi)? Jaša (Rait Õunapuu), kas sa oled meil nüüd dändi või? Kuule, Lopahhin, kas sul mulle tööd pole pakkuda, küsib Charlotta (Vilma Luik).

Galerii missugune, aga nii Tšehhovi näidendis kui ka eriti Noormetsa lavastuses jääb nende tegelaste täita paratamatult sellesama tüütult ennast meelde tuletava välisilma saadikute osa. Eriti just lavastuse teises vaatuses, kus peamiselt sõlmitakse kokku kõrvalliine, saad sa vaatajana aru, kui vähe kirge nende elukäigu vastu sinus on tekkinud (või ka tekitatud), ning seetõttu on ka raske uskuda, et Ranevskaja nüüd korraga tõepoolest nende kõigi vastu huvi tunneb – aga ehk just sellist reaalsuse lööki lagipähe lavastaja taotlebki.

Viimase kasuks räägib seegi, et esimese vaatuse – ja ka õe-venna omailma peitumise – lõpetab võõras, kes on ilmselgelt midagi hoopis muud, kordades võõram kui teised tegelased, kes senini tegelikkust meenutanud. Selle pealtnäha värvitu ja robustselt keevalise teekäija (Oleg Titov) kõrval on Lopahhingi elukauge õilishing, rääkimata siis ülejäänuist. See on hirmutav sissetung, mis paneb nii tagantjärele kui ka järgnevalt otsima muidki viiteid tänapäeva. Horisont ei olnud ju tõesti kogu aeg lillat värvi, asendudes vahepeal sinisega – ja kas seal ei kumanud ka kollast valgust? Ja mis äri see Lopahhin ikkagi seal Harkivis ajab? Ilmselt ei tasu siiski üle mõelda, sest paralleelid on tajutavad niigi.

Ausalt öeldes polegi ma varem märganud, kuidas Tšehhov on „Kirsiaia“ raamistanud: kui näidendi alguses ütleb Lopahhin, et tuli küll kaks tundi varem kohale, aga ikka magas õige hetke maha, siis lõpus on laval vaid Firss (Peeter Jürgens), kes tõdeb, et jõudu enam pole ning elu möödus, nagu poleks elanudki.

Noormetsa lavastuses on rõhutatud seda raami just kujundina elule, kui Lopahhin loeb avastseenis enne tukkuma jäämist lasteraamatut ning Firss heidab (viimseks) puhkuseks kaisu­karule, mida Gajev christopherrobinlikult esimeses vaatuses endaga kaasas kandis, et seda siis teises vaatuses, kui kirsiaed ja lapsepõlv ühes sellega on kadunud, lihtsalt pehme istumisalusena kasutada. Ma ei teagi, kas vaadates vana meest looteasendis mõmmil uinumas läksid silmad veekalkvele, sest Jürgens kehastab Firssi äärmiselt sümpaatse ja hoolivana, või siis tajusin sel hetkel päriselt, et meie lapsepõlv, kus sõda vaid mängiti, on lõppenud. Küllap mõlemat.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht