Jussike külastab pühapäevamaad

Antihedonism paistab trupil olevat vaikimisi tehtud valik, mis põhjendamist ei vaja. Pealiskaudne hedonismikriitika mõjub paratamatult pisut poosetamisena.

MEELIS OIDSALU

Von Krahli teatri „Jussikese 7 sõpra“, autorid ja esitajad Kristina Preimann, Kristel Zimmer, Edgar Vunš, Markus Auling, Herman Pihlak ja Karl Birnbaum, dramaturgiline tugi Liisa Saaremäel, valguskunstnik Kaido Mikk. Esietendus 19. X Von Krahli teatris.

Von Krahli teatri „Jussikese 7 sõpra“ on uue trupi või bändi esitluslavastus, millise varasema näitena meenub Peeter Jalaka 2010. aastal esietendunud „Kuningas Lear“, kus paljud tallinlased nägid esimest korda laval Tõnis Niinemetsa, Kait Kalli, Jim Ashilevi ja Mari Pokineni. „Jussikest“ ja „Kuningas Leari“ ühendab ka näitlejatest bänd laval. Ootuspärane, kuivõrd bändilikkust peetakse Von Krahli teatribrändi osaks.

Seekordne tiiserlavastus annab märku, et Von Krahli uus bänd näeb endas Jaigi-eelse hoiakulise ja vormilise pärandi kandjat. Sarnasusi vana hea Von Krahli teatriga on nii väikekodanlikku hedonismi osatavas poosis, mis grupitööna valminud „Jussikeses“ võetakse sisse kohe avasekunditel, kui ka kohmetust tekitavas füüsilisuses.

Kui etenduse teises pooles proletaarse oleku ja kuldsete kätega Jussike (Karl Birnbaum) lavastuse tegevuspaika – pühapäevamaal elavate hedonistide spaasse – ilmub ning laval korraks püksid maha võtab, tundub seegi pärandi austamisena. Ent Heino Parsi 1967. aasta joonisfilmis „Jussikese seitse sõpra“ kooribki Jussike end saunas paljaks. Spaa on Von Krahli teatri lavastuse tegevuskohana seega põhjendatud valik.

Silvi Väljal suutis 1966. aastal luua mõjusate illustratsioonidega kunstmuinasjutu nädalapäevi külastavast ja nendega pühapäeval koos pidu pidavast Jussikesest – muude keelte kõrval on see tõlgitud isegi araabia ja nüüd lõpuks ka üsna õnnestunult Jaigi-eelse Von Krahli teatri keelde. Iseasi, kas seda keelt on vaja üldse uude Telliskivi majja üle tuua. Võib-olla just seepärast ongi hoopis hea, et uuel trupil omapäi otsida lastakse.

Rõõmustavalt otsingulise „Jussikese“ düstoopilises pühapäevaspaas on iga päev eelmisega identne: algab viisakuste vahetamisega ja lõpeb närimiskummiorgiaga. Avastseeni serialistlik kordamine oli riskantne valik, aga see toimib. Aeg-ajalt imbub välismaailmast spaasse põlengusuitsu, midagi ohtlikku on ilmas toimumas, aga mis silmist, see südamest.

Tegelaste nägemisulatuses on vaid teiste pühapäevamaalaste poolpaljas ihu, pingul naeratused ja valmidus esimese märguande peale järjekordsesse närimiskummiorgiasse neelduda. Elitaarsesse komberuumi sisenev proletaarne Jussike (Karl Birnbaum) meenutab oma valge lehviva paruka ja lihtsate maneeridega Donald Trumpi, aga ainult hetkeks, selle paralleeliga pole hiljem midagi peale hakata.

Teemaviidetega kitsi lavastus jääbki ehk tsipa üldiseks ja ümaraks, hoolimata õnnestunud kujutuslaadist. Antihedonism paistab trupil olevat vaikimisi tehtud valik, mis põhjendamist ei vaja. Pealiskaudne hedonismikriitika mõjub paratamatult pisut poosetamisena. Miks on hedonism avangardistile eos ohtlik meeleolu?

Antihedonistlikud mõttevoolud on läänes üha enam peavoolunähtus. Varasemale kristlikule puritaanlusele ja eksistentsialismile on nüüd võimsalt lisandunud ökoasketism ja posthumanism – mõlemad Von Krahli teatri endisele kunstilisele juhile Peeter Jalakale armsad nähtused. Sellele vaatamata ei mõju hedonismi naeruvääristamine praegu enam kuigivõrd alternatiivse hoiakuna, kuigi on avangardiaasal äraproovitult turvaline küngas, mis alustuseks hõivata. Hedonismikriitika jätab kriitikust vaimse mulje ka siis, kui kriitika ise on pealiskaudne.

Karl Birnbaum sobib pühapäevamaa elanike maailmapilti raputava Jussikese rolli ainuüksi seepärast, et on üks väheseid Panso kooli näitlejatest, kes juba õpingute ajal ajakirjanduses ühes teatrivaidluses julgelt sõna võttis. Kevadel Eesti Päevalehe ajakirjanikuga Tartu Uue teatri repertuaarist poliitkorrektsetel kaalutlustel maha võetud lavastuse teemal väideldes leidis ta, et „flirtimine mõttega, et teater peab tegema „sügavat“ kunsti vaid n-ö õigetest asjadest, on ohtlik“. Ja ega tema Jussikegi ole antihedonist, vastupidi: ta õpetab pühapäevamaa elanikele lihtsa elu võlusid, lavastuse lõpus kaks väärtusruumi segunevad.

Spaa tundub teatrilava tegevus­paigana banaalne, kuigi on märgiliselt vägagi tähendustihe keskkond. Spaaga seostuvale puhastumistaotlusele, looduse imiteerimise püüule, juba mainitud hedonismile ja eskapismile lisab Von Krahli teater ekshibitsionismi. Pühapäevamaal ei tegeleta enesesse vaatamisega, nagu näiteks vaadatakse Anna Hintsi ilmakuulsas saunadokumentaalis „Savvusanna sõsarad“, seal vaadeldakse-ihaldatakse teisi.

Eesti nüüdisteatris on Renate Keerdi eestvõttel juba aastaid võluvalt mateeriaga hullatud. Von Krahli teatri „Jussikese“ kujunduslik-tegevuslik dominant on närimiskumm ja nätsutamine, miski, milleks võis inspiratsiooni anda Keerdi lavastus „Pure mind“, kus ka niidiots etendaja suust välja venib nagu näts Von Krahli teatri pisipere iharate huulte vahelt.

Kes on vaadanud Randal Kleiseri 1978. aasta filmi „Grease“, teab, et närimiskumm popkultuurilise sümbolina esindab nooruslikkust, mässumeelsust, muretut elustiili ja sotsiaalset ebaküpsust. Närikal on olnud oma koht ka muudes subkultuurides (punk, grunge, hiphop), aga ka Eesti poliitkultuuris (president Ilvese nätsutamised). Näts on kummaline toiduaine, mis õigupoolest polegi toiduaine (me ju ei söö seda), vaid suhtlusvahend, samasugune veidi psühhedeeliline ja sündmuslik sotsiaalne mask nagu suitsetaminegi. Nätsumullid mõjuvad psühhedeeliliselt, nätsu venivuseski on midagi reeglitevälist. „Jussikese“ ühest suust teise rippuv ja üha rohkem veniv näts võtab etendusruumi üle, spaa mähkub nätsuribadesse nagu kärbse korjus ämblikuvõrku. Kui järgi mõelda, siis on üllatav, et närimiskummi alles esimest korda seksi metafoorse kujutusena kasutatakse. Ainuüksi selle leiu pärast tasub lavastust soovitada.

Von Krahli teater ise on juba pikemat aega olnud samasugune veniv ja veidi psühhedeeliline nähtus. Viimastel aastatel on olnud keeruline aru saada teatri kunstilistest kavatsustest, koosseisust ja sellestki, kas üldse tegutsetakse. Segadust lisas poolde vinna jäänud ümber­brändimine: suur silt „Jaik“ on nüüdseks Telliskivi teatrimaja sissepääsu kohalt kadunud ning asendunud õige ja (Von Krahli teatri fännidele) turvalisega. Mõnda aega mõjub selline ambivalentsus põnevalt, siis väsitab, seejärel tekib juba fänkonna lagunemise oht.

1. novembril pidas teater 32. sünnipäeva. Uue trupi bänd mängis vanu punklugusid. Oli vali ja veidi punnitatud kontsert, mis osutus pealekauba teatriõlle No Drama esitluseks. Uute suurte ja kallite üüripindade (Telliskivi ja Noblessner) kasutajana on teatril selge kommertsialiseerumissurve peal. Kallid üüripinnad nõuavad ka Von Krahli kui kõrtsi uuesti leiutamist. Proovikive, mida veeretada, uuel ja üsna ootamatul tandemil (direktor Jaak Prints ja kunstiline juht Juhan Ulfsak) jagub, aga need on kõik pisiasjad, kuni laval lõbutseda märgatakse ja on värskeid ideid. „Jussikese 7 sõbra“ põhjal võib öelda, et Von Krahli teatril on nende näitajatega kõik endiselt väga hästi.