Igal lapsel on õigus kultuurile

Kui majanduslikult kehvemas seisus lastele ikka mõeldakse, siis teatritegemisele erivajadustega noortele tuleks pöörata palju rohkem tähelepanu.

KEIU VIRRO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Bibu“ festival 17. – 22. V Rootsis Helsingborgis.

Helsingborgis korraldatakse juba aastaid üht suuremat noore vaataja teatrifestivali, „Bibu“ biennaali. Pandeemia jättis järjepidevusse augu, ent tänavu mais oli festival tagasi, teemaks „Ära jäta kedagi maha“. See sõnum sai maa­ilmas toimuva taustal võimenduse. „Bibu“ programmis olid toodud esile pärimuskultuur ja erivajadustega noortele mõeldud lavastused ning selle kõige kohal hõljus seesama ärevus, mis meile praeguseks hästi teada. Kurja viiruse kõrvale tõusnud sõja, rahu ja aitamise küsimus mõjusid festivali kontekstis pisut uuel kujul. Kriis tekitab nii palju kiiret lahendamist vajavaid probleeme, et kasvab oht unustada muu. Kas keegi ikkagi jäetakse maha?

„Bibu“ etenduste ajal tekkis peas kerge lühis. Festivali keskmes on küll noorele vaatajale mõeldud teater, ent lapsi-noori nägi saalis vähe. Erandiks olid erivajadustega lastele mõeldud etendused, kus täiskasvanuile anti võimalus jälgida toimuvat veidi kaugemalt. Miks siis lapsi pole? „Bibu“ festivali eesmärk on lihtsalt teine: sinna tulevad kokku valdkonna professionaalid ehk lavastajad, näitlejad, tantsijad, tsirkuseartistid, produtsendid, kirjutajad jt. Nädala jooksul imevad nad käsnana endasse inspiratsiooni, tutvusi ja teadmisi.

Muu hulgas korraldati festivali raames Põhja-Balti noorteresidentuur, kus oli ka kaks Eesti esindajat: Ellen Roper ja Marta Liise Demjanov. Teemad puudutasid paljus kestlikkust ja küllap peaksid need, kes seda seni teinud pole, kuulma, kui valjult, informeeritult ja argumenteeritult võib kõlada noorte hääl ka väljaspool selliseid liikumisi nagu Fridays For Future. Noored otsivad lahendusi, et maailmast neile ja järgmistele põlvkondadele midagi alles jääks.

Teater erivajadustega noortele. Vaatasin festivalil 17 lavastust, ent keskendun viiele, millest moodustus alaprogramm erivajadustega noortele. Arvan, et sellistest lavastustest, nende tegemise faktist ja sellest, kuidas neid tehakse, on Eestis kõige rohkem õppida. Kultuurikomisjoni esimees Magnus Lunderquist meenutas festivali avades publikule: „Lapsepõlv ilma kultuurita pole lapsepõlv. See tähendaks maagilisest maailmast väljaarvamist. Võimalus kultuurist osa saada peab olema kõigil lastel, sõltumata päritolust, pere majandusolukorrast või erivajadusest.“

Šoti trupi Barrowland Ballet „Mänguline tiiger“ („Playful Tiger“) on oivaline tantsulavastus. Seejuures on väga muljetavaldav, kuidas tantsijad saavutavad lastega umbes 45 minuti jooksul kontakti.

Jassy Earl

Neist lavastustest kolm olid autismi­spektri häiretega lastele ja noortele, ühe sihtrühm oli tserebraalparalüüsiga lapsed ning ühes osalesid autismispektri häirega lapsed ise. Kui viimane välja arvata, siis mängitakse selliseid lavastusi enamasti korraga kõige rohkem kuuele lapsele, kellega on kaasas saatjad (hooldaja või lapsevanem). Nagu arvata võib, on nende väljatoomiseks ja mängimiseks vaja nii motivatsiooni kui ka tavapärasest suuremat toetust. Tavaolukorras minusuguseid saali ei lubata, sest laste vaatamiskogemust segavad ka võimalikult neutraalselt pisut eemalt toimuvat jälgivad täiskasvanud. Näitlejad-lavastajad rääkisid vestlusringides, et etenduse andmine ja vastuvõtt on sellises olukorras tõepoolest keerulisem, ent see, mida saali lubatud täiskasvanud näevad, on nende silmaringi laiendamiseks lihtsalt nii tähtis.

Tean seda omal nahal varasemast kogemusest. Šoti trupi Barrowland Ballet lavastust „Mänguline tiiger“ („Playful Tiger“), mis kuulus ka seekord kavva, nägin esimest korda kolme aasta eest Norras. See on üks mõjusamaid teatri­kogemusi minu elus. Tegemist on oivalise tantsulavastusega ja seejuures on väga muljetavaldav, kuidas tantsijad saavutavad lastega umbes 45 minuti jooksul kontakti. Lavastus on praeguseks jõudnud paljudesse riikidesse ja on lootust, et see jõuab kunagi ka Eestisse.

Lavastus „Ma olen aeg, ma olen ruum – sensoorne avastusretk“ („I am time, I am space – a sensory journey of dis­covery“) on lavateekond, mis mõeldud eri vanuses ja vajadustega inimestele. Festivali täiskasvanud publikule öeldi enne etendust, et fookus on igal juhul lastel, teistele on see eelkõige privileeg olla koos nendega samas ruumis, et mõista, mida selline töö tähendab. Lisbeth Hagermani lavastuses suunasid tantsijad lapsed õrnalt ja sõbralikult uurima ruumi, mis on täidetud erisuguse teks­tuuriga materjalide, valgusmängu ja helidega. Kõrvaltvaatajana tekkis veider ja pisut vastuoluline positsioon, sest vaatlusobjektiks oli tahes või tahtmata saanud ka lavastuse sihtrühm. Raske oli eirata teekonda, mis etenduse jooksul publikuga aset leidis. Ka algul arglikud lapsed tulid etenduse lõpuks toimuvaga kaasa. Vähemalt ühele lapsele oli etendusolukord algusest peale siiski liiast ja ta lahkus ruumist, ent selle võimalusega arvestatakse.

Eeldus: publik mõistab kõike. Tim Webbi lavastuses „Rand“ („Stranden“) lõid näitlejad maailma, mille kontseptsiooni keskmes on rannakohvik. Lavastus on mõeldud tserebraalparalüüsiga lastele ja noortele. Saalis olid kuus last ja nende hooldajad, ülejäänud publik istus taas eemal, et võimalikult vähe segada. Mängiti ruumitaju, puudutuste, maitsete, kuulmise ja visuaaliga. Etenduse lõpetas stseen, kus iga noort filmiti ja näidati ekraanil. Peale selle tehti igaühele nimeline sisse- ja väljajuhatus laulude kujul. Kuna see tundus esimese hooga päris intensiivne, uurisin näitleja Eva von Hofstenilt põhjusi. Ta selgitas, et kaamera või mõnikord ka peegli abil etenduse käigus noortele tähelepanu pööramise taga on eesmärk tugevdada noorte enesetaju. Enese positsioneerimine ruumis, enda defineerimine on eesmärgid, milleni püütakse jõuda. Nagu teistes lavastustes, millest räägin, pärinevad ka „Rannas“ loodud vahendid pikemast tööprotsessist, mille käigus on põhjalikult uuritud, milline lähenemine toimib kõige paremini.

Bamboozle on kooslus, kes on teinud erivajadustega lastele ja noortele lavastusi üle paarikümne aasta. „Bibu“ festivalil olid nad „Tormiga“ („Storm“), lavastajaks Christopher Davies. Autismi­spektri häirega lastele mõeldud lavastus põhineb Shakespeare’i näidendil. Etenduse järel korraldatud vestlusel selgitas lavastaja, et lähtutakse lihtsast, vähemasti läänemaailmas üsna enesest­mõistetavast arusaamast: kõik lapsed vajavad kultuuri.

Lavastuste loomisel on kaks peamist põhimõtet. Kuna raskemate erivajadusjuhtude puhul ei pruugi välja lugeda, kui palju lapsed õigupoolest mõistavad, siis võetakse eelduseks, et publik mõistab kõike. Igal juhul on saanud selgeks, et erilised lapsed mõistavad palju rohkem, kui arvatakse. Teiseks tuleb ukse taha jätta täiskasvanute mõttemaailm ühes sellega kaasnevate hinnangutega. Vaatajatel on võimalus etenduse eri etappides toimuvaga kaasa tulla, aga see on alati ettepanek, mida nad ei pea vastu võtma. Näitlejad jälgivad laste reaktsiooni ja energiataset ning peegeldavad seda vastavalt olukorrale. Hinnangut, kes käitub paremini, ei anta.

Lavastuse materjali katsetatakse tööprotsessi käigus sihtrühmade peal ning jäetakse kas stseene välja või lisatakse (pingpongipallid toimivad alati!). On palju eelarvamusi, näiteks, et autismi­spektriga inimesi häirib vali heli. „Põhjus pole heli valjuses,“ ütles Davies. „Ootamatu heli häirib. Ja keda ei häiriks?“ Seetõttu on üleminekud stseenide vahel sujuvad ja kogu aeg antakse mingil moel aimu, mis edasi toimuma hakkab.

Vestlustes lavastuste autoritega kippus üks motiiv korduma: nad kinnitasid, et pärast etendusi ütlevad õpetajad ja hooldajad, et lapsed leidsid etenduse ajal näitlejate ja laval toimuvaga kontakti moel, mida nad kunagi varem teinud ei ole. See, et etendajad saavutavad umbes poole tunni jooksul lastega hämmastava kontakti, oli kõigile saalis viibinuile silmaga näha.

„Vaba mänguruum“ („Free Room to Play“) oli teistmoodi kogemus. Tegemist on kontsertetendusega, kus laval on autismispektri häirega lapsed. Koos professionaalsete muusikutega sünnib kontsert, mis ei püsi ega peagi püsima raamides. Lapsed laval olid silmanähtavalt tulvil rõõmu muusikast ja ümbritseva avastamisest.

„Mängulist tiigrit“ vaatasin nüüd uuesti kahel korral. Ehkki iga etendus on sõltuvalt publikust erisugune, sest lavale loodud ruum võimaldab tulla lastel seda uurima, ning vastavalt nende valmisolekule haaratakse neidki tantsu, siis mulje, kui võimsalt see toimib, oli sama, mis kunagi esimest korda seda lavastust vaadates.

Olukord Eestis. Kõige selle ajel pöörasin pilgu tagasi koju. Kuidas on olukord Eestis? Kui majanduslikult kehvemas seisus lastele ikka mõeldakse, siis teatritegemisele erivajadustega noortele tuleks pöörata palju rohkem tähelepanu. Kolme aasta eest, pärast „Mängulise tiigri“ nägemist, uurisin, kuidas on pingevabade lavastustega Eestis.* Selgus, et meil on teatreid, kes mängivad erisugustele sihtrühmadele, küll aga on erivajadustega lapsed sel juhul ikkagi suure publiku hulgas ka juhul, kui nende vajaduste iseloom seda ei toeta. Just autismispektri häirega või teistele erivajadustega lastele mõeldes tehtud lavastusi tookord ei olnud.

„Bibu“ festivalilt tagasi jõudnud, jäin mõtlema, kas ehk Eestis praegu ikkagi tehakse selliseid lavastusi, aga ma ei ole neist lihtsalt kuulnud. Pöördusin autismiliitu. Eelkõige tundub, et suuresti on tegemist teemavaldkonnaga, mille puhul pole siinmail veel jõutud niikaugele, et isegi loota spetsiaalseid lavastusi. Tähtis on aga see, et eripalgelisi teemasid vähemalt käsitletakse.

Autismiliidu juhatuse esimees Marianne Kuzemtšenko ütles, et mitmes teatris on tehtud lavastusi, kus on käsitletud autismi – ja need on olnud õnnestumised. „On tõsi, et kõigil on õigus kultuurile. Kui võtan oma perekogemuse, siis oleme etenduste valikul lähtunud sellest, mis last (ja praeguseks noort) huvitab, kuidas tema selle teemast aru võiks saada, ning teinud vajadusel eeltööd. Ma ei oska öelda kõigi vanemate kogemuse kohta, ent olen aru saanud, et enam-vähem samamoodi käib see ka teistes peredes. Pigem on vaja, et lavastused oleksid kättesaadavamad, piletid on enamasti väga kallid.“

Aga lastega individuaalse kontakti loomine? „Sellel võiks olla vägagi positiivne mõju. Paraku pole meil Eestis sellealast kogemust. Ehk me ei oskagi millestki sellisest puudust tunda?“ arvas Kuzemtšenko. Kui kirjeldasin festivalil nähtut, leidis ta, et see avaldab muljet, ent tundub uskumatu: „Ent kui see toimib, siis võiks olla sellisest katsetusest kindlasti kasu nii mõnelegi autistlikule noorele ja ka nende vanematele. Ehk tasuks meil tõesti proovida midagi sellist ette võtta.“

Loodan, et see aeg seisab peagi ees, sest noori, kellele mängida ja kelle elu võiksid sellised lavastused puudutada, jagub. Mõistagi eeldab see nii teatri­tegijaid, kellele teema korda läheb, kui ka kultuuriministeeriumi, aga miks mitte ka kohalike omavalitsuste huvi, et selliseid ettevõtmisi rahastada. Nii-öelda pingevabad lavastused eeldavad põhjalikku eeltööd, saalis on aga korraga vähe inimesi. Seega nõuab see kõik aega, raha, huvi ja energiat. Aga kui näha, millise kontakti saavutavad sellistes lavastustes näitlejad lastega, on selge, et tagasi saab sealt rohkem. Kultuur ei peaks olema enamikule, vaid kõigile ligipääsetav. Kas meieni ikka on jõudnud mõttemaailm, et kedagi ei või jätta välja, kedagi ei tohi jätta maha?

* Keiu Virro, Pingevabad lavastused erivajadustega lastele: kas puhta rõõmu kogemus jõuab ka Eestisse? – Eesti Päevaleht 20. IX 2019.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht