Pamfir parnassil

Dmõtro Suhholõtkõi-Sobtšuk: „Ukrainale on väga oluline, et meie hääl oleks kuulda rahvusvahelisel areenil, ja praegu pole oluline, kes seda häält teeb, kas režissöör, kirjanik või meditsiinitöötaja.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sel nädalal esilinastus Cannes’i filmifestivali kõrvalprogrammis „Autorite kaksiknädal“ („Quinzaine des réalisateurs“) üks värske ja hoogne ukraina film „Pamfir“*. Folklooriga vürtsitatud krimitriller leiab aset Ukrainas, Rumeenia piiri ääres, ja selle peaosas on mees, kes on pärast pikki välismaal töötatud aastaid kodus tagasi. Asjaolud sunnivad teda naasma vanade liistude juurde ning ta hakkab taas salakaupa vedama, et tasuda mõned võlad ja klaarida arved.

Esilinastuse puhul oli režissöör Dmõtro Suhholõtkõi-Sobtšuk nõus avama filmi tagamaid.

Pamfiril“ on väga omapärane õhustik, kuna olete julgelt kasutanud folklooriteemasid ja -elemente. Kuidas see maailm siia filmi jõudis?

Kõigepealt tahan öelda, et folkloor on rohkem nagu taustaks. See on oluline tegelaste ja miks mitte ka minu enda identifitseerimiseks, aga ma pole tahtnud teha sellest filmi põhiteemat. Kõige olulisemad on mulle tegelaskujude isiksused ja inimeste saatus.

Dmõtro Suhholõtkõi-Sobtšuk: „Mulle oli väga oluline rääkida lugu piltide, maalide kaudu. Kui seda millegagi võrrelda, siis püüdsime saavutada sama efekti kui Hieronymus Boschi maalidel.“

Cannesʼi filmifestival

Sündmused leiavad aset ühes väga erilises kandis, kust ma ka ise pärit olen, Bukoviinas, Ukraina ja Rumeenia piirialal. Sealsamas lähedal on ka Moldova piir, nii et see on koht, kus elu on tõeliselt multikultuuriline ja sellel on oma mõju ka inimestele.

Kui ka Bukoviinast lahkuda, on alati tunne, et tegelikult kuulutakse selle kohaga kokku. Võtete ja ettevalmistuse aegu tuli mul mõte, et peaks näitama kohalikku münti nende elu osana: see on nendega kõiges, mida nad teevad, kuidas elavad ja mida armastavad. Folklooril on seal väga suur mõju igapäevaelule. Näiteks malanka [Ukrainas ja Valgevenes tähistatav rahvapüha, 13. jaanuar, Juliuse kalendri järgi aastavahetus – toim], mida me ka „Pamfiris“ näeme, on paljudes Bukoviina külades aasta kõige olulisem sündmus. Võib julgelt öelda, et see iseloomustab piirkonda, kust ma pärit olen.

Pamfiri“ peategelane Leonid on mees, kes seisab väga raske valiku ees. Mis teid tõmbas sellise tegelaskuju poole ja kust ta tuli?

Kui päris elus teed ristuvad mõne inimesega, kellest on soov rohkem teada saada, siis tuleb tõenäoliselt hakata temaga juttu ajama. Ja ühel hetkel võivad nad kirjeldada väga isiklikke hetki oma elus, mis olid pöördelised ja muutsid kõike. Leonidi pöördepunktid on olnud osalt minevikus ära, aga elu pakub talle nüüd neid ka olevikus. Mulle oli oluline näidata tegelast, kelle tehtud valikud on teinud ta väga tugevaks, ja kui tema ette pannakse keeruline valik, siis teeb ta vajadusel ka kõige raskema otsuse. See on midagi sellist, mis ühendab meid inimestena mingisuguse väga eksistentsiaalse tasandiga. Selliseid pöördepunkte on olnud meil kõigil. Selles loos püüdsin põhistseenides, emotsionaalsematel hetkedel näidata, kuidas eksistentsiaalne voog käib läbi tugeva isiksuse, kes lahendab olukorra, aga peab seejärel ka edasi elama. Ta langetab otsused, mis pole head ega halvad, aga mida on lihtsalt vaja perekonna nimel teha. Sellises olukorras suudab tõsine inimene valiku teha ja võtta vastutuse enda peale. Üle kahe aasta otsisin kedagi, kes võiks Leonidi mängida, ja lõpuks leidsin Oleksandr Jatsentjuki. Ta on professionaalne näitleja ja „Pamfir“ on tema filmi­debüüt. Varem on ta mänginud mõnes lühifilmis ja telesarjas. Tema olemuses on midagi väga sügavat ja isalikku. Ta mõjub inimesena, et suudab teiste eest vajadusel hoolt kanda. Või ka enda eest. Mul vedas, et ma ta leidsin.

Filmis on ta hüüdnimele Pamfir viidatud vaid korra, möödaminnes.

Kõik küsivad, mida see nimi tähendab, aga ma tahtsingi, et sellest on juttu vaid korra, paar sekundit. Tahtsin sellega osutada, et inimene ise on märksa olulisem kui tema nimi ja mida see tähendab.

Kas Pamfir ja tema olukord on ka vihje Ukrainas käivale sõjale, kas Pamfiri dilemma on sõja allegooria?

Jah, kindlasti. Pamfiri vaadates võib ehk mõista, miks on meie sõdurid, vabatahtlikud ja sõdalased, nii tugevad, vaprad ja murdumatud. Ja see käib ka kõigi nende kohta, kes on seisnud Maidanil või üle elanud Venemaa agressiooni. Võin öelda, et ukraina mõttelaadile on iseloomulik kaitsta seda, mis on oma: oma maad, oma rahvast, kogukonda, perekonda. Filmis on Pamfiri ja tema poja stseen, kus poeg pakub, et võib võlgade katteks ära müüa oma jalgratta. Taustal näeme telekas stseene Maidanilt. Meie filmi sündmustik leiab küll aset enne praegust Ukraina sõda, aga konfliktile viidatakse kui nende elu osale. Ka kaksikvendade ja Pamfiri vahel on seos, mis viitab konfliktile, sest kaksikute isa oli olnud Pamfiri sõber, aga venelased tapsid ta Donbassis. Sellele viidatakse, aga ainult taustal.

„Pamfir“ esilinastus Cannes’is täissaalile ja võeti vastu minuteid kestvate ovatsioonidega filmi lõpus. Pildil peategelane Leonid (Oleksandr Jatsentjuk).

Kaader filmist

Filmitegemine on alati täis ootamatusi. Kas võtted kulgesid plaanipäraselt ja kas jäite käsikirjale kindlaks või tegite palju ringi?

Meil oli väga pikk prooviperiood, peaaegu kolm kuud, nii et olime väga põhjalikult ja detailselt ette valmistanud. Harjutasime läbi ka kaamera liikumise kõigis stseenides. Planeerisime väga hoolikalt ka kõiki ühe kaadri stseene. Eks võtete ajal oli ka muutusi ja tuli ette üllatusi, aga toetusime dramaturgiale ja meil oli päris hea ettekujutus, kuidas tegelased ühes või teises olukorras võivad reageerida.

Ja veel üks asi: võtsime kogu filmi kõigepealt iPhone’iga üles ja alles seejärel filmisime päriselt. Nii oli juba ette teada, kuidas stseenid hakkavad välja nägema. See oli nagu mingi ühine koreograafiaharjutus – näitlejad, operaator, võttemeeskond.

Pikad kaadrid on filmis täiesti hämmastavad ja neid on jagunud üsna heldelt. Kas see oli algusest peale eesmärk teha film tehniliselt nii, et lugu räägitakse pikkade, liikuva kaameraga kaadrite abil ja ilma stseene lõikamata?

See oli plaanis algusest peale. Mulle oli väga oluline rääkida lugu piltide, maalide kaudu. Kui seda millegagi võrrelda, siis püüdsime saavutada sama efekti kui Hieronymus Boschi maalidel. Mulle oli oluline panna tegelane olukordadesse, kus vaatajana näeks justkui üht stseeni tema elust. Iga episood on nagu väljavõte elust – nagu Bruegheli maal. Lugu peaks selle hetkega seostuma ja vaatajal peaks olema võimalik tegelasega samastuda. Vaataja peaks olema selle olukorraga ühenduses ja sellisel hetkel ei saa poole stseeni pealt lõigata, sest nii võib lõigata ära midagi, mis on just talle oluline – vaataja tähelepanu hajub. Eesmärgipüstitus oli selline: filmime lihtsalt stseenid üles ja pärast valime välja need osad, mis tuleb terveks jätta ja mida ei hakata monteerima. Pika kaadri rütm on murtud vaid ühes kirikus laulmise stseenis. Koorilaul on endiselt reaalajas, neli ja pool minutit, aga pildis näeb kordamööda vanemaid ja kooris laulvat poega. Vaataja jääb aga endiselt hetke, koos lauljaga, sest ajalist järgnevust ei ole lõhutud. Selles stseenis on see pikk kaader heliriba ehk laul, mis stseeni kokku sulatab.

Millised on ootused Cannes’iga seoses?

Normaalne elu on praeguseks peaaegu olematu, nii et Cannes ja siinne elu on nagu mingi mälusild rahuliku elu juurde koos oma perekonna ja endise ümbrusega. Anname endale aru, et see vana elu on nüüd korraks tagasi ja saame Cannes’is näidata, milline unikaalne olukord meil praegu Ukrainas on, tutvustada ka oma erakordset rahvast. Selle teadmise jagamine on rõõm ja au. Ma tahan rääkida sellest, kes me oleme, ja ehk saavad kuulajad siis ka aru, miks me nii visalt vastu paneme.

Kas plaanite Cannes’i foorumit kasutada ka oma sõnumite edastamiseks?

Kindla peale. Mulle on see platvorm, kus ma saan rääkida oma maast ja ukrainlaste olukorrast. Ukrainale on väga oluline, et meie hääl oleks kuulda rahvusvahelisel areenil, ja praegu pole oluline, kes seda häält teeb, kas režissöör, kirjanik või meditsiinitöötaja. Kui meil on võimalus pöörduda rahvusvahelise kuulajaskonna poole, siis me seda võimalust ka kasutame, et rääkida sellest, mis meie maal toimub, mida me peame läbi elama, ja mida peaks tegema, et venelaste agressioon peatada.

Filmite parasjagu uut dokumentaalprojekti. Mis see on?

Ma teen dokumentaalfilmi skulptoritest, kes hakkasid Ukraina sõja ajal tegema tankitakistusi. See on New Yorkerile, ma töötan praegu nendega koos.

1 „Памфір“, Dmõtro Suhholõtkõi-Sobtšuk, 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht