Võõrkeeleõpe ülikoolis – kellele ja milleks?
6. veebruari Postimehes algatas Tartu ülikooli humanitaar- ja kunstide valdkonna dekaan prof Margit Sutrop arutelu Tartu ülikooli rollist ühiskonna arvamusliidrina Eesti Vabariigile nii olulisel 2017. aastal, mil Eestist saab pooleks aastaks Euroopa Liidu eesistujamaa. Samal päeval avaldas ERRi kultuuriportaal TLÜ õppejõu ja tõlkija Ülar Ploomi arvamusloo humanitaarteaduste, sh Euroopa kultuuride ja keelte mõistmise aluseriala ehk klassikalise filoloogia olukorrast praeguses Eestis. Ehkki esimest artiklit võib pidada rektorikampaania avalöögiks ja teist solidaarsusavalduseks kolleegidele, näitavad mõlemad, et Tartu ülikooli ja antud artiklite põhjal eelkõige humanitaariaga võiks olla asjad pisut teisiti, kui need Euroopa Liidu eesistumisperioodi eel on.
Ühe probleemide valdkonnana, mis vajab Euroopa Liidu eesistumise eel selgemat tervikdiskussiooni ja -kontseptsiooni, on võõrkeelte õpetamine (Tartu) ülikoolis, täpsemalt kaks küsimust: kellele ja mis eesmärgiga me ülikooli tasemel võõrkeeli õpetame ning kuidas määratleda võõrkeelteõpet seoses rahvusteaduste õppega.
Alates 2015. aastast on kogu võõrkeeleõpe (v.a. teoloogiastuudiumiks vajalikud võõrkeeled) Tartu ülikoolis maailma keelte ja kultuuride kolledži pädevuses. Kolledž moodustati kahest varem eraldi tegutsenud struktuurist: keelekeskusest, mille ülesandeks oli üleülikooliline mitteerialane keeleõpe, ning germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituudist, mille ülesandeks oli filoloogide koolitamine anglistika, germanistika, romanistika (s.o prantsuse ja hispaania filoloogia), skandinavistika, slavistika ja klassikalise filoloogia erialal eesmärgiga valmistada ühelt poolt ette võõrkeeleõpetajaid Eesti koolidesse, teisalt tõlkijaid ja tõlke ning Euroopa kirjanduste ja keelte süvatundjaid ametikohtadele, kus need teadmised on hädavajalikud (teadusasutused, saatkonnad, raamatukogud, kirjastused, arhiivid jne). Samal ajal institutsionaalse ja ruumilise liitmisega toimus ka astmeline õppekavade reform nii bakalaureuse- kui ka magistriõppes. Lihtsalt öeldes tähendab see, et astudes Tartu ülikooli bakalaureuseastmele mis tahes võõrfiloloogiat peaerialana õppima, kulub üliõpilasel kolmest aastast üks humanitaaria üldaineid kuulates, teine erialaaineid õppides ning kolmas kõrvaleriala omandades. Magistriõppes on erialaainete osakaal veelgi väiksem: 120 väljastatavast ainepunktist 39 annavad erialaained, kõik ülejäänu saab tulevane võõrfiloloog kas kirjanduse ja ajaloo magistrikoolist või keeleteaduse ja tõlkeõpetuse magistrikoolist ja mitteerialasest valikainete plokist muude ainete kujul.
Kuidas anda sellistes tingimustes Eesti tööturule võõrkeeleoskusega spetsialiste? Lahendus on mõnevõrra käegakatsutavam nende võõrfiloloogia erialadele, mille üliõpilased tulevad ülikooli vastava keele korraliku oskusega (inglise ja vene filoloogia) või vähemalt osaliselt baasteadmistega (saksa ja prantsuse keel). Ülejäänutele (skandinavistika, hispanistika, klassikaline filoloogia), kus ühe või mitme keele õpetamine algab ülikoolis nullist ja tuleb bakalaureusetasemel mahutada ühe aasta sisse, on olukord jõudnud absurdini. Süsteemsest keele- ja kultuuriõppest, kus keele algkursustele järgnesid vastavalt erialade spetsiifikale süvendatud kursused kas ajastute või žanride alusel, on saanud humanitaaria valdkonna üldist eksemplaarsusnõuet järgides laialivalguvate pealkirjadega erikursused. 2015. aastast saadik on pealiskaudsus, mida esitletakse eksemplaarsuse sildi all, võõrfiloloogia õpetamise üldtrend. Kas filoloog, kes on kuulanud rohkelt mitteerialaseid üldkursusi ja saanud loenguvormis ülevaate mõnest Euroopa keeltega seotud probleemist, suudab hiljem seda keelt õpetada, sellest keelest või sellesse keelde tõlkida, selles keeles lugeda ja kirjutadagi? Tuues paralleeli täiesti teisest valdkonnast: kas arst, kes on õppinud lastehaiguste süstemaatika asemel üht eksemplaarset lastehaigust, on usaldusväärne lastehaiguste alal tervikuna?
Võõrkeelte õpetamisel on reformi tagajärjel õppekavadest eemaldatud eelkõige keelte ja kirjanduste ajalugu ning kultuurilugu puudutavad süstemaatilised kursused ja keskendutud tänapäevase keelekasutuse õpetamisele. Tubli gümnaasiumi lõpetaja, kes asub peaerialana edasi õppima mõnd koolis õpitud võõrkeelt, saab ülikoolis tegelikult täiendkoolituse gümnaasiumiastmes omandatule lisaks. Neil erialadel, kus keeleõpe algab ülikoolis nullist, ei ole bakalaureuseõppe järel programmijuhtide sõnul saavutatav, et üliõpilane oleks võimeline aastaga erialast võõrkeelset teksti sõnaraamatugagi mõistma.
Surve tööks võimalikult suurtes keelegruppides pole tulevaste keelespetsialistide koolitamisel muutnud pealiskaudsemaks mitte ainult filoloogilise ettevalmistuse sisu, vaid on oluliselt teisendanud ka õppijate kommunikatiivseid oskusi. Aasta-aastalt märkame üha selgemini, et mida suurem on nt ladina keele algkursuse rühm, seda suuremates raskustes on üliõpilased, kui õppejõud palub neil endal suuliselt midagi ette lugeda, kõva häälega artikuleerida. 35–40 liikmega keeleõpperühmades ei suudagi me neid semestri jooksul kõnelema panna. Seevastu väiksemates (s.o maksimaalselt 20 üliõpilasega) keelerühmades õpetamisel on üliõpilased veel harjunud, et nad saavad ka ise igas tunnis sõna, s.t proovivad, kuidas üht või teist väljendit hääldada. Sest isegi nn surnud keelte puhul kuulub keeleoskuse omandamisse õige hääldus.
Kahjuks või õnneks ei ole filoloogiastuudiumi taandamine igapäevase kõnekeele õpetamisele võimalik klassikalise filoloogia kui Euroopa keelte ja kultuuri aluseid õpetava eriala puhul. Pidades silmas antiikaja, selle keelte ja kultuuride ajalist ja ruumilist kaugust ei saa kuidagi piirduda pelgalt keeleõppega ilma kultuurilist ja mõtteloolist tausta õpetamata. Sama vähe on võimalik õpetada antiikkeeli ja -kultuure, puudutamata seda traditsiooni, mis võimaldas antiiksetel tekstidel jõuda läbi keskaja varauusaega, levida ja kujundada kõiki teisi Euroopa rahva- ja rahvuskultuure. Arvestades seda, saab klassikaliste keelte stuudiumist rääkida ikkagi vähemalt viis aastat kestvate erialaõpingute korral, millele ideaalis liitub ka doktoriõpe. Praktiseerivate antiikkirjanduse tõlkijate-toimetajate ning erialast uurimistööd tegevate filoloogide käe all antav õpetus väikestes rühmades on olnud Tartus klassikaliste keelte õpetamismudelina efektiivne akadeemilise stuudiumi kui terviku eesmärki ehk doktorikraadini jõudnute arvu silmas pidades. Aastail 2000–2017 on valminud doktoritööde hulgalt klassikalistest filoloogidest resultatiivsemad üksnes slavistid. Teistel võõrfiloloogia erialadel on doktorikraadini jõudnute hulk erialal õppinute koguhulgas marginaalne.
Mõistlikem lahendus oleks tunnistada ülikoolis õpetatavate keelte erinevat rolli ja eri sihtrühmi Eestis ja Euroopas tervikuna ning sellest tulenevalt ka erineva suurusega õppegruppe ja erinevaid keeleõppeviise. Ja tunnistada, et tulemuslik filoloogiline tasemekoolitus ongi kallis, nagu seda on ka nt arstide koolitamine. Kui ülikoolis pakutav võõrkeeleõpe piirdub aga üksnes finantsilist resultatiivsust näitavates punktitabelites iga hinna eest võimalikult kõrge koha jahtimisega ning erialakursuste hulga minimeerimisega, on võõrkeeltealane ülikooliharidus sisult muutunud rahvaülikooli või täiendkoolituse dubletiks. Selline võõrkeeleõpe ei tooda küll kohe finantskahjumit, kuid halvendab pikemas perspektiivis eestlaste keelelist toimetulekut Euroopas ja muus Euroopa keeli kõnelevas maailmas just keeleliselt nõudlikumates situatsioonides ning eriti võimalust võrdsel tasemel kaasa rääkida filoloogilist eriharidust nõudvates, sh Euroopa ühist kultuuripärandit puudutavates ning teadus- ja kultuuriprojektides.