Ökosotsialism pole alternatiiv

Sotsialistliku majanduse puhul ei arvestata pakkumise ja nõudluse tasakaalu ning tootmiskuludega, mistõttu raisatakse rohkem ressursse.

OLAF MERTELSMANN

Alljärgnev on reaktsioon Martin Aidniku 21.05 Sirbis ilmunud artiklile „Ökosotsialism kui vajalik utoopia keset COVID-19 pandeemiat“. Olgu kohe öeldud, et minu arvates on kliimamuutus inimkonna suurim väljakutse ja pooldan praegustest energilisemaid meetmeid. Samuti olen teadlik, et sotsialismi idee on aidanud kaasa paljule positiivsele ühiskonnas, näiteks sotsiaalpoliitika, 40tunnine töönädal, pensionid, naiste valimisõigus jne. Riigivormina on aga sotsialism siiski läbi kukkunud ja selle eksperimendi nimel on ohverdatud miljonite elu. Selles kontekstis tuleb selgelt vahet teha demokraatlikul sotsialismil – nimetagem seda lihtsuse huvides sotsiaal­demokraatiaks – ja diktaatorlikul sotsialismil. Kui nõutakse ökosotsialismi kehtestamist, tuleks sellekohaseid argumente põhjalikult vaagida.

Autor väidab seoses kliimakriisiga, „et kapitalism on jõudnud järjest suure­masse vastuollu eluks vajalike tingimuste säilitamisega. Ökoloogiline sotsialism on selle vastuolu ratsionaalne lahendus.“ Kahtlemata on kliimamuutused esile kutsunud meie elu- ja majandamisviis. Kuid kas selles on süüdi kapitalism või inimene? Turumajandus on majandusvorm, meile teadaolevaist tõhusaim, ja paljudest katsetest hoolimata pole seniajani avastatud ühtegi rakendatavat alternatiivi. Turumajandus toimib eriti hästi siis, kui on olemas toimivad institutsioonid, mängureeglid, seadused. Need mängureeglid kehtestavad inimesed, valitsused ja parlamendid. Demokraatia korral määrame meie valijatena, kes meie seadusi välja töötavad, ja nii saame tuua võimule valitsuse, mis suhtub kliimamuutusesse tõsiselt.

Jah, seniajani pole meil õnnestunud kliima muutumist peatada, kuid enamik tööstusriike on viimase 30 aasta jooksul oma ökoloogilist jalajälge märgatavalt vähendanud – sealhulgas ka Eesti – ja seda majanduse jätkuva kasvu juures. Mis on ökoloogiline sotsialism, seda ma ei tea. See ei selgu päriselt ka Martin Aidniku artiklist. Ta nõuab, et majanduse läbiproovitud ja tõhus vorm tuleb vahetada tundmatu ja katsetamata lahenduse vastu. Lühidalt utoopia vastu: utoopiate võlu seisneb just asjaolus, et need on rakendamatud.

Kapitalismist olevat vaja üle saada, kuna see ei soodustavat süsinik­dioksiidi heitkoguste vähendamist, sest vajavat pidevat majanduskasvu. See on sulaselge vale: juhtivad tööstusrahvad on suutnud ühildada majanduskasvu kasvuhoonegaaside vähendamisega. Isegi Eestis on majandustulemus 1980. aastate lõpuga võrreldes peaaegu kolmekordistunud ja saastavale põlevkivitööstusele vaatamata on keskkonda vähem reostatud. Vaja on turumajanduslikus raamistikus toimivat lahendust, seega süsinikdioksiidi kõrget hinda, taastuvenergia toetusi, puhtamaid transpordivahendeid jne. Keskkonda ei kahjusta mitte majanduskasv iseenesest, vaid selle koostisosad. Kummastav on ökosotsialismile lausa spirituaalse dimensiooni omistamine. Tegemist pole ju lõppude lõpuks uue religiooni, vaid lihtsalt ühe majanduskorraga paljude seas.

Artikli autor tahab säilitada pandeemia ajal kehtestatud paljud erakorralised majandusse sekkumised ja kasutada neid ökosotsialismi hüppelauana. Need sekkumised olid kriisi tõttu küll vajalikud, kuid need finantseeriti riigivõla suurendamise hinnaga. Maailmas pole ühtegi riiki, mis saaks pikema aja jooksul hakkama uute suurte riigivõlgade lisandumisel. Eesti saaks küll Itaaliast kauem hakkama, kuid praegused võlad viiksid viie kuni kümne aasta jooksul ELi ja mitme liikmesriigi kokkuvarisemiseni. Sellised ajutised meetmed on just nimelt ajutised ja neid ei saa kasutada majandussüsteemi täielikuks ümberehitamiseks.

Liikugem nüüd ökosotsialismi mõningate nõudmiste juurde: Lõuna-Euroopa riikide võlad Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga ees tuleks kustutada ja kumbki neist institutsioonidest ei peaks nõudma struktuurireforme. Kindlasti oleks õige mõningate riikide võlad kustutada, kuid kogu raha mahakandmine annaks täiesti vale signaali. Struktuurireformide ajend pole mitte rahastajate halvad kavatsused, vaid abi saavate riikide struktuuride parendamine. Arengumaade ümber käivas arutelus on juba ammu olnud üks suund, mis peab head valitsemisviisi ja tõhusaid institutsioone arenguabi kujul tehtavatest ülekannetest palju tähtsamaks.

Sotsialistliku majanduse ökoloogiline jalajälg on palju suurem kui turumajanduses. Pildil nõukogudeaegne pannoo Kiievis.

Matt Shalvatis/Flickr

Aidniku üleskutse „Avaliku regulatsiooni ning demokraatliku planeerimise kehtestamine nii investeerimises kui ka tehnoloogiaarenduses“ esimene osa on juba ammu ellu viidud, tehnoloogia arendamisel ja investeeringute puhul on avalik regulatsioon olemas seaduste näol. Tuleb kinni pidada mängureeglitest, nii et ei saa lihtsalt oma krundile vabrikut püsti panna. Demokraatliku planeerimisega on asi keerulisem, kuna me ei tea, mida autor selle all mõtleb. Kas planeerimise üle hääletab parlament või korraldatakse rahvahääletus? Mõlemal juhul ei pruugi tulemus olla väga hea, kuna ei parlamendi ega ka rahvastiku enamusel pole piisavalt majandusteadmisi, et langetada asjatundlikult sellist plaani puudutav otsus. Üleüldse on plaanimajandus vaieldav teema. Mõlemas maailmasõjas kasutati seda suuremates riikides sõjamajanduse organiseerimiseks. Demokraatlike riikide hulgast katsetasid majanduse planeerimist pärast Teist maailmasõda näiteks Suurbritannia ja Prantsusmaa ning loobusid sellest luhtumise tõttu. Sotsialismis kukkus plaanimajanduse katse haledalt läbi. Loomulikult koostavad ka majandusettevõtted plaane, kuid kogu rahvamajandust pole võimalik planeerida, ka mitte demokraatlikult.

Mida tähendab aga investeeringute ja tehnoloogia arengu planeerimine? Riik otsustab tehnoloogilise arengu üle, kuid kust peaks riik teadma, milline on tulevikutehnoloogia? Veelgi hullem: riik otsustab investeeringute üle. Seega, kui ma investeerin, et mul oleks pensionieas rohkem raha, siis otsustab sõbralik riigiametnik, kuidas ma seda tegema pean. Kui olen ettevõtja, kirjutab riik mulle ette, millised investeeringud pean tegema ja millised tegemata jätma. Seejuures ei tunne riik üldse minu ettevõtet. Esiteks ei tundu selline tegevus väga tõhus ja teiseks pole see ka väga demokraatlik. Miks peaks riik otsustama, mida mina oma rahaga eraisiku või ettevõtjana teen? Riik võib ettevõtjana pakkuda edukalt avalikke teenuseid, näiteks postiteenust, tarbevett või prügivedu, kuid meil puudub näide, et riik oleks juhtinud investeerimist ja tehnoloogilist innovatsiooni kasumlikkusele suunatud eramajandusest paremini. Ökosotsialismi ideest kumab läbi uskumatu usk riigi kõikvõimsusse.

Sotsialism eeldab majanduskorrana märkimisväärset sekkumist eraomandisse ja isegi eraomandi sundvõõrandamist. Kuna keegi ei taha lasta endalt midagi ära võtta, on sotsialistlik majandusvorm seniajani kehtestatud üksnes diktatuuri oludes. Loomulikult tuleb ka demokraatia korral ette sundvõõrandamist, näiteks tee-ehituses, kuid sellega kaasneb ka asjakohane hüvitis. Teisiti öeldes: ökosotsialism on majanduse välja pakutud kujul, planeerimisega investeeringute ja tehnoloogia arengu vallas, teostatav ainult diktatuuri tingimustes. Siin on seega ravim haigusest ohtlikum: kliimakriisiga võitlemiseks peame leppima omandiõiguste märkimisväärse piiramisega ja viimaks ka demokraatia kaotama. Peaaegu kõigis demokraatlikes põhiseadustes on nimelt omandiõigused selge sõnaga tagatud. Idabloki sotsialistlikes diktatuuririikides oli muide investeeringute keskne juhtimine plaanimajanduse olulisim element. Kõlab tuttavalt, sest ökosotsialismis kehtib see samuti.

Aidniku ettepanek lõpetada tehnoloogilise arengu riiklik toetamine juhul, kui eesmärk on isiklik kasum, tundub praeguse pandeemia kontekstis absurdne. Kõik suured vaktsiinitootjad on saanud riiklikke toetusi ja investeerinud ka oma raha. Just riigi raha ja isikliku kasumi otsingud on viinud selleni, et vaktsiinid arendati välja rekordkiirusel. Ilma stiimulita kasumi näol istuksime praegu ikka veel ilma vaktsiinita. Tavaliselt kulub uue vaktsiini arendamiseks nimelt kolm kuni viis aastat. Farmaatsiaettevõtete kasum ja riiklike toetuste kogusumma jääb suurusjärku, mille pandeemia tekitab majandusliku kahjuna terves maailmas kõigest mõne päevaga.

Artiklis puudutatakse ka sotsiaalseid probleeme. Demokraatlike riikide turumajandus pakub piisavalt võimalusi sotsiaalsete probleemide lahendamiseks või vähemalt nende leevendamiseks ja selleks pole vaja süsteemi vahetada. Lõunapoolsete riikide suhtelist mahajäämust, mida on artiklis ka korduvalt mainitud, ei saa kindlasti kõrvaldada vaid ühe lihtsa meetme ehk majandusvormi muutmisega. Probleem on selleks liiga kompleksne, kuid kui heita pilk ajalukku ja statistikale, võib saada üllatuse osaliseks. Nii majandustoodang ühe inimese kohta kui ka keskmine eluiga või haridustase on seal viimastel aastakümnetel meeletult kasvanud, just nimelt tänu turumajandusele. Teadmata tulemusega eksperiment nagu ökosotsialism puudutaks Maa vaeseimaid elanikke tõenäoliselt palju valusamalt kui arenenud riikide elanikke.

Kokkuvõtteks: kliimamuutusega tuleb võidelda kahtlemata senisest otsustavamalt, kuid selleks on turumajanduses juhtimismehhanismid olemas. Seadusemuudatustega saab kasvuhoonegaaside väljapaiskamise palju kallimaks teha, võib edendada alternatiivseid energiaallikaid, muuta transpordivahendid kliimaneutraalsemaks ja palju muudki. Seda tuleb meil ka kindlasti teha, kuid tõhusast toimivast majandussüsteemist pole mõtet kergekäeliselt loobuda, et asendada see millegi tundmatuga – ökosotsialismiga. See eeldaks tugevat sekkumist eraomandisse ja viiks majanduse riikliku planeerimiseni, mille rakendamiseks peaksime loobuma demokraatiast.

Majanduskasvustki ei pea loobuma, kui jälgime, et see oleks keskkonnasäästlik. Ühest küljest on meid kliimakriisi viinud just majanduskasv, kuid see on toonud ka sajad miljonid välja absoluutsest vaesusest – ja tõhusamalt kui mis tahes arenguabiprogramm või hästi mõeldud utoopia. Seega ei tohiks majanduskasvu näha negatiivsena, vaid see tuleks kujundada keskkonnasõbralikuks. Selles osas võiks Euroopa Liit anda pühendunud kliimapoliitikaga eeskuju ka teistele. Ökosotsialismis ei näe ma aga praeguse majandussüsteemi alternatiivi, pigem võib olla tegemist ähvardava ökodiktatuuri ohuga. Ajalugu on näinud juba paljusid head tahtvaid diktaatoreid ja üldjuhul pole olnud vahendid eesmärgi saavutamiseks õigustatud.

Juba pärast Esimest maailmasõda järeldas Ludwig von Mises sõjamajanduse kogemuste varal, et sotsialistlik majandus ei saa tõhusalt toimida, kuna seal ei arvestata piisavalt selliste aspektidega nagu pakkumise ja nõudluse tasakaal, tootmiskulud ja vahendite nappus. Üle 70 aasta väldanud eksperiment sotsialismi kui majandusvormiga tõestas juba 30 aastat tagasi, et von Misesel on õigus. Seetõttu kulutatakse sotsialistliku majandusmudeli puhul ka rohkem ressursse kui turumajanduses – ökoloogiline jalajälg on palju suurem. Sellest järeldub, et ökosotsialism paiskaks maailma turumajandusliku lahendusega võrreldes veelgi suuremasse kliimakriisi.

Ökosotsialism kui vajalik utoopia keset COVID-19 pandeemiat

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/sotsialismi-ei-saa-samastada-noukogude-liiduga/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht