Ökosotsialism kui vajalik utoopia keset COVID-19 pandeemiat

Eeldati, et koroonapiirangud teevad protestimisele lõpu. Selle asemel on konfliktid süvenenud. Koos Prantsusmaaga on USAst saanud sotsiaalses käärimises maailma liider.

MARTIN AIDNIK

Pandeemiad on ajalooliselt sundinud inimesi oma elu ümber korraldama ning julgelt tulevikule vastu minema. Ka COVID-19 on niisugune. Tegemist on väravaga ühest maailmast teise. Võime kõndida, kandes kaasas oma eelarvamusi, ahnust ja viha; kandes kaasas oma andmepankasid, surnud ideid ja jõgesid ning meie taha jäävat suitsevat taevast. Või võime kõndida kergelt ja ilma ballastita, valmis kujutlema uut maailma. Ja selle eest võitlema.1

Arundhati Roy

Sotsialism kuulub maailma tähelepanuväärsemate ühiskonnavisioonide hulka. Kerkinud esile industrialiseerimise algusaegadel pärast Prantsuse revolutsiooni, seisneb sotsialismi tuum koostööl põhinevas võrdses ühiskonnas. Kesksel kohal on inimväärikuse tagamine. Sotsialismi voole iseloomustab emantsipatsioon, s.t sootsiumist rõhumise ja sunduse väljajuurimine. Käesolevas artiklis vaatleme traditsioone, kus rõhuasetus on utoopial, kapitalismil ja keskkonnal. Sel viisil jõuame tänapäeva maailma ja COVID-19 pandeemia juurde, mis on levinud kõikjal, tunnistamata riigipiire ja Suurt Hiina müüri. Sotsialismi aktuaalsus on taas suurem, kui esmapilgul paistab. Sotsialismi potentsiaali ei ammenda kaugeltki pikaleveninud Nõukogude eksperimendi ebaõnnestumine. Kulunud ettekujutused sotsialismist tuleb kõrvale heita ja teha ruumi kujutlusvõimele.

COVID-19 viirus kujutab endast varasemate suundumuste suurendusklaasi. Näeme, kuidas privaatse jõukuse suurendamisele ehitatud majandussüsteem on ühiskonnad ja riigid pandeemiaga toimetulekuks halvasti ette valmistanud. Kesises seisus on tervishoiusüsteemid ning järk-järgult kahaneb avalik sektor. Järjest süveneb kliimakriis. Hiljutises ÜRO aruandes tõdetakse, et hoolimata süsinikdioksiidi produktsiooni vähenemisest on sel sajandil oodata siiski maailma soojenemist üle kolme kraadi – kaks korda rohkem, kui on kirjas Pariisi kliimaleppes.2 Need suundumused esindavad selgelt kapitalismi destruktiivset toimeloogikat. Niisiis on põhjust väita, et kapitalism on jõudnud järjest suuremasse vastuollu eluks vajalike tingimuste säilitamisega. Ökoloogiline sotsialism on selle vastuolu ratsionaalne lahendus.

Utoopiline sotsialism

Vaadelgem esialgu põgusalt kaht tuntud utoopilise sotsialismi esindajat, Charles Fourier’d ja Robert Owenit. Nende julged visionäärimõtted ei tähenda, nagu poleks utoopilistel sotsialistidel olnud maailmaga seost, nende kapitalismi ja feodalismi kriitika kätkeb endas tervet ühiskonna probleemide loetelu. Fourier leidis, et Prantsuse revolutsioon ei saavutanud oma eesmärke. Ühiskonda rusus vaesus ja industriaalajastu tekitas eelkõige piiritut ahnitsemist. Naiste staatus polnud samuti palju muutunud, aga naiste emantsipatsioon oli Fourier’le tsivilisatsiooni indikaator. Fourier’ pakutud kuulus lahendus seisnes uues sotsiaalses koosluses, mis kandis faalanksi nimetust. Tegemist on agraarkommuuniga (1500–2000 inimest), kus tooni annavad koostöö ja harmoonilised suhted. Fourier uskus inimloomuse kirglikkusse ja sensuaalsusse. Sensuaalne, sh seksuaalne nauding oli tema teoorias esmatähtsal kohal. Faalanks on eelistatav alternatiivsetele ühiskonna mudelitele tänu oma kooskõlale inimloomusega. Valitseb jagatud vastutus, asjaosalised vahetavad regulaarselt rolle, et maad ei võtaks üksluisus. Jõukus jaotataks ühtlasemalt kui kapitalismis ning loodust ei ekspluateeritaks.

2021. aastal ei ole ökoloogiline moderniseerumine ilma majanduskasvu lahutamiseta emissioonide kasvust enam võimalik. Seepärast peab iga olukorra tõsidust arvestav reformiplaan olema radikaalne. Pildil ülemaailmsest noorte kliimastreigist osavõtjad 2019. aasta märtsis Londonis.

Wikimedia Commons

Robert Oweni teoorias on keskkonna mõju inimesele otsustav. Ühiskonna pahupool, nt vaesus ja kuritegevus, on võimalik välja juurida haridusreformidega ning inimloomust mõistva valitsemisega. Oweni New Lanarki veskite eksperimentaalne korraldus oli eeskujuks paljudele sotsiaalsetele reformijatele. Nad olid hämmastunud, leides eest puhta ja terve tööstuskeskkonna koos rahulolevate aktiivsete tööliste ning eduka ja elujõulise majandusettevõttega. Oweni filosoofia vastandus küll tolleaegsele toorevõitu varakapitalistlikule mõtteviisile, kuid ta näitas, et kasumis olemiseks ei olnud tööstusettevõttel vaja töötajaid halvasti kohelda. Owen tutvustas külastajatele ka küla suurepäraseid majutustingimusi ja ajakohatult suuri mugavusi. Oweni veskites olid töö ja töö viljad kollektiivselt jaotatud. Ta uskus, et tema juurutatud koostööl põhinev mudel levib suuremates ühiskonna ümberkorraldustes.

Varased utoopilised sotsialistid lähtusid süveneva individualismi, konkurentsi- ja anarhilise tootmise probleemidest. Lahendusi otsiti eelkõige poliit­ökonoomiast.

Marxi ja Engelsi revolutsiooniline sotsialism

Ka poliitökonoomia klassiku Karl Marxi kapitalismi kriitika on endiselt asjakohane, isegi ootamatult aktuaalne. Kapitalismi ülesehituse röntgenipildi esitab Marx oma suurteoses „Kapital“. Marxi ja Engelsi taotluseks oli töölisklassi võimestamine ja teadlikuks tegemine oma olukorrast ja väljavaadetest. Kapitalism toob endaga kaasa enneolematu jõukuse, kuid degradeerib töö. Töö kaubastamisega kaob erinevus inimeste ja kaupade vahel. Mõlema suhtes on domineeriv jõud kapital.

Eristamaks end utoopilistest sotsialistidest nimetasid Marx ja Engels oma sotsialismi versiooni teaduslikuks. Engelsi järgi pani teaduslikule sotsialismile aluse Marxi teoreetiline innovatsioon: materialistlik ajaloo­käsitus ja lisandväärtuse teooria: „Oma elu ühiskondlikus tootmises astuvad inimesed teatavaisse, paratamatuisse, nende tahtest sõltumata suhetesse – tootmissuhetesse, mis vastavad nende materiaalsete tootlike jõudude teatavale arenemisastmele. Nende tootmissuhete kogusumma moodustab ühiskonna majandusliku struktuuri, reaalse baasi, millel kerkib juriidiline ja poliitiline pealisehitis ja millele vastavad kindlad ühiskondliku teadvuse vormid. Materiaalse elu tootmise viis tingib sotsiaalse, poliitilise ja vaimse elu protsessi üldse. Mitte inimeste teadvus ei määra nende olemist, vaid, vastupidi, nende ühiskondlik olemine määrab nende teadvuse.“3

Ajaloolise materialismi järgi põhinevad ühiskonnad ja riigid majanduslikul struktuuril. Igal ajastul on majanduslikest oludest tulenevalt spetsiifilised muutusevõimalused ja piirangud. Inimesed teevad ise oma ajalugu, kuid seda tingimustes, mida ei saa valida – need pärinevad ajaloost. Erinevalt utoopilistest sotsialistidest, kes olid idealistid ja uskusid, et ühiskonda saab muuta, apelleerides ratsionaalsusele ja õiglusele, pidasid Marx ja Engels möödapääsmatuks poliitilist võitlust, revolutsiooni. Ning muidugi hoidusid nad sotsialistliku alternatiivi kujutamisel õhulosside maalimisest. Eelkõige keskenduti kapitalistliku tootmissüsteemi analüüsile. Sellest hoolimata on ka revolutsiooniline sotsialism utoopiline. Kapitalismi ületamine toob endaga kaasa klassideta ühiskonna ja kapitalismis juurdunud võõrandumise ületamise. Niisuguses vabas ühiskonnas saab isiksus vabalt areneda ja omandada terviklikkuse. Võõrandumiseta töökorraldus on sellise koosluse nurgakivi. Marxi utoopia kujutab endast inimpotentsiaali terviklikku rakendamist ühiskonnas, kust on kadunud majanduslikud (või klassi-)vastuolud.

Ernst Bloch ja utoopiline marksism

XX sajandil tekitas saksa filosoof Ernst Bloch (1885–1977) arutelu marksismi ja utoopia vahel. Tema veendumuseks oli, et marksism vajab peale majandusanalüüsi (mida ta nimetas külmaks hoovuseks) spirituaalset, paremat maailma avavat mõõdet (nn soe hoovus). Blochi suurteos „Lootuse printsiip“ on pühendatud sellele programmile.4 Lootust ei kahanda argielu hall üksluisus ja rakkes olemine. Utoopia asemel võib lootus olla ka unistus või enesepettus, neiski avaldub parema maailma igatsus, mis on inimajalugu läbivaks motiiviks. Blochi järgi kujutab Marxi mõtlemine endast läbimurret teel utoopia poole. Kapitalismi kukutamine teeb utoopiast esimest korda reaalsuse. Tegemist on praktilise kollektiivse projektiga, millel on majanduslik ja poliitiline programm. Kes saab siis öelda, et utoopia on pelk fantaasialend või õhulosside ehitamine? Blochi filosoofiat iseloomustab isikupärane stiil, kristlike motiivide rohke kasutus ja saksa idealistliku filosoofia sügav tundmine. Lootuse ja kriitikaga läbipõimitud utoopia toimib ajaloo tegemise katalüsaatorina. Inimkond on teel iseenda poole ja seda utoopiate loomise ja realiseerimispüüdluste kaudu.

Ökosotsialism

Ökosotsialism kerkis esile 1970ndatel. Tuntumad ökosotsialismi esindajad on Raymond Williams, Rudolf Bahro, Andre Gorz, James O’Connor, John Bellamy Foster ja Jean Marie Haribey. Ökosotsialism esindab Marxist inspireeritud kapitalismi kriitikat. Kapitalism kui majandussüsteem on majanduse süstematiseerimine ja ühiskonnas juhtpositsioonile asetamine. Seetõttu peetakse kapitali valitseva kriisi peamiseks põhjustajaks. Teisisõnu, kapital on probleem, mille lahendamine on ökosotsialistliku poliitika a ja o.5

Kapitalism tuleb ületada, sest süsteemi iseloomustav kasvuimperatiiv CO2 emissioonide vähendamist ei soosi. 2021. aastal ei ole ökoloogiline moderniseerumine ilma majanduskasvu lahutamiseta emissioonide kasvust enam võimalik. Seepärast peab iga olukorra tõsidust arvestav reformiplaan olema radikaalne. Tootmisjõudude arengujärgus on eeldused postkapitalistlikuks majanduseks. Globaalne SKT on viimase 40 aastaga kolmekordistunud. Sestap on võimalik täita rahvastiku põhivajadused ilma edasise loodusressursse ekspluateeriva kasvuta.6

Millist lahendust siis ökosotsialism status quo’le pakub? Ökosotsialism tahab lepitada looduse ja inimühiskonna ning ravida kapitalismi tekitatud haavad. Loodus omab väärtust iseeneses ning tsivilisatsioon eksisteerib loodusega koos. Nagu paljud varasemad utoopiad, kätkeb ökosotsialism endas spirituaalset dimensiooni. Inimese ja looduse interaktsioonist väljaspool tootmist ja äritegevust saab inimese maailmas olemise lahutamatu osa. Ökosotsialism ei jaga arusaama, et inimkond oleks planeedil üleliigne või inimeste laastamistöö tähendaks seda, et neil puudub igasugune pääsemisvõimalus.

Ökosotsialistlike mõtlejate seas leidub jaatavat suhtumist utoopiasse. Ökosotsialism vajab vastuoludel ja ühiskondlikel liikumistel põhinevat utoopiat. Vaja on strateegilist liitu töölisliikumise ja roheliste vahel ning solidaarsust lõunariikide ekspluateeritute ja rõhututega.7 Strateegilise liidu sõlmimine põhja- ja lõunariikide liikumiste vahel on kindlasti üks keerulisemaid globaalse liikumise ülesandeid. Põhjariigid on kaua lõunariike ekspluateerinud. Euroopa ja Põhja-Ameerika ei saa kõrvale hiilida vastutusest, mis neil lasub kliimakriisi ees. Selleks tuleb 2030. aastaks saada süsinikuneutraalseks, vastu võtta kliimapõgenikud ning vajaduse korral varustada lõunariike rohelise tehnoloogiaga. Ülemaailmne rohelepe esindab globaalse kliimaõigluse projekti.

Utoopia keset pandeemiat

COVID-19 pandeemia on tavapärase (kapitalistliku) interaktsiooni asendanud isolatsiooni ja ängistusega. Puudus on inimlikest kontaktidest. Nii ei üllata, et utoopia asemel on paljude eesmärk pöördumine tagasi normaalsusse. Kuid tunnistagem, et pandeemiale eelnenud normaalsus ei olnud suurem asi. Ja viirus on endaga kaasa toonud üht-teist positiivset. Kui pandeemiale eelnenud ajal olid riigid turumajanduse tugiüksusteks, siis kriisi puhkedes oleme näinud riikide majanduse juhtimise võimekust. Varasemad turumajanduse dogmad on kehtivuse kaotanud. Tegemist ei tohiks olla lühiajalise meetmega. Veelgi enam, pandeemiat tuleb kasutada hüppelauana uude paradigmasse, ökosotsialismi. Kuid mida see endast siis kujutab?

Sotsialismi kriitikanooled tabavad ka digiteeritud kapitalismi. Viiruse leviku ajal on kõige haavatavamad olnud platvormimajanduse ja teenindussektori eesliinitöötajad. Jõuame taas võõrandunud töö probleemi juurde. Ollakse mutrid masinavärgis ning kohanetakse ebamääraste oludega. Pikad tööpäevad ja väike palk teevad tööst pelga elatusallika. Töötajatelt nõutud paindlikkus asetab raskuspunkti töötajate ja nende perekondade õlgadele. Nii on raske teha tulevikuplaane. 2021. aastal kristalliseeruvad need probleemid Amazoni fenomenis. Pandeemiast prisket kasu lõiganud suurfirma kasutab odavtööjõudu ning digitaalse teilorismi mudelit – standardiseeritud tööd, järelevalvet ja töötajate kontrollimist. See atomiseeriv, töötajaid kurnav mudel näeb töötajates ilmselgelt vaid ressurssi ja tekitab endale ka siin-seal vastuseisu.8

Ökosotsialism ei saa ilmselgelt üle ega ümber teistsugusest suhtumisest looduskeskkonda. Ühiskondlik emantsipatsioon eeldab ekspluateerimise asemel looduse väärtustamist.

Ökosotsialismi peamised nõudmised

• Lõunariikidelt Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga võlgade ja neoliberaalsete struktuurireformide nõudmise lõpetamine. Niisugused direktiivid põhjustavad ulatuslikku sotsiaalset ja ökoloogilist kahju – sotsiaalkaitsesüsteemide lammutamine ja loodusressursside hävitamine on vaid mõned näited põhjustatavast kahjust. Iseäranis arengumaades peavad heaolu loovad investeeringud mitu korda suurenema. Toit, vesi, haridus, füüsiline ja sotsiaalne infra­struktuur – need kõik vajavad mahukaid investeeringuid.

• Võimalikult kiire üleminek taastuvenergial põhinevatele tehnoloogiatele, transpordisüsteemidele, süsinikuneutraalsele teadmiste ja tehnoloogia jagamisel põhinevale tootmisele. Need on kliimasoojenemise pidurdamise meetmed.

• Kaevandamisel põhinevate materjalide ja energiaallikate määratult väiksem kasutamine: kliimasoojenemise kui keskkonnakahju põhjustamise tõttu raua, terase, söe, nafta ja alumiiniumi asendamine keskkonnasõbralikumate alternatiividega. Lõppema peab riikide ja firmade merede ja ookeanide keskkonda kahjustav tegevus. Selle asemel tuleb veekogud kui elukeskkonnad taastada.

• Avaliku regulatsiooni ning demokraatliku planeerimise kehtestamine nii investeerimises kui ka tehnoloogiaarenduses. Tootmises tuleb senisest rohkem rakendada sotsiaalseid ja ökoloogilisi kriteeriume. Lõppema peab avalik tehnoloogiaarenduse rahastamine eraviisilise kasumi eesmärgil. Suurem osa tänapäeva kõrgtehnoloogiat on arendatud avaliku teadus- ja arendustöö finantseeringuga, prototüüpide testimisega jms; kommertsialiseerumine on lubatud alles hiljem.

Tervikuna kujutab endast selline programm realistlikku utoopiat – radikaalset, kuid võimalikku transformatsiooni. Näiline vastuolu ideaali ja saavutatavuse vahel kujutab endast realistlikke utoopiaid iseloomustavat pingevälja. Visandatud utoopia piirid ühtivad looduse piiridega. Filosoofilises keeles on tegemist objektiivse võimalikkusega, mis peitub latentselt status quo’s ja näitab, et muudatuste lootus on kõike muud kui illusoorne. Eelkõige saavutaks ökosotsialistlik utoopia majanduse taas lõimimise keskkonna ja ühiskonnaga. Märkimisväärselt korrigeeritaks ajalooliselt juurdunud ebavõrdsust põhja- ja lõunariikide vahel. Maailmas saaks astutud suur samm õigluse jaluleseadmiseks.

Sotsialism on kapitalismi kriise alati tähelepanelikult seiranud.9 Millised on humanistliku ja demokraatliku ökosotsialismi väljavaated käesoleval ajal? Nagu kirjutab Susan Watkins: „Koos Prantsusmaaga on USAst saanud sotsiaalses käärimises maailma liider. Märtsis eeldati, et koroonapiirangud teevad protestimisele lõpu. Selle asemel on konfliktid süvenenud. Töö- ja ametiühingu-uudiseid kajastav Ameerika uudisteagentuur on viimasel kuuel kuul registreerinud sadu streike: lihapakkijad Nebraskas ja Minnesotas, hooldekodu töötajad Pennsylvanias ja Illinoisis, bussijuhid Virginias, ehitajad Floridas, Amazoni töötajad, rekamehed ja kiirtoitlustuse töötajad. George Floydi matusepäeval, 9. juunil tegid Black Lives Matter liikumisega solidaarsed sadamatöölised tööseisaku. Semestri alguses võivad tudengid astuda uute rahutuste eesliinile. Samal ajal on Tšiilis ja Colombias tänavatele tuldud plakatitega „NÄLG“. Toiduprotestid on toimunud Tegucigalpas, Panamas, Oaxacas, Pueblas ning ka Mumbais ja Suratis. Rahulolematus on kasvanud Egiptuses, Iraagis, ka Valgevenes ja Habarovskis. Me ei peaks rääkima mitte niivõrd populismi kadumisest, vaid mõtlema, milliseks kujunevad 2020ndate protestid.“10

Kuigi protestid on alles kujunemisjärgus, ühendab neid ühiskonna õigluse temaatika. Protestid on põrkunud politsei repressiivsete meetmetega. Samuti püsib progressiivses poliitikas roheleppe aktuaalsus. Kaalul on CO2 emissioonide vähendamine, kuid ka suures mahus inimestesse investeerimine. Joe Bideni infrastruktuuri ja taastuvenergia investeeringud esindavad (vähemalt osaliselt) roheleppe eesmärke. Kui lepe saab tuule tiibadesse ühiskondlike liikumiste ponnistuste kaasabil ega lange kapitali sabotaaži ohvriks, loob see soodsamad tingimused ka ökoloogilise sotsialismi programmile.

1 Arundhati Roy, The pandemic is a portal. – Financial Times 3. IV 2020. https://www.ft.com/content/10d8f5e8-74eb-11ea-95fe-fcd274e920ca

2 ÜRO (2020) Emissions Gap Report. UN Environment Programme. https://www.unep.org/emissions-gap-report-2020.

3 Karl Marx, Poliitilise ökonoomia kriitika. Eesti Raamat 1965.

4 Ernst Bloch, Das Prinzip Hoffnung: in drei Bänden. Suhrkamp, Frankfurt am Main 1969.

5 Joel Kovel, Ecosocialism as a Human Phenomenon. Capitalism Socialism Nature 25(1) / 2014, p 10–23.

6 Sean Sweeney, The Final Conflict? Socialism and Climate Change. New Labour Forum 29(2) / 2020, pp16–24.

7 Michael Löwy, What is ecosocialism? – Capitalism Socialism Nature 16(2) 2005, p 15–24.

8 J. Boewe, J. Schulten, Who Defines the Principles of 21st Century Digital Capitalism? Europe in the Brave New World. Merlin Press, London 2020.

9 Rosa Luxemburg on kirjutanud meeldejäävalt sotsialismi eest peetavast võitlusest ja selle omaaegsest tähendusest: „Mida näitab meile kogu modernsete revolutsioonide ja sotsialismi ajalugu? Esimene klassivõitluse puhkemine – Lyoni siidikudujate mässamine aastal 1831 – lõppes täieliku lüüasaamisega. Tšartistlik liikumine Inglismaal lõppes lüüasaamisega. Pariisi proletariaadi ülestõus juunis 1848 lõppes hävitava kaotusega. Pariisi kommuun lõppes ilmselge lüüasaamisega. Sotsialismi revolutsiooniline ajalugu on täis raskeid kaotuseid. Kuid seesama ajalugu viib sammhaaval lähemale võidule! Kus me oleksime täna ilma nende „kaotusteta“, millest oleme ammutanud kogemusi, teadmisi, pealehakkamist, idealismi!” Rosa Luxemburg, The Rosa Luxemburg Reader. Monthly Review Press, New York 2004.

10 Susan Watkins, Politics and Pandemics. – New Left Review 125: sept–okt 2020.

Ökosotsialism pole alternatiiv

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/sotsialismi-ei-saa-samastada-noukogude-liiduga/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht