Nelson Goodmani maailmaversioon

Henrik Sova

XX sajandi teise poole ühe mõjukama Ameerika filosoofi Nelson Goodmani (1906–1998) hilisemasse loomeperioodi kuuluva ja nüüd eestikeelsena ilmunud raamatu „Kuidas tehakse maailmu” (1978) seitse esmapilgul eri teemade vahel hüplevat peatükki teenivad siiski ühte eesmärki – selgitada erinevaid maailma ehitamise viise ehk seda, kuidas üksteiseks taandumatuid ja võrdselt tegelikke reaalsusi kokku pannakse. Erinevate reaalsuste olemasolu üksteise kõrval on „irrealismi” keskne väide ja seda filosoofilist positsiooni seostataksegi ennekõike Goodmaniga. Nii et selles raamatus esitatakse ootamatult eri nurkade kaudu kaasus „irrealismi” kasuks. Seetõttu sobib sellest kontekstist lähtudes läheneda ka raamatule ja sealtkaudu omakorda avada Goodmani maailmapilt või, nagu ta ise ütleks, „maailmaversioon” laiemalt.

Uus induktsioonimõistatus

Goodmani irrealism on lühidalt öeldes piirangutega radikaalne relativism, mis positsioneerub realismi ja antirealismi kõrvale. Väitega, et erinevaid reaalsusi või õigeid maailmaversioone on mitu, vastandub irrealism realismile, mille järgi on olemas ainult üks sõltumatu reaalsus, mille kohta teadused esitavad eelistatud „maailmaversiooni”. Ja väitega, et need versioonid on võrdselt tegelikud, vastandub irrealism antirealismile, mis eitab vaidlusaluse maailma või fakti reaalsust. Nagu relativistlike vaadete puhul kombeks, ehitatakse ka kõnealuses raamatus irrealism üles realismivastasest kriitikast ja ekspluateeritakse läbivalt mitmeid tuntud relativistlikke argumente realismi vastu. Esimesena tuuakse lagedale positsiooni- või vaatepunktirelativismist tuntud argumendid, et tõed sõltuvad ennekõike vaatepunktist või taustsüsteemist ja mitte maailmast enesest (lk 12-13). Tuttavalt kõlavad ka feyerabendlikud ja kuhnilikud arutlused, et fakte või maailma ei leita lihtsalt eest, vaid need konstrueeritakse, ja seda paratamatult, sest faktid tekivadki ja saavadki olla olemas ainult kirjeldussüsteemi või maailmaversiooni vahenduse tõttu (VI ptk „Faktide fabritseerimine”).

Järgmise relativistliku arsenali relvana kasutab Goodman realismi vastu klassikalist kriitikat puhta tajuantuse aadressil. Traditsioonilise empirismi, aga ka näiteks C. I. Lewise Ameerika pragmatismi järgi saab ainuõige alusmaailma kätte kogemustes sisalduvatest fenomenaalsetest seisunditest, mis on meile antud teooriaeelselt tajukogemustes. Kuid puhta tajuantuse idee lükkab Goodman otsustavalt tagasi ja juhib korduvalt tähelepanu probleemile, et taju ise sõltub kontseptualiseerimisest ja on seega teooriast laetud. Selle näitlikustamiseks, kuidas tajudes pole antud mitte sõltumatu maailm, vaid taju ise fabritseerib fakte, kirjeldab Goodman terve peatüki jagu Paul Kolersi Gestalt-psühholoogilisi eksperimente liikumistaju kohta (V ptk „Taju mõistatus”).

Goodman ei jäta relativismi-realismi lahingus kasutamata ka omaenda originaalset relva, milleks on „uus induktsioonimõistatus” – ilmselt tema kuulsaim panus filosoofiasse üldse (lk 20, 136–138 ja vt eriti D. Cohnitzi ja M. Rossbergi järelsõna lk 161–165). Idee ise oli raamatu ilmudes üle paarikümne aasta vana, kuivõrd Goodman esitas selle esmakordselt juba 1954. aastal ilmunud raamatus „Fakt, fiktsioon ja ennustamine”.

„Uus induktsioonimõistatus” kerkib küsimusest, kuidas määrata predikaati või kirjelduskategooriat, mida kasutada induktiivses arutluses järelduseks vajaliku üldistuse tegemiseks. Goodmani filosoofiaklassikasse kuuluv näide on järgmine. Oletame, et kõik seni uuritud smaragdid on rohelised. Induktsiooni alusel saame sellelt vaatlusbaasilt teha järelduse, et kõik smaragdid on rohelised. Selles arutluses kasutatud predikaat üldistuse tegemiseks oli „roheline”. Nüüd aga vaatleme kummalist predikaati „ronine”, mis kehtib selliste asjade kohta, mis vaadelduna enne mingit aega tulevikus (nt aastal 2100) on rohelised, aga vaadelduna pärast seda hetke (aastal 2100) on sinised. Loogiline probleem seisneb nüüd selles, et vaatlusbaas (kõik seni uuritud smaragdid) võimaldab induktsiooni alusel täpselt võrdse kindlusega järeldada kahte vastukäivat väidet: 1) kõik smaragdid on rohelised, 2) kõik smaragdid on ronised. Kui klassikaline induktsiooniprobleem seisnes selles, kuidas õigustada üksikjuhtude vaatlemise alusel tehtud üldistust, siis uue induktsioonimõistatuse küsimus on selles, millist predikaati induktiivses arutluses eneses üldse kasutada.

Sümboliteooria
ja kunstifilosoofia

Kuidas siis eristada predikaate, mida võib induktsioonis kasutada (projitseeritavad predikaadid), neist eriskummalistest predikaatidest nagu ronine? Probleemi loogika lubab ju ükskõik kui hullumeelseid predikaate välja mõelda. Ronine on isegi tagasihoidlik, kui võrrelda seda näiteks predikaadiga, mis kehtib asjade kohta, mis praegu rohelised, aga muutuvad pärast 2100. aastat Marsil päevitavateks tinasõduriteks. Goodmani arvates pole siiski mitte kõik erinevates maailmaversioonides leiduvad suvalised induktiivsed kategooriad võrdsed, vaid on õiged ja valed kategooriad. Õige induktiivse kategooria peamine tunnus on harjumus
(lk 138): rohkem juurdunud predikaatidega hüpotees on õigem (kuigi mitte tingimata tõesem). Teise tunnusena toob Goodman välja mugavuse ja kolmandana võiks eristada asjaolu, mida mõnd konkreetset predikaati projitseeriv hüpotees teha suudab – praktilisust (lk 138–140).

Need teadusfilosoofias levinud relativismi kasuks kõnelevad arutluskäigud näitavad Goodmani meelest erinevate maailmaversioonide tegelikkust ja ühte redutseerimisbaasi postuleeriva maailmapildi ekslikkust. Pole olemas sellist asja nagu puutumatu maailma eestleidmine, me leiame ikka ja üha eest ainult maailma, mis on juba meie kirjelduste, teooriate ja lugude produkt. Seda eestleitud maailma mitmesugusel viisil ümber korraldades loome uusi versioone, mis on samavõrd tegelikud. Kerkib loomulik küsimus, kas nende erinevate maailmaversioonide taga pole siiski seda sõltumatut pärismaailma. Goodman näib hoiduvat sellele pikemalt vastamast, sest vastasel korral satuks ta täbarasse olukorda, kus ta on sunnitud metatasandil kirjeldama seda, kuidas asjad „tegelikult” on, ja nii eelistama üht versiooni teiste seas. Ta ütleb niipalju: „[J]a kuigi ilma versioonideta alusmaailma ei tasuks neile, kes seda armastavad, keelata, on see tervikuna küllap üks kaunis kadunud maailm” (lk 14). Niisiis, Goodman võiks vastata, et võib ju uskuda kirjeldussüsteemi-tagusesse vormitusse ollusesse, aga sellisena – just kirjeldussüsteemi-välisena – on see mõttetult hüpoteetiline, lootusetult kättesaamatu ja katastroofiliselt igav ning seda paratamatult.

Siiani kirjeldatud mõtted irrealismi kasuks on esitatud peaasjalikult peatükkides I ja V–VII. Peatükid II–IV (V) räägivad Goodmani sümboliteooriast ja kunstifilosoofiast. Kuidas siis nii, et ühtede peatükkide vahel on justkui juttu hoopis teistel teemadel? Tegemist on siiski elegantse tervikuga, sest Goodmani laiem eesmärk on järgmine: „[K]äesoleva raamatu põhitees on see, et kunste ei peaks võtma teadustest vähem tõsiselt avastamise, loomise ja teadmiste avardamise moodustena mõistmise edendamise laias mõttes …” (lk 112). Goodmani kontekstis tähendab see seda, et õigeid ja tegelikke maailmaversioone ei looda mitte ainult klassikalistes teaduslikes kirjeldusmehhanismides, vaid laiemalt ka kunstides, potentsiaalselt kõikjal, kus on tegemist sümboliseerimise või representeerimismehhanismidega.

Kuna maailmade loomine Goodmani mõttes eeldab mingisugust representeerimismehhanismi, mis traditsiooniliselt seisnevad lingvistilistes või muudes teadustele omastes sümbolsüsteemides (nt mudeldamine), siis tuleb kunstide ülendamiseks teaduste kõrvale maailmade loomise mõttes luua ühtne kunstiteooria, mille järgi igasugune kunst, ka kõige abstraktsem, tegelikult siiski representeerib, s.t funktsioneerib sümbolina. Goodman näitab leidlikult, et lingvistilistest maailmaloomise sümbolsüsteemidest tuttavatele mõistetele (nt osutus, ekstensioon, otse- ja kaud­tsiteerimine) leiduvad analoogiad mitte-lingvistilistes süsteemides, mis saavad seal omakorda asuda maa­ilma­loomise teenistusse. Näiteks lingvistilise osutuse paralleeliks kunstiteoste puhul on denotatsioon ja eksemplifitseerimine. Ka kõige abstraktsemad kunstiteosed siiski eksemplifitseerivad midagi, s.t esitavad iseenda läbi ehk toimivad ise näidistena tunnustest, omadustest, tunnetest, sarnasustest või kontrastsustest, mida kunstiteos kutsub maailmast leidma või sellesse sisse ehitama, tekitades niiviisi ühe maailmaversiooni.

Ja kavalal kombel seabki Goodman representeerimisvõimekuse ehk maailma loomise võimekuse enda kunsti tarvilikuks tingimuseks. Nii et asi pole niivõrd selles, kuidas tõestada kunsti samaväärsust teadustes kasutusel sümbolsüsteemidega maailmade loomises, vaid selles, et kunstiteos ise saabki võimalikuks ainult siis, kui suvaline objekt või sündmus (nt kivi maantee ääres) hakkab funktsioneerima sümbolina (seesama kivi galeriis) ja muutub seeläbi representatsioonimehhanismiks, mis parasjagu mõnda maailma esitades ühtlasi loob seda (IV ptk „Millal on kunst”). Niisiis, Goodman lõi kunstifilosoofia, kus kunstid on teadustega võrdväärsed maailmade valmistajad. Ja Goodmani originaalsus seisnebki minu arvates eelkõige selles, et ta on osanud eelnevalt jutuks tulnud vanad teadusfilosoofilised argumendid ja kunstifilosoofia kokku siduda üheks kaasuseks irrealismi kasuks, luues nii ise ühe tervikliku maailmaversiooni.

Maailmade pluralist

Seoses raamatuga „Kuidas tehakse maailmu” kerkib veel viimane küsimus. Kuivõrd ka Goodmani kunstifilosoofia on tuttav juba raamatust „Kunsti keeled” (1968), siis kas selles raamatus pelgalt punutakse varasem elegantselt kokku üheks tervikuks või on lisatud ka midagi uut? Goodman on maailmade-pluralist. Kuid seejuures Goodman ei arva feyerabendlikult, et „kõik kõlbab”: maailmaversioonid pole omavahel võrdsed, on õiged ja väärad versioonid (lk 104). Kõnealuse raamatu originaalseim panus võikski olla arutlus õigete ja valede versioonide eristamise mõõdupuude üle raamatu viimases peatükis. Ja mulle näib, et just sellest otsast on Goodmani maailmapilt ka kõige haavatavam.

Peatüki üks keskseid mõtteid näib olevat, et õigete versioonide väljasõelumisel pole nii oluline mitte tõe mõiste (seetõttu ka õiged versioonid, mitte tõesed, õige versioon võib olla osalt väär), vaid see, et need sobivad kokku või klapivad (lk 142-143) … aga millega siis? Eks ikka maailmaga, ainult et „maailm” pole siin muud kui mõni harjumuspärane versioon. Ja Goodman näibki möönvat (eriti lk 148-149), et õiged versioonid on need, mis sobituvad tava või harjumusega. Seda oli ette näha juba Goodmani lahenduses uuele induktsioonimõistatusele, et projitseeritavat predikaati eristab mitte-sobivast eelkõige harjumus. Minu arvates kerkivad siin probleemid. Kui õige maailmaversiooni normiks on harjumus, siis näib, et siin on midagi olulist normatiivsusest kaduma läinud. Naturalistlik eksitus näib olevat liiga ligidal: harjumuspärane asjade kulg ei tähenda ju seda, et asjad peaksidki nõnda olema. Pigem näib, et harjumused ise peaksid kohanema mingisuguse normi järgi. Ja ikkagi jääb küsimuseks, kuidas eristada tsirkulaarsusse sattumata paremaid harjumusi halvematest.

Viimaks üks soovitus lugejale. Kuigi üldidee peaks ülelibiseval lugemisel kätte saama, on tegemist siiski nõudliku tekstiga ja leidub kohti, millest ilma mõningate filosoofia-alaste eelteadmisteta on väga raske aru saada. Seetõttu soovitan lugeda Cohnitzi ja Rossbergi head järelsõna enne raamatut ennast. Märt Väljataga tõlge on üldjoontes hea, kuid arusaamiseks pidi aeg-ajalt originaali siiski appi võtma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht