Immanuel Kant ja inimese piirid
Terviku tähtsustamine looduse tunnetamisel ning looduse mõjuga seotud ilu- ja ülevustunde väärtustamine teeb Kantist tänapäeva keskkonnahoiu ja keskkonnapsühholoogia valguses huvitava mõttepartneri.
Kõik inimesed ihaldavad loomu poolest teadmist.
Aristoteles, „Metafüüsika“
Kus on inimese piirid? See on tänapäeva kliimamuutuste ja ökoloogilise kriisi ajastu võtmeküsimus. Ja see on ühtlasi küsimus, mis on ärgitanud Immanuel Kanti kriitilist filosoofiat, moodustab selle keskme. Piiride probleem ongi võib-olla üks olulisemaid sildu, mis teeb Kanti pärandi tänapäeva silmis jätkuvalt aktuaalseks. Kanti lähenemine inimsuse suurtele küsimustele ja selle tarvis ette võetud inimese tunnetusvõime põhjalik läbivalgustamine juhatas sisse uut laadi kriitilise mõtlemise, mille peamised järeldused ei ole kaotanud oma tähtsust teaduste laial väljal alates loodusteadustest lõpetades sotsiaal- ja humanitaarteaduste paljude harudega.
Kant tõi esiplaanile tunnetusvõime piirid ja jõud, mis kujundavad ja vormivad inimtunnetust. Alates Kantis ei mõisteta inimlikku tunnetusvõimet enam passiivse vastuvõtja või tabula rasana, vaid aktiivse ja vormiva jõuna, mis vajutab pitseri kogu inimlikule teadmisloomele. Nõnda nihutas Kant filosoofilise mõtlemise keskmesse inimliku subjektiivsuse, sellal kui varem oli filosoofia tegelenud suuremalt jaolt tunnetajast eraldi seisvate objektidega, huvitudes eriliselt metafüüsikast: olemise alustest ja selle esmastest printsiipidest. Ehkki Kant esitas traditsioonilise metafüüsika põhjapaneva kriitika, ei viinud see Kanti kunagi metafüüsika täieliku põrmustamise või tagasilükkamiseni. Vastupidi: metafüüsilised küsimused, huvi nende küsimuste vastu ja nendest kantud saamine läbistab Kanti filosoofiat. Meenutagem „Puhta mõistuse kriitika“ esimese väljaande algust: „Inimese mõistusel on ühe oma tunnetuse liigi osas eriline saatus: teda kimbutavad küsimused, mida ta ei saa tagasi tõrjuda, sest need on talle antud läbi mõistuse enese loomuse, ent ta ei suuda neile ikkagi vastata, sest nad ületavad kõik inimliku mõistuse võimed“.1
Ikka ja jälle tuleb Kant kolme kõige tähtsama teema juurde: „kas inimese hing on surematu?“, „kas tahe on vaba?“ ja „kas Jumal on olemas?“. Kui tahame Kantiga kaasa mõelda, siis tuleks ennast asetada sellele sügavat teadmisjanu eeldavale lähtekohale: inimest köidavad teatud erilist laadi küsimused, teda kannustab vajadus metafüüsiliste tõdede järele. Nii lähtub Kanti filosoofia iidsest imestamise ja teadasaamise vaimust, millest lasksid ennast kanda juba Platon ja Aristoteles. Teiselt poolt oli Kanti mõjutanud Rousseau etteheide, mille järgi on uudishimu inimest korrumpeeriv ja rikkuv, sest täidab ta pettekujutelmade, liialdatud eneseteadvuse, tühja sofistika jt pahedega.
Ka Kant tõdeb, et mõistus läheb oma huvide rahuldamisel enamasti eksiteed, kogudes endasse illusioone, eksiarvamusi ja põhjendamata seisukohti. Ehkki inimesed justkui jagavad metafüüsilisi huvisid, ei too need inimesi tingimata üksmeeles kokku. Vastupidi, need põhjustavad hädasid: tülid, riiud, eriarvamused ja lahkhelid on sagedased, sest arusaamisi ja kujutelmi on nendes küsimustes palju, kuid kõigile ühtemoodi vastuvõetavaid vastuseid pole.
Vastuoluline mõistus
Mõistusel on kalduvus ületada oma tunnetusvõime piire. Kant nimetabki mõistuse tunnetuslikke püüdeid dialektiliseks, mis tähendab kantiaanlikus kõnepruugis näivuste loogikat (Logik des Scheins). Mõistuse dialektika on kindla aluseta ja teineteist välistavate seisukohtade virvarr, pendeldamine näivuste vahel. Mõistus kaldub maailma kohta tegema liiga rutakaid ja suurelisi järeldusi ning mässib ennast niimoodi dialektilistesse vastuoludesse. Nii kujunevad dogmaatilised seisukohad, ühekülgsed ja kinnismõttelised hoiakud, mis käivitavad vastuolude ahelaid ja viivad inimesed pahatihti tülli ja riidu vaidlustes kõige kõrgemate tõdede üle.
„Puhta mõistuse kriitika“ teise väljaande eessõnas ütleb Kant, et tema tunnetusekriitika peaks juurtelt lõikama ja taltsutama materialismi, fatalismi, ateismi, kapriissed vääruskumused, fanatismi ja ebausu, aga ka idealismi ning skeptitsismi.2 Need kõik on mingit sorti liialdatud arvamused ja dogmaatilised hoiakud, mis kätkevad mõnda ebakriitilist metafüüsilist kinnismõtet: jumal kas on olemas või ei ole teda olemas, maailm kas on lõputu või hoopis lõplik, vabadus on olemas või osutub kõik determineerituks jne.
Seepärast on „Puhta mõistuse kriitika“ Kanti sõnul lõpuks ka filosoofilise rahu garantii: kui me oleme tundma õppinud oma mõistuse piire, siis peaks see meid vabastama ka paljudest asjatutest ja illusoorsetest lahkhelidest, mille all inimesed kannatavad ja millesse ühiskonnad takerduvad. See on Kanti kriitilise filosoofia üks valgustuslikke dimensioone, mis ühendab teda sokraatilise ideaaliga – „Tunne iseennast!“. Kanti kriitiline filosoofia on mõeldud taltsutama rutakat ja pealispinnalist sofistikat ning ebakriitilisi mõttemudeleid. Selle asemel on ta välja pakkunud inimese tunnetusvõime põhjaliku läbivaatuse ja seeläbi ka mõistuse enesekriitika.
Kanti üheks eeskujuks on seejuures loodusteaduste edukas käekäik. „Puhta mõistuse kriitika“ teise väljaande moto pärineb Francis Baconi teosest „Teaduste uus Organon“, mis lükkas kõrvale vana aristotelliku ja skolastilise loodusfilosoofia ning ärgitas uut, eksperimendile ja üksiknähtuste vaatlemisele tuginevat loodusteaduslikku lähenemist. Kanti eluajaks oli uue loodusteaduse valguses mõtestatud ümber looduse uurimise ja mõistmise viisid: arusaam kosmosest kui hingestatud ja elavast täiusest oli asendunud uue mudeliga, mille järgi oli universum ennekõike mehaaniline kellavärk, mida saab kirjeldada matemaatiliste võrranditega.
Kanti analüüsist järeldub, et loodusteadused tegelevad oma tunnetustöös ainult meie eneste tunnetusvormidest vahendatud loodusega ja mitte kunagi asjaga iseeneses. Loodusteaduslik maailmakirjeldus ei anna meile absoluutset teadmist loodusest, vaid ainult niivõrd, kuivõrd loodus sobitub inimese tunnetusvormidega. Kant ütleb küll ühtepidi, et inimaru kirjutab loodusele seadused ette, mis võib jätta mulje väga inimkesksest ja isegi invasiivsest loodusekäsitlusest, ent mõte on tegelikult vastupidine: inimene on suuteline loodust tunnetama ainult oma tunnetusvõime eripärast lähtuvalt ega suuda kunagi mõista loodust asjana iseendas (Ding an sich). See tähendab, et loodusteaduslik tunnetus on seotud inimese tunnetusvõime piiridega.
Moraalsuse esmasus
Kuigi looduse tunnetamisel joonistab Kant maha selged piirid, siis on loodus siiski ainus, mille kohta on võimalik ammutada teadmisi. Metafüüsilisi objekte, s.t ülemeelelist tegelikkust, pole inimesel võimalik loodusteadustega analoogilisel viisil tunnetada. Meil on küll olemas ideed võimalikust metafüüsilisest reaalsusest ja mõistus püüdleb oma järeldustes maailma mingi tervikliku idee abil seletama, ent viimselt see mõistusel ei õnnestu ning tulemuseks on hoopiski sattumine dialektilistesse vastuoludesse. Kanti filosoofias murdub spekulatiivse filosoofia traditsioon: filosoofia tunnistab oma võimetust otseühenduseks absoluudi, jumala või mis tahes kõiksuse printsiibiga.3 Kõigist nendest kõrgema tunnetuse pretensioonidest sunnitakse mõistus nüüd taganema.
„Puhta mõistuse kriitika“ järeldused on esmapilgul suuresti negatiivsed: mõistus justkui ei leia oma huvidele rahuldust, ta sunnitakse loobuma kõrgema teadmise ja tunnetuse poole pürgimisest. Ometi leiab Kant nendest järeldustest positiivse ja valgustusliku sisu. Kanti inimtunnetuse uuringute läbiv eeldus on, et kõik tunnetusvõime osad on iseendas mõttekad. Nii ei saa ka inimese sügav huvi meelteülese maailma vastu olla asjatu või inimese kiusamiseks tema mõistusesse istutatud sisutühi rahuldamatus. Ja nii leiabki Kant, et mõistuse ideed, tema huvid ja kalduvused ei anna inimesele küll soovitud tunnetuslikku rahuldust, ent need peavad orienteerima ja suunama seda, kuidas inimene toimib ja tegutseb. Ideed hinge surematusest, vabadusest ja Jumalast on inimesele moraalseks kompassiks, justkui ikkagi oleks nendel ideedel mingi reaalsus, ehkki teadus seda kunagi tõendada ei suuda.
Inimesel tuleb ennast sellest lähtuvalt kujundada ja harida: „Inimeses on midagi ebapuhast, mis lõpuks siiski, nagu kõik loodusest saadu, sisaldab alget headeks eesmärkideks“4. Niisuguse enesekujundamise juurde kuulub tunnetusvõime kriitika, ent selline kriitika peab oma viljad andma moraalses ja praktilises vallas, kui teostatakse tahtevabadust: see on pikk enesetäiustamise töö, mis inimesel tuleb enese juures ära teha, et saada õnne vääriliseks (aga mitte tingimata õnnelikuks). Ühes võib olla kindel: seda sisemist tööd on palju ja pingutus enese moraalsel täiustamisel peab olema järjepidev ning pikaajaline (järjepidevus on valgustuse üks põhitingimusi).
Mõistuse roll ei ole siin enam kõrgema teadmise andmine, vaid inimese orienteerimine ja suunamine. Mõistuse valgus ei suuda avada tõde, ent valgustab teed tõeliste eesmärkide suunas: ta pole mitte jumala asemik, vaid pigem midagi teenri- või teejuhisarnast. Selle teekonna ühed suuremad varjud on eksituse deemonid, mis tunnetusvõimet pidevalt kummitavad (nendega kaasaminek on inimese enda süü, kui ta on laisk või mugav oma tunnetusvõimet õigesti kasutama) ega lase seepärast avalduda moraalsel täiustumispüüdel. See viimane on aga Kanti arvates üks inimese peamisi eetilisi kohustusi iseenda ees.
Terviku ideaal
Mõistus ei ole siiski täiesti kasutu ka looduse uurimisel. Huvi looduse vastu ei ole praktiline, vaid ennekõike sügavalt teoreetiline: milles seisneb kogemuses nähtuva looduse terviklikkus ja ühtsus? Selles suunas julgustab Kant loodusteadust tegema. Pangem tähele, et siin ei ole juttu looduse kasutamisest või oma huvides rakendamisest. Niisugust tehnilist ja rakendavat teadmist Kant ei väärtusta, sest ei näe nendes võimalust inimese sügavama tunnetushuvi rahuldamiseks. Ehkki Kanti kriitikast järeldub, et loodust ei ole inimesel võimalik kunagi lõpuni tundma õppida (loodus on Kanti arvates ammendamatu uurimisväli), ei ole siiski ka ühtegi teist tarkuse kogumise teed peale sellesama looduse uurimise. Nõnda tuleb teadust ikkagi teha, ent valida tuleks teaduse eesmärke: loodust tuleks käsitleda ja võimalust mööda tunnetada kui terviklikku, ühtset ja iseeneses seostatud nähtumust.
Kui loodusteadused peaksid püüdlema looduse tervikliku käsitluse poole, ent on seejuures piiratud looduse kui nähtumusega, siis avab see tee veel teist tüüpi suhtele loodusega: nimelt esteetilisele suhtele. Seda ei kammitse ega piira loodusteaduslik raamistik, vaid kontakt toimub vahetu tundmuse (Gefühl) kaudu: ilu- ja ülevustundes avaldab loodus meile vahetut mõju. Sellega toob Kant esile maitseotsustuse, mille varal määratleme ilusa ja kauni. Ilusa ja kauni äratundmine on inimese heaoluks tähtis, kuna sellega lülitatakse välja inimese praktilised ja isiklikud huvid ning luuakse võimalus kontemplatiivseks rahuloluks (huvitatuseta heaolu), omapäraseks rõõmutundeks looduse olemasolust.
Niisugune esteetiline heaolutunne omakorda inspireerib ja kannustab mõistuse praktilist võimet ja tema moraalset söakust. Terviku tähtsustamine looduse tunnetamisel ning looduse mõjuga seotud ilu- ja ülevustunde väärtustamine teeb Kantist tänapäeva keskkonnahoiu ja keskkonnapsühholoogia valguses huvitava mõttepartneri. Erinevalt Kantile järgnenud esteetilisest mõtlemisest, mis tõstis esteetika ainsaks huviobjektiks kunstiteose, hindab Kant oma esteetikas kõrgelt loodust iseseisva ja sisemiselt eesmärgipärasena, mille adumisest sõltub ka inimese sisim heaolutunne.
Inimese sihid
Kanti filosoofiat kannab suuresti küsimus, mis on inimene: milles seisneb inimese tunnetus- ja tegutsemisvõime, millised on inimteadmiste piirid ning kuidas peaks inimene ennast ülal pidama? Ehkki Kanti küsimused ei lähtu tingimata tänapäeva probleemidest ja väljakutsetest, osutuvad mitmed Kanti mõttesuunad kaudseks teenäitajaks ka praegu: inimese rahulolu allikaks ei ole mitte niivõrd tarbimine või loodusressursside mõõdutundetu kasutamine, vaid looduse kui terviku tundmaõppimine ja selle lõputusse mitmekesisusse süvenemine. Sellega käib kaasas looduse ilu ja mõõtmatuse eriline mõju inimese tunnetele. Kanti moraaliõpetus ei laiene küll loomadele, vaid on seotud mõistusolendite omavahelise läbikäimisega. Ometi ei ole moraal tingimatult antropotsentriline, sest laieneb Kanti seletust mööda igasugustele mõistusega olenditele, kui neid peaks leiduma veel kusagil universumis. Kui meie teadmised looduse kohta süvenevad ja peaksime leidma, et jagame mõistuslikkust ka teiste olemisvormidega, siis võiks Kanti moraalifilosoofia aktualiseeruda ka niisugustes suhetes.
Ajal, kui suureks probleemiks on info üleküllus, valeinfo ja kõikvõimalikud alternatiivsed tõenarratiivid, on Kanti valgustuslik kriitika jätkuvalt omal kohal. Poleemika oma ajaga, mis on liiga sofistlik, valjuhäälne ja rutakas, on filosoofiale omane alates Platoni vaidlustest sofistide ja poeetidega. Kanti filosoofia võtab selles mõttes üles vana teema: puhastada arvamuste ja jutlustajate kõnekõminast välja see kitsas tee, millel kõndides saaks inimene ennast tundma õppida, arendada välja oma võimed ja hoiduda oma nõrkuste ja puuduste ohvriks langemisest.
„Puhta mõistuse kriitika“ teise väljaande eessõnas annab Kant ka väikese vihje, kuidas tema tekstidele läheneda: viimselt pole tähtis mitte argumentide, teeside ja mõtete täpne ning veatu sõnastus, vaid filosoofilise mõtte tervik. Detailides jääb alati parandamise ruumi, ent Kant kirjutab „Puhta mõistuse kriitikat“ enda sõnul „vabas sõnastuses“ (als freie Rede), see ei ole lõplik ja ainuvõimalik. On lootust, et peatselt saab igaüks liituda Kanti kõnelustega, kui peaksid ilmuma kaua oodatud Immanuel Kanti peateoste eestikeelsed tõlked.
1 Immanuel Kant, Kritik der reinen Vernunft. Meiner Verlag, Hamburg, 1998, lk 5 (A VII)
2 Immanuel Kant, Kritik der reinen Vernunft. Meiner Verlag, Hamburg 1998, lk 33 (B XXXIV).
3 Termin „spekulatiivne“ on tänapäeva kõnepruugis natuke teistsuguse tähendusega kui klassikalises filosoofilises kasutuses. Ladinakeelne „specula“ tähendab vaatlemist või luuramist, mis filosoofias tähendab ennekõike maailma vaatlemist ja silmitsemist ning sellest võrsuvat metafüüsilist mõtisklust.
4 Immanuel Kant, Kritik der reinen Vernunft, lk 792 (B 776).