Veel üks mõttetu kunstiarvustus näitusele, mida vaatama ei jõuta

Näitusega „Kunstiturg, elu ja surm“ tõestatakse, et kunst tekstina on kunstimaailma seletamiseks märksa parem meedium kui funktsionääride diskussioonid, mõtteavaldused ja arvustused.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Näitus „Kunstiturg, elu ja surm“ Kogo galeriis kuni 14. VIII, kuraator Helene Bosecker, kunstnikud Marko Mäetamm, Alexei Gordin ja Kennet Lekko.

Alexei Gordini näitus „Kuidas see juhtuda sai?“ Artdepoos kuni 29. VIII.

Insulaarsetest, aktantide eripalgelistest agendadest tingitud kunstituru hüsteerilis-neurootiline minapilt on sama palju kunstielu patoloogia kui keeruline kunsti­keel, mis peletab lugejat kas mägede poole või vaikivasse aupaklikkusse. „Kunstiturg, elu ja surm“ tegelebki teemaga, mis esmapilgul kõnetab väheseid, kuid pakub kaasaegse kunsti maailmas äärmiselt võluva piiluaugu endasse. Mõtted kunstiloomest, autentsusest, minapildist ja kunstituru idiosünkraasiast on elegantselt sõnastatud: tegu pole veel ühe institutsioonikriitilise kabepartiiga, vaid näitus mängib enesekindlalt mitmeplaanilist malet.

Kogo galerii pakub selliste ideede sõnastamiseks hea pinnase. Pisike ruum sobib näitusele vaimustavalt hästi. Kuigi kunstituru teemade illustreerimiseks passib igasugune valge kuubi laadne tuba, kus rippuvatel teostel on paelaga kaelas hinnasildike, on see Kogos välja mängitud kahe mõõtme kaudu. On tunda respekti peenemaitselise tegevuse vastu kaasaegse kunsti väljal – küllap mõnes kommertsgaleriis oleks näitus mõjunud sama kohatult nagu tädi Maali reivil. Ja on väga armsal viisil esitletud ühel galerii neljast seinast kompositsiooni, mis sisaldab galeristi pabereid, kunstiraamatuid, pappkarbis lõunat jms kui tervikut, millele elu ise on andnud võluva sisendi.

Ühte ruumi koondatud näitus on saanud endale väärika metafoorse kuldraami ning oli rõõm näha, et ka tervik ei jäänud lahjaks. Kureerimine on olnud lihtne ja mõjus. Alexei Gordin on saanud vasakpoolse, Kennet Lekko parempoolse ning Marko Mäetamm oma videoteosele otsaseina. Galeriipõrand ühes Mäetamme seinaga on võõbatud mustaks ja nii tekib selge jaotus kunstnike loomingu vahel – must avitamas viisakalt kunstnikku, kes on näitusel väljas ainult ühe teosega.

Quite grand, old man. Ääristatuna Lekko ja Gordini maalidest mõjub Mäetamme video eriti vanameisterlikult. „They say …“ koosneb kahekümnest ekraanil vormuvast tekstist-joonistusest, mis itkevad, kuis kunstnik on loonud uusi teoseid, millest paljud on hästi müünud. Aga siis on alati see üks, mille eest saab publikult võtta – on see siis liiga kontseptuaalne, suur või lihtsalt kehv! Hüpnootilisest kordusest moodustub video, kus avaldub klassikaline mäetammelik elulis-humoorikas mõte kunstniku, tema teoste, publiku ja kunstiloome kohta.

Alexei Gordini maalid Kogo galeriis grupinäitusel.

Marje Eelma

Lekko ja Gordini teosed mõjuvad seevastu märksa dramaatilisemalt. Küllap ongi mulje Mäetamme vanameisterlikkusest tingitud kontrastist kahe noorema kunstniku hüsteerilisema eneseväljendusega. Kuigi kõik kolm kaalutlevad tõenäoliselt enne pintsli kätte võtmist, ei ole Lekko ega Gordini puhul tunda olukorraga rahu tegemist samal määral kui Mäetamme puhul, kuid tervikpildis annab tema video kahe noorema kunstniku loomingu vahel meeldivalt ajatu perspektiivi. Noorte kunstnike eneseotsingud ja „kas see ongi kõik, mis on?“ tundest tiivustatud teosed on küll üks võimalik rakurss näitamaks kunstimaailma kõige dramaatilisemaid külgi, ent Mäetamm pakub näitusele – teose ranget formaati seejuures hiilgavalt ära kasutades – laiema haarde.

Ma ei soovi mingilgi moel väita, et Lekko ja Gordin jäävad Mäetammele alla. Pigem valitsevad noored kunstnikud näituseruumi vanemast kolleegist pareminigi. Nende erksavärvilised ja väljakujunenud kunstikeeles loodud teosed liidavad fatalistlik-küünilise huumori elu nukrusega. Mõlemad eri viisil, ent sarnase lõppeesmärgiga: panna äng, nali ja „nojah“ kõndima käsikäes.

Ängistus. LOL. Kennet Lekko on esindatud valikuga sarjast „See piinlik hetk“. Popilikud ja digipassiivsusest kantud teosed on vististi enim meie aja lapsed, mängides meemilike käibefraaside ja popkultuuris läbimõeldud mõtetega. Üldiselt heljub teoste kohal tugev lootusetuse hõng. Sädeluse ja poolvisandlike tervikpiltide taustal kehastuvad hirmud, mida tunneb kunstnik, kes on piisavalt vana, et heita kõrvale idealistlikud illusioonid, ent piisavalt noor, et neid südames mitte hüljata. Sellest dialektikast vormitud teosed mõjuvad halastamatult vaheda võllahuumorina, aga ka ennast haletseva nutuna kell neli varahommikul – näituse kontekstis nende kahe seisundi vahel pidevalt võnkudes. Lekkol oleks Sisyphosena põrgus suur tulevik.

Tänu maalitehnilisele meisterlikkusele on Lekko rohkem kui emotsionaalsete lainete looja. Popilikke maale lähemalt silmitsema jäänud vaataja peas tekib seoste, tehnikate, materjalide ja faktuuride tõlgendamise masinavärk, mis lisab saadud naudingule sügavust. Kuigi esmapilgul mõjub Lekko visioon näitusel lihtsaimana, pakuvad tema teosed enim tehniliste otsuste lahtimõtestamise rõõmu. Teisisõnu, naudingut maalikunsti austajatele. Minu südame võitis pisike teos „Suffering“, kus on kujutatud mustjal sädeleval taustal iPhone’i laadimise animatsiooni. Kui teosele lähemale astusin, paljastus eri tehnikates peale kantud akrüülvärvide alt mustale taustale tekkinud õrn kraklee. Detail, mis mõjub nagu sidrunimahl salatis või efektiivselt kasutatud suled pikas eelmängus. See kõditab vaatajas tekkivat interpreteerimisakti, sunnib liikuma tundelt konkreetsusele ja sealt omakorda tagasi tundele. Lekko kärtsuv-mürtsuv visuaalne keel peidab endas filigraanseid maaliliselt sõnastatud mõtteid.

Kõverpeegel. Näitusel tõusis enim esile Alexei Gordin. Omamoodi ka loomulik, sest oma teostes – väljapaneku narratiivseimad ja ühtlasi konkreetseimad – on ta kõige otsesemalt võtnud sihikule kunstimaailma. Tinglikult asetuvad nii Lekko kui ka Mäetamm Gordini vormistatud konteksti, mis on ennasttäis, ülbe ja kaunis ebameeldiv. Kunstimaailm, mis peegeldub tema maalidelt, on jõudnud oma trööstitusse argipäeva. Näitused mahajäetud hoonetes, mida keegi üles ei leia ega viitsi otsida, nurka kusemine kui protestivorm, halastamatu enese ekspluateerimine ja „lahedate laste klubi“, kus sind, vaest plebeid, omaks ei võeta – see on skeene, millele kunstnik meie pilgu pöörab.

Meeleolu päästab küll Gordini popnaivistlik kunstikeel, mis esmapilgul mahendab teemad naljaks. Seisan teose ees, vaatan sellele otsa, muigan natuke, jään mõtlema ja siis küsin endalt: „Oot, kas me tõesti olemegi sellised?“ Nagu ülejäänud kahe kunstniku teoste puhul, on tõsised mõtted peidetud huumori vahele, kuid Gordini eripära on oskus luua vaatajas meeldivat alandlikkust: ehk peaks oma käitumist ja suhtumist veidi parandama ja kontrollima? Võib-olla lahkub keegi meist tema maalide eest natuke parema inimesena.

Kunstimaailmas, millest näitus ju kõnelebki, ei saa jätta mainimata, et Tallinnas Artdepoo galeriis on Gordinil avatud ka institutsioonikriitiline isikunäitus, kus ta samuti toob kaasaegse kunsti skeenest mängleva kergusega välja eri tahke ja kriitilisi vaatenurki, jäädes oma kunstnikukeelele ja huumori­soonele lõpuni truuks. Kuigi grupinäitust arvustades on veidi kohatu rääkida ühe kunstniku isikunäitusest teises linnas, ei saa jätta Gordinit kiitmata sama teema eripalgelise käsitluse eest ajaliselt sedavõrd lähestikku toimunud väljapanekute puhul.

Näitusega „Kunstiturg, elu ja surm“ tõestatakse, et kunst tekstina on kunstimaailmast rääkimiseks kordades parem meedium kui funktsionääride diskussioonid, mõtteavaldused ja arvustused. Väike nali on seegi, et arvustuse ilmumise ajaks jääb Kogo galerii näitusevahetuseni vaid kaks päeva. Kes on Tartus ja pole seda veel näinud, vaadake kindlasti!

Neile, kes on kaugemal ja enam kuidagi ei jõua, jääb vaid see lühike arvustus. Näituse vaimus: mõttetu tekst, mida keegi kunagi ei loe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht