Vanaisa kuuri fenomen

Indrek Sirkel: „Ei pea matkima suurriikide lahendusi. Väikese riigi jätkusuutlik mõtlemine tähendab koostööd. Probleem tekib, kui hakatakse poolikuid lahendusi kopeerima.“

RAGNE SOOSALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Selle aasta algusest saavad Eesti muuseumid rakendada rohelise muuseumi süsteemi, mille töötas välja Tallinna Stockholmi keskkonnainstituut koostöös rahvusvahelise muuseumide nõukoguga (International Council of Museums, ICOM). Siinne vestlusring on esimene sarjast, kus võetakse sellega seonduvad teemad kõne alla kujundajate, kunstnike, kuraatorite ja haridustöötajate vaatevinklist.

Esimeses vestlusringis osalevad näitusekorraldajad Neeme Külm stuudiost Valge Kuup ja Aleksander Meresaar Eesti kunstimuuseumist, graafilised disainerid Maria Muuk ja Indrek Sirkel ning arhitekt Laura Linsi stuudiost LLRRLLRR.

Kui palju olete saanud oma töös rakendada jätkusuutlikke lahendusi? Millised need on olnud?

Neeme Külm: Valge Kuup teeb praegu tarbekunsti- ja disainimuuseumis näituse „Vaikelu rahvuslikel motiividel“ kujundust. Selle näituse arhitektuur on üles ehitatud põhimõttel, et saaks kasutada varem käigus olnud materjali. Töö algas siis, kui planeerisime äsja lõppenud rüiuvaipade näitust, mille kujunduseks osteti materjal arvestusega, et seda kasutatakse ka järgmisel näitusel. Mulle oli see esimene kogemus, kui muuseum planeeris materjali ette kahe näituse tarbeks. See oli hea eeltingimus.

Maria Muuk: Graafilise disaini seisukohast on jätkusuutlikkus nii suur ja ebamäärane sõna. Avastasin Kumu antropotseeni näituse tööseminaril, et sellega pole keegi siiani tegelenud, seda diskursust meil justkui ei ole. Jätkusuutlikkus on jäänud digitaliseerimise tasandile. Eelmisel aastal oli EKA galeriis Sten Eltermaa näitus, mille jaoks mul paluti teha brošüür. Ikka tekib küsimus, kuidas näituse selgitavat teksti esitada. Kuna näitusel käsitleti meid ümbritsevat klaasi, siis pakkusin välja, et trükise asemel on õige teha lihtne veebisait. Materjalikulu justkui ei olnud, aga ilmselt tähendas see küllalt palju serverivahendeid. Lihtne lahendus, mida edaspidi rohkem rakendada, on kleepsumaterjalid vahetada paberi vastu, paberit saab suunata ümbertöötlusse.

Laura Linsi: Meie kõige tähtsam projekt, mis oli kantud otseselt jätkusuutlikkuse printsiipidest, oli 2020. aasta Riia biennaali kujundus ja arhitektuurne lahendus. Tellija soov oli teha võimalikult väikese süsiniku jalajäljega näitus. Pakkusime välja arhitektuurse lahenduse, kus ruumilised sekkumised olid lahendatud materjalidega, mida võis leida näitusepaigaks valitud tööstuslikult sadamaalalt. Näiteks teerajad olid kaetud multšiga, mis oli hakitud sealt raiutud võsast. Välikujunduses kasutasime sadama infrastruktuurseid elemente: suuri betoonplokke, mida kasutatakse nüüd taas sadamas. Uusi elemente me sisse ei toonud. Siseruumide ajutistes seintes vältisime liimimist. Seinamaterjalina kasutasime pappi, mis oli mehaaniliselt kinnitatud. Suur osa põhines koostööl produktsiooni­tiimiga. Oli võetud aega, et teha juba varem kokkulepped, kuhu materjalid pärast lähevad. Näiteks papp läks Läti kunstiakadeemiasse, puidu ostsid ära ühed sealsed ehitajad, kuna puit oli piisavalt hea kvaliteediga ja me ei olnud seda töödelnud, seda oli väga lihtne taas käidelda. Riias oli meil kuraatoriga hea koostöö, jätkusuutlik lahendus oli meie lähteülesandesse sisse kirjutatud.

Indrek Sirkel: Olen peamiselt töötanud raamatutega, teinud koostöös institutsioonidega näitusekujundusi ja -katalooge. Oleme kasutanud materjali, mis on juba Eestis või meie lähiregioonis olemas. Olen 15 aastat teinud koostööd Tallinna raamatutrükikojaga. Selle asemel et tellida uusi materjale, lähen nende lattu ja vaatan, mis neil olemas on. Me teeme küll paberraamatuid, aga hoiame ära, et paber tuuakse kohale näiteks Portugalist, kuna on vaja spetsiaalselt just seda paberitüüpi. See on üks põhimõte, mida olen järginud. Teine on multifunktsionaalsus. Kui vajatakse plakatit ja voldikut, siis ei ole mõttekas toota eraldi plakat ja voldik, vaid voltida plakat voldikuks. Eelmisel aastal tegime koos Ott Kagoverega EKKMile uue visuaalse identiteedi ja kasutasime ainult siinset tööjõudu. Näiteks kirjatüübid on eesti disainerite, välisildid EKA 3D-laboris ja EKA seppade tehtud. Samuti vältisime Hiinas toodetavate suveniiride tellimist.

Aleksander Meresaar: Ka Kumus oleme hakanud rohkem mõtlema selle peale, milliseid materjale kus ja miks kasutada. Mingite materjalidega on igati hästi. Näiteks puitlaastplaadiga: seda toodetakse tehasejääkidest, hakke­materjalist. Võrreldes vineerplaadiga on selle omakulu ja tööjõud väiksem ja seda saab kasutada efektiivselt vähemalt nelja-viie näituse juures. Tähtis on ka töövõtted arendada selleni, et materjalidest saaks kõik välja võtta, et kasutataks võimalikult vähe ühekordseid materjale. Püüame minna kõikide materjalidega ringmudeli poole.

Indrek Sirkel, Laura Linsi. Maria Muuk, Neeme Külm ja Aleksander Meresaar vestlusringis.

Ragne Soosalu

Kust jookseb loomingulise ja teostusliku kvaliteedi ning jätkusuutlike püüdluste piir? Kuidas tagada muuseumikvaliteet?

Sirkel: Kindlasti ei tohi siin järeleandmisi teha. See on planeerimise küsimus. On arusaadav, et kui haruldasi kunstiteoseid trükitakse väga harva, on mõistlik seda teha väga kvaliteetselt. Aga see ei tähenda, et terve raamat peab olema trükitud kriitpaberil läbi nelja värvi. Seda võib teha mõnel leheküljel. See on mõtteviisi muutus. Kõik sõltub raamatu eesmärgist. Ma ei usu, et näiteks iga Kumus toodetava trükise eesmärk on vähenähtud teoste reprodutseerimine. Kui meil juba on mingite teoste väga hea kvaliteediga kataloog, siis kas on vaja teist samasugust juurde toota? Eesti-suuruses riigis peaks tegema rohkem koostööd. Näiteks kui muuseumil ei ole võimekust raamatut levitada, siis tuleb teha koostööd sellega, kes seda suudab. Või kui Kumul puuduvad teadmised, kuidas teha jätkusuutlikke raamatuid, siis kellel need teadmised on? Iga institutsioon ei pea jalgratast leiutama.

Muuk: Tallinna Kunstihoone on läinud üle digilahendustele. Neil on saalitrükis, mis on toodetud kohapealse printeriga. See ei ole küll selline, mida võiks pidada muuseumikvaliteediks, aga sellel ei ole ka justkui muud kvaliteeti. See ongi vahepealne asi. See on neile, kellel pole nutitelefon näitusesaalis käepärast ja tahavad paberilt teksti lugeda. Sellel trükisel ei ole lisaväärtust.

Linsi: Tooksin välja EKKMi, kelle pikaajaline taaskasutamisvõimaluste otsimine ei tulene ainult rohepöördest, vaid lähtub ka rahalisest jätkusuutlikkusest. Väga keerukas on tegutseda algselt muuks otstarbeks ehitatud hoones. Kuidas peaksid näitusekohad välja nägema? Võib-olla näevad need välja hoopis teistsugused, kui lähtuda materjalide ja hoonete taaskasutamisest.

Jätkusuutlikkusele mõeldes on tätsaim komponent materjalid. Tundub aga, et materjalide poolest kestlikest lahendustest puudust ei ole. Kus on siis pudelikael?

Meresaar: Kohe tekib muuseumi­kvaliteedi küsimus. Me katame teibiga vuugivahesid. On biolagunevaid teipe, aga kui teibi üle värvime, siis ei saa biolagunevat teipi enam komposteerida. Puitlaastplaadiga on sama asi. See saaks olla potentsiaalselt ringne materjal, sest seda hakitakse taas ja sellest pressitakse uus plaat. Aga kui see on värvitud, ei saa seda protsessi niimoodi lahendada.

Külm: Oleme stuudios kaks aastat pead murdnud jäätmete äraandmise üle. Kurb reaalsus on, et 80% meie sorteeritud kilest ja pakkematerjalidest läheb ikkagi ehitusprügisse, sest sealt hulgast leitakse materjali, mida jäätmejaam ise ei suuda liigitada. Eriti kehtib see plastide kohta. Kes on käinud ära andmas pakkematerjale, saab aru, et seal sorteeritakse plastide tüüpe, mille koostist tuleb teada.

Ehitusmaterjalide hinnad muutuvad pidevalt. See on kättesaadavuse ja raha küsimus, mis ei sõltu otseselt mitte kellestki, vaid majanduse suurematest mudelitest. Kas jätkusuutlikult saab planeerida, kasutades odavat või sertifitseeritud ja kallist materjali? Nõuded materjali töötlemise ohutuse suhtes aina kasvavad, mõeldakse, kuidas see mõjub tervisele. Kas odav materjal peab vastu jätkusuutlikku kasutamist – transporti, ladustamist jne? Tekib küsimus: kas kallimat materjali hoitakse hoolikamalt? Järgmine küsimus ongi ladustamise kohta. Ma ei julge praeguses majanduslikus olukorras öelda, kas kasulikum on materjali omada ja ladustada või võttagi eesmärgiks, et materjal on ühekordne ja visatakse pärast ära.

Võin Valge Kuubi riiulist välja võtta kaika, mida on kasutatud korduvalt kuus aastat. See ei ole pikas perspektiivis jätku­suutlik mõtlemine. Keegi kannab kaikajuppi kaasas ja ootab, millal saaks seda uuesti kasutada. See on vanaisa kuuri põhimõte: kunagi ei tea, millal läheb vaja. Mis puudutab museaalidega töötamist, siis alati ei saagi kasutada materjale, mida ise tahame, sest kõik ei ole lubatud.

Sirkel: Ladustamisruumidest tuleb rääkida. Tõin näite, et lähen trükikoja lattu ja vaatan seal ringi. Aga saan seda teha ainult tänu sellele, et neil on ladu. Kõikidel trükikodadel ei ole ladu, sest selleks on vaja suurt ruumi, kütet ja õiget õhuniiskust. Kui toormaterjal on juba Eestis, siis tuleb seda kasutada. Aga kas see on pikas plaanis ikka õige lahendus?

Linsi: Pigem hoida pilbast kuus aastat riiulis, siis ei pea seda vähemalt uuesti tootma. Uuesti tootmine nõuab energiakulu. Aga peaks ka üle vaatama, millises tempos näitusi korraldatakse. Kataloogide ja ka näituse kujunduse poolest. Tundub, et kogu aeg on vaja uut ja teistsugust. Kogu aeg peab olema uus keskkond ja kvaliteet. See on keskkonnale ränk surve. Kiirus kompromiteerib kvaliteeti mitmes mõttes. Kvaliteet langeb kiiruse tõttu.

See on vähem niimoodi vahest Tate’i galeriis, kus on raha ja ühele projektile palju rohkem inimesi. Eesti väiksemate ressurssidega näitusekohad ei saa vahetada näitusi sama tihedasti kui rahvusvahelised keskused. Saan ka aru, et tähele­panu eest võistelda.

Sirkel: Kui vaadata Hobusepea ja Draakoni galerii graafikut praegu ja kümme aastat tagasi, siis praegu on neis märksa vähem väljapanekuid. Tallinna Kunstihoones on näituste arv lausa drastiliselt vähenenud.

Jätkusuutlikkus puudutab mõtteviisi, uusi materjale ja praktilisi lahendusi, kuid suures osas tuleb muuta ka protsessi disainimist ja planeerimistaktikat. Kuidas see teie tööd puudutab?

Külm: Meiegi liigume stuudios aeglasema tegemise poole. Oleme hakanud väärtustama prototüüpimise faasi. See on veidi teistmoodi mõtlemine. Nii võib juba stuudios katsetades avastada ebakõlasid ja need varakult kõrvaldada, nii et parim lahendus jõuaks näitusesaali.

Muuk: Pigem veeretaksin vastutuse disaineri õlult tagasi institutsioonile, kes võiks disainereid kaasates võtta ette suuremad struktuursed muudatused, midagi rebranding’u taolist – luua süsteemi, kus saab mängides midagi teisiti teha. See tähendab, et kujundajad tulevad juba olemasolevasse jätkusuutlikku raamistikku. Jõudsin ise sellise mõtteni, et võiks kasutada seinatekstidele ja etikettidele 3D-prinditud või laserlõigatud tähtede süsteemi, põhimõtteliselt nagu ajalooline käsiladu. Muuseum saaks teha koostööd näiteks kirjadisaineritega ja toota omale pikaajaliseks kasutamiseks tähekomplekte, millega laotaks kõigi näituste seinatekstid. Sellist pakkumist ei saa teha ühte näituseprojekti kaasatud disainer, selleks peab olema laiem institutsionaalne raamistik.

Sirkel: Disainer saab teha ettepanekuid, aga ta ei saa lahendada olukorda, kuhu teda ei kutsuta. Kui institutsioon ütleb, et kujunda seinatekst, siis disainer kujundab seinateksti. Disainer saab välja pakkuda, et ärme tee seekord vinüül­kleepsu. Miks ja kellele seinateksti üldse vaja on? Kas saab ehk kuidagi teistmoodi?

Muuk: Näiteks New Yorgi Guggenheimi muuseum teeb siiditrüki seinale.

Linsi: Kujunduse tähtsus on institutsioonides viimastel aastakümnetel kasvanud. Oleme kõik näinud näitusi, kus kujundus mängib sisu üle. Kas Kumu ruume peab igaks uueks näituseks täielikult ümber kujundama? Riia biennaali puhul valib kuraator näitusekoha ja sel juhul on ruumi valik sisuliselt näituse teemaga seotud, nii et ruumi ümberkujundamiseks läheb vaja vähem ressursse.

Külm: Kas võiks olla nii, et Kumu suures saalis on näiteks neli näitust aastas ja enne seda töötavad kujundajad kahel aastal koos, nii et osa olemasolevast kujundusest võetakse ka järgmise näituse puhul kasutusele? See oleks uudne mõtlemine, aga seda ei jõua ühe aastaga.

Muuk: Tallinna Kunstihoones on oma kujundaja, nad on jõudnud ratsionaalse lahenduseni. Majasisesel disaineril on kujundamist tegelikult vähe, ta saab katsetada põhiliselt liikuva graafikaga – kõik muu on (digi)mallidepõhiselt sisse töötatud. Need on kaks äärmust: kas anda aega, et teha midagi põnevat, või kasutada sissetöötatud struktuuri, kus katsetamine ongi minimeeritud.

Linsi: Disainer võiks töötada täistööajaga, aga mitte väga kaua aega. Näiteks on ta võetud tööle kindla tähtajaga, mis annab kindluse disainerile ja ka institutsioonile. Siis graafiline disain selle aja jooksul ei muutuks.

Sirkel: EKKMi uue visuaalse identiteediga pakkusime välja, et palgataks hooajaline graafiline disainer. Nii hakkaks jätkusuutlikum töömudel toimima. See tagab disainerile paremad töötingimused ja institutsioonile püsivama partneri. Näiteks Šveitsis palgatakse riiklike disainiauhindade graafilist disaini tegema üks disainer kolmeks aastaks. Nii saab disainer projekti süveneda ja saavutatakse läbimõeldum lõpp­tulemus.

Mida jätkusuutlik näitus peaks külastajale visuaalselt teada andma? Kas külastaja peab aru saama, et tegemist on kestliku kujundamisega?

Sirkel: Selleks on vaja institutsiooni mõtteviisi muutust. Toolil ei pea olema silt, et see on roheliselt tehtud. Raamatu puhul on samamoodi. Lugemikuga me ei ütle, et see raamat on tehtud kõige odavamatest trükikoja jääkidest. Jätku­suutlikkusest teadaandmisel on hariduslik eesmärk.

Meresaar: Lihtne on ju näidata, et teeme nullkuluga näitust ja vähendame CO2 jalajälge, muutmata tegelikult midagi. Institutsiooni puhul on tähtis usaldus: kas külastaja usaldab informatsiooni, mida talle ette söödetakse ja mida see number reaalselt ütleb. Kunsti­teose puhul tekib küsimus, kust algab CO2 jälgimine. Mida see hõlmab? Kas minna selleni, et mõõta iga kohvi, mida kunstnik joob?

Muuk: On selge, et roheteemaga tuleb tegeleda. Tuleb olla läbipaistvam ja eneseanalüütilisem. Jätkusuutlikkus võiks tähendada ka seda, et inimesed ei ole kahe aasta pärast rohepöördest läbi põlenud.

Mille poole tuleb lähituleviku näituse­kujunduses püüelda?

Sirkel: Graafilise disaini mõistes on Eesti nii väike riik, et võiks teha suuremaid, pikemaajalisi ja julgemaid plaane. Me ei pea matkima suurriikide lahendusi. Väikese riigi jätkusuutlik mõtlemine tähendab rohkem koostööd. Vältima peaks lahendusi, mis tunduvad midagi lahendavat, aga ei tee seda. Probleem tekib siis, kui hakatakse poolikuid lahendusi kopeerima ja mujal kasutama. Vinüülist seinatekst on siiski näituste tegemise juures kõige väiksem probleem.

Linsi: Näitusekujunduselt ei pruugigi ruumid teistmoodi välja näha, kuigi võib olla ka näevad. Muutused peaksid toimuma eelkõige suuremates protsessides. Jätkusuutlikkus võiks tähendada keskkonna- ja ka inimeste hoidu. Kui kureerisime Roland Reemaaga Artishoki biennaali, siis arutasime kunstnikega, et Eestis näidatakse ühte ja sama kunstiteost harva mitu korda. Kuidas olemasolevat väärtustada, selle asemel et jälle juurde toota? See veenaks ka uute asjade loomisel, et ka need on pikaajaliselt tähtsad.

Muuk: Kahe aasta pärast võiksid muuseumid olla raha kokku pannud ja soetanud UV-seinaprinteri, millest rääkis mulle üks meie põhiline kleepsutootja Veiko Iliste.

Sirkel: Kas Tallinna muuseumidel võiks olla tulevikus ühine ladu?

Meresaar: Valmimas on potentsiaalseid lahendusi, ühe on neist pakkunud välja EKA materjali labor.

Neil oli tõepoolest plaan töötada välja lahendus, kuhu näitus- ja ka etendusasutused saaksid oma kasutatud või jääkmaterjalid üles panna ning neid siis vahetada ja osta, aga siis kerkis laopinna küsimus.

Külm: Seda oleks mõttekas korraldada riiklikult. Sellise laosüsteemi haldamine on tegelikult väga keerukas – et sinna ei hakataks kõike kokku vedama ja et asju saaks mugavalt kätte.

Meresaar: Juba postamentide laosüsteem on keeruline, sest mida kaugemale taha nurka ja teiste alla üks postament jääb, seda ebatõenäolisemalt seda hiljem ka kasutatakse.

Külm: Mind huvitab, kas tulevikus saab koos teiste kunstiinstitutsioonidega teha materjalide riigihankeid. See tähendab, et suure koguse pealt hind langeb ja hiljem saab ringlusse anda ühesuguse kvaliteediga materjali.

Ragne Soosalu on kuraator ja töötab Kumus näituste projektijuhina. Ta on programmi „Kestlik Kumu“ koordinaator.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht