Valgusega kirjutatud vaikus

Tänavuse Pärnu fotofesti teema „Paus“ tähendab taotluslikku puhkuse võtmist, ka mürast ja erialastest ambitsioonidest, mis seotud nüüdiskunsti kontseptuaalsete ideaalidega.

TRIINU SOIKMETS

Fotofest „Paus“ Pärnus kuni 30. IV: Eva Krami kuraatorinäitus „Igatsus“ Pärnu Linnagaleriis, Marliis Newsome’i fotonäitus „Flat Field“ Pärnu kunstnike majas, Danel Rinaldo „Theia“ Pärnu kunstnike majas ja „Asbestocapes“ Piilurgaleriis, Silver Vahtre isikunäitus „Elu tuba“ Endla teatris ja „Pärnumaa foto“ Pärnu keskraamatukogus.

Möödunud aasta Pärnu fotofestist kirjutades lähtusin fotoprotsessist kui valgusega kirjutamisest, mida fotograafia algupäraselt sõna-sõnalt tähendabki. Kuid kahtlemata on see protsess oma olemuselt ka paus selles tähenduses, et iga ülesvõte justkui peatab aja, tabab hetke, kapseldab selle. See hetk on nagu ajaarvamise tähis. On momente, mil meie silmad, samamoodi nagu kaamera­lääts, tabavad vaatepildi, mis sööbib mällu nagu kujutis filmile. Ning kuigi ajaga pilt tuhmistub, säilib aimdus, et pärast seda ei olnud enam miski endine. Sellised hetked võivad painama jääda ja küllap on see üks põhjus, mis sunnib mõne meist aina uuesti ja uuesti kaamera võtma, et teha see viiv enda omaks, taasluua või kujundada tundmatuseni ümber oma visiooni järgi. Elava fantaasia korral pole tehnilisi abivahendeid selleks kõigeks vajagi. Aeg ei halasta, tagasi pöörata seda ei saa, kuid illusioon hetkelisest peatamisest ja pausile panekust võib pakkuda enneolematut võimuelamust ja -kogemust.

Tänavuse fotofesti katusteemana paus seda siiski ei tähenda. Pigem märgib teadlikku ja taotluslikku puhkuse võtmist, sealhulgas ümbritsevast mürast ja erialastest ambitsioonidest, mis seotud kaasaegse kunsti kontseptuaalsete ideaalidega. Fotofesti pea­näitus Pärnu Linnagalerii raekojas laiendab seda teemat veelgi „igatsuse“ märksõnaga. Nii võib mõista pausi kui igatsust puhkuse, aga ka ilu ja sentimentaalsuse järele, vajumist selle sooja tugevasse haardesse. Sisuline teravus ja tabavus kui ego pikendus taandub puhta isetu esteetilise vormi ees; hea ja kurja tundmise puu kängub, sest keegi ei pea end kellelegi tõestama või millegi eest võitlema. Paus pole enam viiv, vaid igavik, argielu ja maailmavalu taustal omasoodu kulgev ajavöönd.

Kuraator Eva Kram on selle ajavööndi seadnud kokku autoritest, kellel peamiselt kas kunstiakadeemia või kõrgema kunstikooli Pallas taust. Kunstiakadeemias suhtutakse fotograafia – ja üleüldse kunsti – mõistesse üha lõdvemalt ja laiapõhjalisemalt, Pallas on ehk traditsioonilisem ja konservatiivsem. Käesoleval väljapanekul domineerib Pallasele omane. Siiski ei ole kuraatorile saanud autorite valikul kaalukeeleks õppeasutus, vaid kunstnike käekiri ja käekirjade kooskõla, millega väljendatakse arusaama minimalismist ja harmooniast. See arusaam on omakorda üles ehitatud peamiselt kahest valdkonnast – portreedest ja loodusest, nende põimumisest kõikvõimalikes kombinatsioonides allteksti või tagamõtteta.

Luisa Greta Vilo teosed „Piiravate uskumuste illusioon“ ja „Harmoonia“ on väljas Eva Krami kuraatoriprojektis.

Näeb sürreaalseid puudekallistajad (Tuule-Mari Kaarna), veetlevaid akte keset laineid ja jääd (Renee Altrov, Julia Astok), embust mehe ja naise, aga ka ema ja tütre vahel (Luisa Greta Vilo), üleelusuuruses videokaadreid talvemaastikuga üheks saamisest (Margaret Mäses) ja ka pisikesi pilte iseendasse mähkumisest (Joosep Kivimäe). Pärnu Linnagalerii uue direktrissi siidine käsi, s.t pehme, ent kompromissitu käsitus oli nähtav juba paari kuu tagustel näitustel ning mina võin sellele vaid aplodeerida. „Ma ei tea, kumb on kurvem, kas see, kui mind ei liiguta miski peale sinu, või see, kui isegi sina enam ei liiguta mind,“ meenub mulle tundmatu autori tsitaat ning käesoleval näitusel mõistan, et pärast pausi liigutab mind miski uuesti just nimelt sentimentaalses skaalas.

Paus kui katusteema aga on laienenud kogu festivalile „Pärnumaa foto“, mille tulemust esitletakse traditsiooniliselt Pärnu keskraamatukogus. Kas asi on selles, et väljapanekus osalevad peamiselt sealsed harrastusfotograafid, kellest nii mõndagi pole ükski kool nii-öelda ära rikkunud, kuid igal juhul näeb siin pausi kõige otsemas ja vahetumas tähenduses: puhkehetke pidav lihunik, jalgu sulistav lapsuke, heinarullil peesitav rebane, peldik põõsavilus, mägionn virmaliste all ja pitskardinate vahelt avanev lumine aiavaade. Viimane neist kannab pealkirja „Valge vaikus“ (Ülle Raidma), mis on ilmselt kauneimaid kujundeid pausi ja peatunud aja kohta. Ei mingi metatasandit, võib-olla tõesti liigagi lihtne, aga elu ongi lihtsam, kui seda keeruliseks ei mõelda.

Peab veidi pingutama, et leida seoseid pausiga teistelt fotofesti näitustelt, kuid eks sellisestki seoste otsimisest võib korraks pausi teha. Pärnu Linna­galerii kunstnike majas on kokku sätitud kaks täiesti erinevat, kuid harmoneeruvat lähenemist fotole. Marliis Newsome’i rituaalse alatooniga lavastuslik seltskonnaseeria võlub analoogfoto auraga ja lainurkkaamera perspektiiviga, samuti mitmetasandilise tragikoomikaga. Nii mõnigi külastaja märkab, et lõbusasti ringi ratsutavad tegelased ei oska ratsmeidki korralikult käes hoida, kuid kuna nad oma grotesksuses ei paista end nagunii tõsiselt võtvat, siis see üldpilti ei riku. Sootuks märkamata võivad aga jääda enesevigastusele viitavad armid neist ühe reitel ja see lisab joviaalsetesse stseenidesse terakese tumedust. Pole see esimene ega viimane kord, kui pisaraid peidetakse nalja ja naeru taha …

Newsome’i modellide liikuvuse ja lopsakusega kõlavad kokku Danel Rinaldo makrovõtted nahapinnast, negatiivi pööratud ja tugevalt toonitud, tulemuseks vulkaanilised maastikud, mis pärit justkui põlevalt Päikeselt endalt. Neile pakub täiendust ja kontrasti omakorda sama autori satelliitväljapanek Piilurgaleriis. Sedapuhku on tegu hoopis hallide, külmade asbestitolmuste maastikega, millest üks on emulsiooni abil kaetud otse eterniidile, ülejäänud digitrükitud topeltkaadritena. Mõlemad Rinaldo seeriad esindavad festivalil sellise taseme fotomanipulatsiooni, mis on küll tehniliselt huvitav, kuid jääb üleorganiseerituse tõttu fotoprotsessi pausi loova toime suhtes kaugeks ja ebaloomulikuks. Armistumata naharebend, kus tuksuv veresooneke on tohutust moonutusest hoolimata tajutav, annab siiski elulootust!

Silver Vahtre massiivsed alumiiniumkomposiidil kollaažid Endla teatris ei ole loomulikumad. Siin on kohal kõik, millest fotofestil on paus võetud: pikad tutvustavad tekstid, ühiskonnakriitika ja elufilosoofia, tsitaadid ja viited, allegooriad ja prototüübid. Visuaalne lärm on kõrvulukustav, kõikehaarav ja näitusekohale sobilikult teatraalne. „Härra, teile on kiri!“ ehk tuttav fraas teatrilavalt on ka ühe töö pealkiri, „Ma näen sind“ aga teise oma, mis räägib rollimängudest eluteatris ehk sellest, millest ilmselt kogu näituski. „Ainult väga puhas või väga rumal inimene käib ilma maskita ringi. Hea, kui maske on palju – kontrollige ennast peegli ees – maskid teevad vabaks!“, sedastab Vahtre irooniliselt ja mitmemõtteliselt, küsides siiralt, kas meie eesmärk on otsida sõpru või mängida peitust.

Küsimus on päevakohane. Arvestades, et inimene võib olla inimesele šaakal, sest ta ei oska end teisiti kaitsta, polegi ime, kui üks leiab pääsu enesevigastamisest, teine iroonitsemisest ja kolmas kes teab veel millest. Ka fotode ülelavastamine ja -töötlemine on omamoodi põgenemine tehnoloogiliste võimaluste võlumaale, tinglik katse seda kujundada ja valitseda. Küllap tulebki seda kõike kogeda või näha, et mõista, kui vajalik on vahel teha paus, luua distants, anda aega ja armu nii endale kui teisele. See on absoluutne vaikus, mis kaasneb pausiga, aja peatumisega, kui isegi õhk ei liigu ja ainsaks heliks on vere voolamine soontes. Jah, seda vaikust on võimalik valgusega kirjutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht