Vaesed ja patused, ususõda ja majanduskriis

REBEKA PÕLDSAM

Angelika Kauffmann. Ilu, juhitud Mõistlikkusest, pärjatud Täiuslikkusega. Õli, lõuend, umbes 1780. EKM

Pärast Teist maailmasõda on lääneliku kunsti, kirjanduse, muusika ja etenduskunstide vallas enamasti end religioonist distantseeritud. Suurem osa kriitiliselt mõtestatud nüüdiskultuurist on ateistlik, ka laiatarbekultuur. Kui Ladina-Ameerika seebiooperites võib veel kohata katoliiklikke kombeid, siis päevalehtedest usutavasid ei leia. Esoteerika aga vohab kõikjal, põhieesmärgiks enesesse kaevumine, mis pakubki paljudele lunastust.

Religioosse maailmapildi puudumisest hoolimata on aga XXI sajandi suurimad konfliktid ehitatud üles usundite vastandamisele. Moslemeid peljata on tavaline, et mitte öelda moodne, sest nad häirivat lääne kultuuriruumi kristlikke väärtusi oma tagurlike usuliste rituaalidega. Tõestamaks, et meil mingisugune kristlus hingitseb, on konservatiivsed äärmused üle maailma kehastunud 1980ndate kurikuulsateks USA vabariiklasteks, kes tembeldavad võrdsust ja väärikust rõhutavad nähtused kultuuris ja seadusandluses hälbeliseks. Vihaste konservatiivide grupid on üpris populaarsed platvormid, kus oma frustratsiooni välja elada. Kuigi suitsiidi kalduv perspektiivitus on igas usundis suur patt, siis kristlikud konservatiivid oma järgijatele miskipärast meeleparandust ei paku.

Heitunute maailm. Kohe pärast Donald Trumpi valimist hakkasid sajad liberaalid ja vasakpoolsed arvamusliidrid endale tuhka pähe raputama, et pole suutnud oma sõnumiga jõuda heitunuteni, keda ühendab võõravaenuna väljenduv nõutus. Idealistidel on raske mõista, et on inimesi, kelle elu pole kantud parema homse eesmärkidest, vaid nad on lõplikult jäänud nõiaringi, kus tuntakse, et kõigist pingutustest hoolimata pole neil väärtust ega kohta mitmekesisuse maailmas, kus moraalne võrdsus peaks laienema kõigile. Tegelikult aga vireleb Eestis suhtelises vaesuses iga viies inimene, mitmel pool veel rohkem.

USAs valisid Trumpi peamiselt grupid, kelle hulgas on viimase kümne aasta jooksul opioidide üledoosist surnute arv mitmekordistunud. Eks näis, mida toovad sügisesed valimised Eestis, aga meie väikelinnades ei ole narkosurmad langustrendi ilmutanud ning paljud sealsed inimesed on võlgade katteks sunnitud kodumaalt lahkuma, et saada küll kehvades töötingimustes kõrgemat palka. Viletsus on valdav ja paranemist pole ette näha.

Et olla sellest üle, tuleb säilitada ärgast vaimu ning hoida kultuuriruum dünaamilisena. Vaesus pole uus asi ja meelelahutust (romantilisi rõõmsavärvilisi maale, süldimuusikat, piljardivõistluste otseülekandeid) on alati põhjendatud ajutise lahendusena. Neoliberaalne (Eestis Reformierakonna) ajastu tegi aga vaesusest tabu, millest iga ettevõtlik mees pidanuks väljuma vähese pingutusega, kui ta vähegi mees on. Sellesse usuti ja püütigi kõigest väest, kuni enam mitte millessegi ei usutud. Nüüdiskunstil, muusikal ja filmil on üpris keeruline omada laiemat kõlapinda, kui takerdutakse pidevalt vormiküsimustesse.

Eesti Päevalehe majandustoimetaja Kaja Koovit kirjutas 10. II lehe autoriküljel sellest palgavaesusest, kus töötatakse küll täisvõimsusel, aga ei teenita piisavalt, et täisväärtuslikult elada. Palgavaeseid on järjest rohkem, elamistingimuste vahe rikastega ainult süveneb ning kujutab kasvavat ohtu maailma majandusele. Käimas on ka järjekordne tööstusrevolutsioon, mis jätab kümned miljonid inimesed tööta ning nõuab neilt nende tööelus täielikku suunamuutust. Selleks et neid selles abistada, tuleb rahateenimise ja tootmissüsteem ümber töötada, pidades silmas ka teisi tegureid kliimamuutusest globaliseerumiseni. Konservatiivne pööre maailmapoliitikas on juba toimunud ja selle tulemustele reageeritakse igas valdkonnas. Ajastu näo määrab, kas kultuur muutub nüüd sotsiaalsemaks ja eksperimentaalsemaks või eskapistlikumaks ja institutsionaalselt kontrollitumaks ning kerkivad esile äärmuskonservatiivsust ühemõtteliselt positiivsena kujutavad loojad.

Mis on elu mõte? Peamiselt Inglismaal tegutsenud Šveitsi-Austria maalikunstnik Angelika Kauffmann maalis umbes 1780. aastal kaks ajastu moraalseid ideaale kristlikust maailmapildist lähtuvalt edastavat maali. Kadrioru kunstimuuseumis eksponeeritud maalidel „Ilu, juhitud Mõistlikkusest, tõrjub meelepahaga eemale Meeletuse ahvatlusi“ ja „Ilu, juhitud Mõistlikkusest, pärjatud Täiuslikkusega“ on kujutatud elu mõtet: headuse ja ilu hoidmist ning kasvatamist tarkuse ja teadmistega ning rumalusele ja pahameelele vastuastumist. XVIII sajandi moraalinormide kohaselt olid teadmatus, kurjus ja solvumine patud, millest tuli end välja keerutada, otsida lahendust ja meeleparandust, selle asemel et uputada end eneseküllasesse masendusse.

Sellest aspektist on perspektiivitut õnnetust tihti heroilisena esitav nüüdiskultuur üsna patune. Pelgast enesepeegeldusest oleks hoopis huvitavam otsida sidet teistsugusega, võõraga, murda stereotüüpe, pakkuda eristuvaid vaatenurki. Eestis ei mõisteta, miks moslemid tahavad burkat kanda, kui meie usuvabas maailmas võib käia teksade ja T-särgiga. Kui aga pühendada rohkem aega ja ruumi religioosseid rituaale järgivate inimeste kuulamisele, võiksime ehk hakata teistsugust maailmapilti mõistma.

Zygmunt Baumani tähelepanek ühismeediast kui oma peegelpildi väljapääsmatust ringist peaks meid tõsiselt mõtlema panema. Kõik inimesed tahavad ju turvalist elu, olla vajalikud ja õnnelikud. Eks seepärast saavadki äärmuslikes olukordades kokku äärmused: koostööd hakkavad tegema võrdsete õiguste eest seisjad ja usulahud, et aidata dokumentideta migrante, seista tervishoiuteenuste kättesaadavuse eest või toita näljaseid. Käes on aeg, kus vastandumise asemel otsitakse ühisjooni ning kaalu on kultuuril, mis reageerib muutunud oludele.