Uued ideed sünnivad distsipliinide kokkupuutel ja ristteedel

Peeter Laurits: „VIII Artishoki biennaalil dedemoniseeritakse anarhism, antakse hääl taimedele, keda väga vähesed meie seast on pidanud tunnetavateks ja suhtlevateks elusolenditeks.“

ANN MIRJAM VAIKLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kokku kümme kunstnikku või kollektiivi ja kümme kirjutajat. 29. septembrist 8. oktoobrini vältab biennaali avamismaraton, mille jooksul esitletakse kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti. Näitus on vaadata oktoobri lõpuni.

Peeter Laurits kureerib 2021. aastast rahvusvahelist teadus- ja kunstisümpoosioni „Biotoopia“. Selle kunstiprogrammi kuulub sel aastal ka Artishoki biennaal. Kunstnikuna on tema peamisteks väljendusvahenditeks fotograafia ja digitaalsed manipulatsioonid. DeStudio koosseisus tegeles ta meediakriitiliste mängudega, kuid pöördus peagi süva­ökoloogiasse, kolis metsa ning ühendas oma elus ja loomingus neoliitilised ning postindustriaalsed põhimõtted. Praegu on tema loomingu keskmes posthumanistlik eetika.

Milliseid mõtteid äratab biennaali pealkiri „Taimed kui tunnistajad“? Kuidas seda mõtestad?

Biennaali pealkiri „Taimed kui tunnistajad“ tähistab nüüdisaegset anarhiat: multikultuurilisust ja lugupidavat huvi teiste eluvormide vastu. Algselt tähistas „anarhism“ iseorganiseeruvat ühiskonnakorraldust, kus hierarhiad ja võimukeskmed on nõrgad, kus koostöö on olulisem kui võitlus ja konkurents. Selline mudel kapitalismi tarvis ei sobi ning anarhismi mõistet on seetõttu võltsitud ja julmalt demoniseeritud. „Taimed kui tunnistajad“ dedemoniseerib nüüd omakorda anarhismi. Seal antakse hääl taimedele, keda, olgem ausad, väga vähesed meie seast on pidanud tunnetavateks ja suhtlevateks elusolenditeks. Sealjuures tõstetakse taimed passiivsest aktiivsesse, tunnistaja rolli.

Sind tuntakse hästi nii sinu kirjutiste kui ka kujutiste (fotograafia) kaudu. Kas ja kui, siis kuidas erineb kirjutamisprotsess kujutamise omast?

Pildistamisel ja kirjutamisel on ühisjooni vähe. Kirjutades või pilte tehes aktiveeruvad minus kaks isiksusetüüpi. Pilditegemine on väga introvertne ja intuitiivne tegevus, kus ma hoian vaatevälja võimalikult avarana ja kõik uus, võõras ja kummaline on huvitav, seal ma mängin ootamatute ja raskelt defineeritavate seostega. Pilte tehes on mul silmad ees ja taga.

Kirjutamine on aga mõtte järgimine üksisilmi, hästi fookustatud ja keskendatud tegevus. Mõlemal on oma eelised ja viimasel ajal olen püüdnud neid teineteisele lähendada, lõimida oma pilte tekstidega. Nii tundub mulle ruumilisem ja huvitavam.

Mille poolest erineb Artishoki kirjutamisprotsess varasemast? Kas lähened autoripositsiooni kaudu?

Peeter Laurits: „Mida avaramaks oma diapasooni kasvatame, seda rikkamad on me elamused.“

Kristel Saan

Oma autoripositsiooni püüan jätta pigem tagaplaanile ning keskenduda vaadeldavate autorite autoripositsioonile. Oma positsioonist ehk siis tõekspidamistest, maitsest, eelarvamustest mõistagi ei pääse me kunagi päriselt, see jääb alati fooniks. Küsimus on doseerimises ja selles, kas kunsti arvustaja hakkab dotseerima, kas ta hakkab peale suruma oma vaatenurka.

Kunstimaitsmine on mitmekülgsuse ja avatuse proovikivi – kui erinevaid maailmu suudame oma maailmast läbi lasta. Budistliku templikunsti maitsmiseks ja mõistmiseks ei ole modernistlikest vaatenurkadest kuigi palju abi, nende alusel ei saa arvustada pühasid kujutisi. Rokokoo tundmine aitab aga märgata uusi tahke näiteks juugendstiilis. Mida avaramaks oma diapasooni kasvatame, seda rikkamad on me elamused.

Prokrustes oli kreeka mütoloogias üks hullust sepast koll, kes hirmutas inimesi Atika maanteedel: ta venitas möödakäijad oma sepapihtidega suuremaks ja raius kirvega parajaks, et nood täpselt tema raudvoodisse mahuksid. Olen kohanud kunstikriitikuid, kes võtavad mõne suvalise ja väga kitsa, parasjagu moes parameetri ja uhavad siis kirjutada, kas teos on piisavalt postkolonialistlik, feministlik vms. Püüan sellist lähenemist vältida, loodan, et see õnnestub.

Milliseid mõtteid tekitab biennaali toimumiskoht Tallinna botaanikaaed?

Botaanikaaed on üks mu lemmikkohti Tallinnas: park on vaimustav ja palmimajas on soe. Ma enamasti püüan külastada botaanikaaedu, kui kuhugi reisin. Mingil määral avavad need kultuuri suhte loodusega. Chiang Mai botaanika­aia kollektsioon Taimaal on koostatud taksonoomilisest ekstaasist aetuna, koondades näiteks sadu banaani- ja tuhandeid orhideeliike. Suurem osa kümne ruutkilomeetri suurusest alast on külastajatele suletud teaduslik eksperimentaalaed, kus uuritakse ja säilitatakse Tai taimeliike.

Tallinna botaanikaaed paistab silma väga hea maastikuarhitektuuri poolest. Kahjuks rikub seda hiljuti tekkinud tara, mis lõikab aia ära Pirita jõe ürgorust. Tarastamisest on viimastel aastakümnetel saanud eestlaste rahvustrauma, eukleidiline ärevushäire. Botaanikaaiale pole sellist asja üldse vaja, Tartu oma saab suurepäraselt hakkama pärani väravatega ja varem polnud ka Tallinnas mingit tara. Tara mõjub halvavalt ka piletikäibele. Aias jalutavatest inimhulkadest ostaksid paljud aeg-ajalt ka palmimaja pileti.

Milliseid sisulisi ristumispunkte näed „Biotoopia“ ja VIII Artishoki biennaali vahel?

Seosed „Biotoopia“ ja VIII Artishoki biennaali vahel on täiesti ilmsed. Need mõlemad on osake suurest globaalsest kultuurilainest otsimaks inim­tsivilisatsiooni ja biosfääri uusi suhteid. Asfalteeriv, raadav ja kaevandav inimmass on kasvanud nii suureks, et surub elusat järjest ahtamasse perifeeriasse. Koloniaalsõda eluslooduse vastu ei tõota meile midagi head, sest ühe sõda kõigi vastu lõpeb alati selle ühe hävitava lüüasaamisega. Me ei hääbu küll esimestena, aga elusloodus teiseneb ja elab meid üle.

Sellepärast me otsimegi praegu uusi visioone, lugusid ja narratiive, mis lähendaksid meid uuesti teiste eluvormidega, aitaksid meil ennast koomale tõmmata ja teha ruumi vääriselupaikadele, õpetaksid meile anarhilisi, isereguleeruvaid suhteid ja koostööd võõraste huvide ning vajadustega. Selle juures on interdistsiplinaarsusel väga suur roll, sest uued ideed sünnivad enamasti distsipliinide kokkupuutel ja ristteedel.

„Biotoopia“ üritab kokku tuua sarnaselt mõtlevad teadlased, filosoofid ja kunstnikud. 18. augustil toimus Viinistul „Biotoopia“ metsakontsertprogramm David Rothenbergi, Taavi Varmi, Nuno Correia ja Vaim Sarvega. VIII Artishoki biennaal ühendab aga taimedele keskenduva kunsti taimsele keskenduva kunstiteooriaga. Selles mõttes oleme me väga sarnased.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht