Uued ajad, uued tuuled

Vanaisade ja vanaemade kunst on Anna Kõuhkna maalides transformeerunud õrnaks ja peenetundeliseks vibratsiooniks, vabaks hingeseisundiks.

VILEN KÜNNAPU

Anna Kõuhkna näitus „Uus ring“ Solarise galeriis kuni 27. IX ja Artise kinos kuni 14. X.

Meie planeedil toimub praegu üleminek kolmandast dimensioonist neljandasse ja viiendasse. See tähendab energeetiliste sageduste totaalset muutumist. Sellest räägivad teadlased, religioonid, selgeltnägijad, ravitsejad ja šamaanid, kelle sõnakasutus küll ei kattu, kuid mõte jääb samaks. Muutus sai alguse XX sajandi 60ndatel ja peaks lõppema XXI sajandi 60ndatel-70ndatel, võib-olla ka varem. Arvatakse, et kolmanda dimensiooni inimesi meie planeedile enam ei sünni, uued on aga juba indigo-, kristalli- ja jumal teab veel mis lapsed. Koolides täheldatakse kokkupõrkeid kõrgema vibratsiooniga laste ja veel kolmandas dimensioonis toimivate õpetajate vahel. Õpetajate meelest on paljudel lastel haigus nimega tähelepanuhäire ja seda püütakse „ravida“ amfetamiinil baseeruva stimulaatoriga. Nad ei tea, et lapsi lihtsalt ei huvita see madala vibratsiooniga informatsioon ja ravimite liigne kasutamine on lihtsalt kuritegu.

Arvatakse, et see, mis on toimumas inimteadvusega, on suurim muutus inimkonna ajaloos. Loomulikult ei toimu see muutus rahulikult. Väikesed sõjad, tsunamid, pandeemiad, uputused, maavärinad ja vulkaanipursked on selle muutuse tööriistad. Mida kiiremini kasvab inimese teadlikkus, seda vähem neid tööriistu vaja on. Ka koroonapandeemia on ainult üks lüli selles muutuste ahelas. See lõpeb peagi, antakse aega veidi puhata ja siis korraldab emake Maa uue üllatuse.

Milline on kunst kõrgemas dimensioonis vibreerival planeedil? Seda on raske ennustada. Liigne lootus tehnoloogia peale ei toimi enam. Laienenud teadvusega inimene on eelkõige südameinimene: ta tunneb, et on üks kõigega, et on hiigelorganismi osa. Vaatan Instagramis uute kunstnike kogukondi ja leian märksõnu nagu „siirus“, „ausus“, „lapsemeelsus“. Naivismi uus laine on nii ilmne ja jõuline, et seda on võimatu ignoreerida. Uuel ajal vana kunsti paradigmad nõrgenevad: biennaalid, staarisüsteemid, strateegiline suhtumine, kavaldamine, kunstlik hinnapoliitika – see kõik on oma jõudu kaotamas. Uus kunstnik tahab eelkõige meeldida loojale, alles seejärel kuraatorile, kollektsionäärile, näituse külastajale. Ühismeedia vahendusel tekivad uued rühmitused, galeriid ja kunstiajakirjad. Uued galeriid on rõõmsameelsed, uued kunstnikud aga suurte silmadega, haprad, ent seejuures tugevad loojad.

Anna Kõuhkna. Õed. Õli, lõuend, 2020.

Anna Kõuhkna

Üks selline ongi Anna Kõuhkna. Tema kaunite maalide näitus on välja pandud uues Solarise kunstigaleriis. Galerii eesotsas on innovaatilised galeristid Meelis Tammemägi ja Daisy Inslermann. Endise Karla katedraali säilinud energiatorni alt viib galerii uks uhkesse ja kõrgesse korraliku valgustusega ruumi, kus eksponeeritakse põhiliselt uuemat eesti maalikunsti, vahel ka tänavakunsti fragmente. Galeriis toimuvad kontserdid, performance’id ja muud kunstiüritused, mida kajastatakse ka keskuse aatriumis suurtel ekraanidel. Tammemäe ja Inslermann on üllatajad: eelmisel aastal tegid nad Los Angeleses näituse „Maalitud arhitektuur“ ja kavatsevad sellega edasi minna Mehhikosse. Neid huvitab ajatus ja vaimsus, nad riskivad ja seiklevad. Nagu teistelgi uutel tegijatel pole neil midagi kaotada.

Nüüd Anna Kõuhkna juurde. Nagu paljud head eesti maalikunstnikud ei tule temagi peauksest: Tartu kõrgema kunstikooli ja Tallinna ülikooli taustaga kunstniku lähtepunkt on fotograafia. Kui Andy Warhol disainis kunagi kingakarpe, siis Kõuhkna imetles moeajakirjade maagilist disaini, tema lemmikuks oli Rootsi Vogue. Vaimsuse on ta pärinud kodust, kus ei olnud võõrad budism, India riitused, Luule Viilma ja Gunnar Aarma õpetus. Oma sõnade järgi viib ta ellu isa alustatud kunstiideaale. Maalimise ajal kasutab Anna Kõuhkna mantramuusikat, küünlaid, viirukit jms. Ta ei häbene olla esoteerik ja maag, kuid tema pilte vaadates ei märkagi kõike seda. Kunstniku maalid on rõõmsameelsed, dekoratiivsed, puhastes pastelsetes toonides ja üsna moekad. Ta manifesteerib naise maailma. „Mulle on antud luba naise eest kõneleda,“ ütleb ta. Paralleele võib tuua art nouveau ja art déco esteetikaga. Talle meeldivad Klimt, Paul Gauguin ja loomulikult meie Aili Vint ning Malle Leis. Viimaseid nimetab ta jumalateks. Tema piltidel on tugev struktuur, seal näeb geomeetriat ja koguni omaleiutatud kubismi. Vanaisade ja vanaemade kunst on seal transformeerunud õrnaks ja peenetundeliseks vibratsiooniks, vabaks hingeseisundiks. Kõuhknal on oma stiil. Tundub, et see on noore kunstniku kohta isegi liiga täiuslik. Mis siis ikka toimub Anna Kõuhkna maalidel?

Pildil „Pinnale“ liugleb kaks figuuri (mõlemad on kunstnik ise) vee alt pinna poole. Ühe nina ongi juba õhu käes. Pilt kõneleb raskustest vabanemisest ja uuele ringile minemisest. Maalil „Majakas“ istub palja tagumikuga neiu fallilise majaka otsas – väga erootiline pilt. Erootiline on ka ,,Roosa kuu“, kus tüdruk on kaelakuti hobusega. Pildil „Päike ja täht“ on tüdruk alla ja üles suunatud kiirevihkude keskmes, õhus lendlevad tarokaardid. Näituse suurim pilt „Uus ring“ kujutab neiut, kes vaatab mägesid, mille ta on ületanud. Õnnetunnet tekitavad eksootilised taimed esiplaanil. Tundub, et kunstnikule sobib suur formaat. Minu lemmikmaal on „Õed“: kaks jõulist nägu, mis mahuvad vaevu pildile, on omavahel dialoogis. Ühel on pruunid silmad, teisel rohelised. Ilusad suud, ninad ja kulmukaared kõnelevad mingit tundmatut keelt. On tunda õdede vastastikust armastust, pingeid ja leppimisi. Pildil puudub Anna Kõuhkna tavaline atribuutika, kuid foonil on näha tuttavat taimset struktuuri. Kõuhkna tundub vastutavat oma piltide ja tegude eest. See ei ole alateadvuse solk, mida mõned kunstnikud vaatajale kaela valada püüavad, vaid peenelt timmitud energeetika.

Kriitik peab vist ka kriitiline olema. Näitusele oleks kasuks tulnud veidi hõredam paigutus, sest siis oleks maalide energeetika paremini kiiranud. Minu nõiast taksojuhist sõber Hardi, kellele telefonist Annat ja ta pilte näitasin, ütles, et tüdrukul on ilus ja puhas energeetika, mis pole aga kõikidesse ta piltidesse veel jõudnud. Ju tal on õigus. Tänu jumalale on Anna Kõuhknal veel kasvuruumi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht