Tumedate mõtete valgus, mida me kunagi ei näe …

Tarvo Varrese praegu Arsi projektiruumis avatud väljapanek „Vahetult enne ...“ on ehk kunstniku seni mahukaim isikunäitus – võib-olla isegi veidi liiga suur amps.

HANNO SOANS

Tarvo Hanno Varrese isikunäitus „Vahetult enne …“ Arsi projektiruumis kuni 8. IX.

Tarvo Varres on kunstnik, kelle puhul on tunnuslik see, et ta positsioneerib end alati justkui ratsukäigu kaugusele kunsti­välja keskmest. Ometi säilitab ta selle nihke tulemusel alati produktiivse suhte selle kujuteldava keskmega.

Ja seda juba algusest peale. Kui toona 21aastane Tarvo Varres osales 1991. aastal Rühm T suurimal jõudemonstratsioonil „Guide to Intronomadism“, siis erinevalt oma kaaslastest, kes kombineerisid performance’eis katartilise pauguga lõppevat vägivallakujundistut ülevalt paatosliku rituaalsusega, valis ta teise, ehk suisa vastanduva tee. Varres korraldas toona oma aktsioonina Tallinna Kunstihoone suures saalis Raul Saaremetsa muusikaga house’i-peo, muutes osalejad ja suhtlusolukorra enda loodud kunstiplatvormiks. See trikk, lõiguke kunstisaali ümber tõstetud, veel läänest pärit subkultuurilist elutegelikkust – kohalik elektroonilise muusika skeene oli tollal veel lapsekingades – tegi Tarvo Varresest Eesti esimese eksperimentaatori üheksa­kümnendail rahvusvahelises kunstielus populaarseks muutunud suhestuva esteetika väljendusvahenditega.

Hiljem nullindatel, kui see ideestik ja väljendusviis ka Eestis juuri hakkas ajama, ta selle juurde aga enam tagasi ei pöördunud. Nii et kui Varres ongi kohati moemees – ja seda eelkõige just teatavas baudelaire’ilikus põhimõtteliselt modernne olemise tähenduses – siis just selline isend, kes alati diskreetselt peavoolust kõrvale hoiab. Sama võib öelda tema kunagise bändimehekarjääri kohta – piisas sellest, et J.M.K.E. „Tere perestroikaga“ liiga populaarseks muutus, kui bassimees Varres liikus indie-väljale, liitudes ansambliga Röövel Ööbik. Vangerdused ikka sammuke sellest päris keskmest kõrvale vältimaks domineerivate kultuurikoodide paratamatut vulgaarsust, on midagi, mis on Varresele omased läbi kõigi tema tegemiste – need on tema looja-DNAsse kodeeritud. Tegu on, kui nii võib öelda, ühe-mehe-subkultuuriga.

Habras metafüüsika

Alates 2018. aastast, Köler Prize’i nominentide näitusest EKKMis – seega juba hea kuus aastat – on Varrese põhimeediumiks olnud kunstilisse konteksti konverteeritud sõna. See teeb Varresest kohalikul väljal püsivaima tekstikunstniku. Need olid diskreetsed ingliskeelsed tekstiteosed, mis tihti laenasid mõnelt tema lemmikmõtlejalt, näiteks hämaralt prantsuse filosoofilt Maurice Blanchot’lt, nagu tema viimase, 2023. aastal Hobusepea galeriis toimunud näituse „Aja vari“ puhul. Kui Varres need fraasid kunstisaali valgesse kuupi võõrandas, said need ruumitaju, mälu, hapruse ja ebaisikulise eneseteadvusega tegelevad poeetilised lausungid uue eluvormi – kunstnik justkui käivitas mõtet, millega ta ise elavat vaimset dialoogi pidas.

Selles võtmes olid need Varrese teksti­tööd ehk lähemalgi algse kontseptualismi keelekasutusele kui kontseptualismi praegu peavoolus levinud neo- ja postversioonidele. Meenuvad Joseph Kosuthi hilisema perioodi mängud Walter Benjamini tekstikatketega – teatav fetišeeriv suhe mõttelooga, soov kuhugi sinna suurte sõnade vahele tarduda, on omane mõlemale. Aga see selleks. Kuigi ka siinsel näitusel on põrandale seatud lause-link varasemasse ühe Blanchot’ tsitaadina – AS IF FEELING INDEPENDENT FROM THEM WERE COMING FROM THEM¹ –, teeb ta selle näitusega korraliku uperpalli oma senise autori­positsiooni suhtes. Ma usun, et ei eksi, kui väidan, et vastupidiselt Varrese senisele rõhutatud efemeersusele on siinsel näitusel tegemist poliitilise küsimusepüstitusega. Iseasi, kuhu ta selle küsimusepüstitusega välja jõuab.

Vahetult enne kolme punkti

Varrese praegu Arsi projektiruumis avatud väljapanek „Vahetult enne …“ on ehk kunstniku seni mahukaim isikunäitus – võib-olla isegi veidi liiga suur amps, kui arvestada sellega, et veel päev pärast näituse avamist käisid saalis kohendavad installitööd.

Näitusele siseneb vaataja piki koridorilaadset esikuruumi, kus on tagasiosutusena eksponeeritud üksik planšett Varrese varasema teosega „Leegi vari“ (2015), justkui koopasarnasesse hämarasse keskkonda, mida kaunistavad mitmes rivis ruumi seintele ja põrandaile laiali seatud neoontorudest tulikirjakatked – tähekonstellatsioonid, numbrid, mõnes kirjareas ka üksik visuaalne kujund, näiteks riidepuud tähistav märgis.

Ruum on puhas ja vaikne, seal on rahulik ja hea olla, vaevu kostab neoonlampidele iseloomulik sirin. Kiivalt ühest tähendust otsiv pilk peab aga peagi pettuma ja tunnistama, et tegu on puhta sugestiooni ja simulatsiooniga. Eksponeeritud tekstist võib kokku lugeda vaid üksikuid absurdseid sõnamoodustisi – „esiTAoachBLure“ arvan kokku veerivat esimese kirjarea. Tegu ongi neoonkirjafirmade ladudest kokku laenatud ülejääkide ja praaktükkidega, millest moodustub ruumi laiali seatud abstraktne tekstiräga. Need on reklaami­tööstuse kolikambrisse unustatud jäätmed, kogu see valgus, mida me kunagi nägema ei oleks pidanud. Reeglina logode ja kaubamärkide ülistuseks töötav meedium edastab selles ruumiseades üksnes tähenduste varemeid.

Selle neoonist tulikirja avalikus ruumis nii üheseltmõistetavast tähendusest vabastatud valguskuma jätab meile siin alles üksnes neooni kui teatavat modernsusefetišit põlistava funktsiooni. Nii tundub, et „Vahetult enne …“ selle osa puhul on eelkõige olulised need kolm punkti, mis jätavad meid rippuma kuhugi tähenduste vahepealsusesse.

Neoon kui modernsuse fluidum

Teen siinkohal ühe väikese kõrvalepõike. Kui lääne kunsti neokontseptualismi laines oli 1990. aastatest alates tajutav neoonkirja nii laialdane tagasitulek, et see meediumi vaat et trivialiseeris, siis eesti kunstis on neoonkirja kasutatud väga vähe. Hiljutisest meenuvad vaid Marta Vaariku neoonilisanditega maalid, ent need pole traditsioonilised tekstiteosed. Ometi leiab ka siin suhteliselt varakult kajastamist neoonkirja fetiš ja seda just linnakeskkonda ülistavas seitsmekümnendate lõpu hüper­realistlikus eesti maalis. Kohe meenub Jaan Elkeni „Kalinini rajoon“ (1978), teos, mis kujutab kunagise Kopli hotelli neoonkirjas reklaamsilti ja midagi ka Ando Keskkülalt, mida ma praegu mälus lokaliseerida ei suuda.

Neoonist tulikiri emiteerib mingit erilist modernsuse fluidumit, mida need maalid fetišeerivad. Seda siis Varrese neoonkirjarägastik näitusel meie kaasaja kontekstis dekonstrueeribki. Kogu näituse keskmest jookseb läbi justkui avaliku, aga sisult tähenduseta tulikirjateksti ja privaatse, ent sisimas tähendusliku trükikirjateksti vastandus. Ainus Varrese enda tellitud siinne neoonkiri, ingliskeelne „FEAR“² lebab neooniga täitmata ja elektrisüsteemi sisse lülitamata näitusesaali põrandal, kehastades mingit ebamäärast vaheolu tulikirjas neoonimaailma ja introvertsema trüki­tekstimaailma vahel. Milliseid hirme see väljendab, jääb selles keskkonnas ebaselgeks.

Tabumõtete kontrollimatu voog

Näituse teine põhitöö, seitsmeteistkümnele A3-kilepaneelile trükitud tekstiteos keskendub tabudele meie mõtlemises. „Tabu-mõtted“ on alguse saanud juba aastaid Varrest vaevanud kinnisideest, mis olevat resoneerunud ühe Virginia Woolfi kirjareaga. „Ma tahaks kirjutada romaani Vaikusest,“ kirjutas Woolf, „millestki mida inimesed ei räägi. Aga see on tohutult raske.“ Nüüd on Varres pöördunud internetis oma tuttavate, valdavalt ingliskeelsete filmitegijate, kunstnike ja filosoofide poole küsimusega, millised võiksid olla meie mõtlemise tabud tänapäeva neoliberalistlikus ühiskonnas.

Vastused ulatuvad mitmeleheküljelistest kommentaaridest kuni ühe napi sõnani „vaimsus“. Mõnel pool mainitakse tabusid kunstimaailma sees, näiteks vasakpoolitseva skeene võimetust adresseerida oma kaasatust neoliberaalsetesse mehhanismidesse ja neoliberalismist väljaulatuva utoopilise mõtte atrofeeritust. Teisal tuuakse lõbusamaid käitumuslikke näiteid à la, et tabu on lugeda avalikult Hitleri „Mein Kampfi“.

Spekulatiivse realismi all tuntud moeka filosoofiasuundumuse üks algatajatest Levi Paul Bryant – ilmselt vastajate hulgas tuntuim tegelane – näiteks kuulutab oma vastuses kõige jõulisemalt: „Kui ma seda juba välja öeldud saan, siis järelikult pole see tabu.“ Mis ei takista Bryantil mõistagi samal teemal pikemalt jätkamast. Vaataja võib siin vabalt nimedest ja teemadest üle libiseda või siis rohkem aega võtta ja probleemistikku süüvida. Varrese sellele tekstiteosele võib ehk ette heita tüüpilisele neoonkirjatööle omase napi aforistlikkuse (iga täht maksab!) puudumist, ent mulle näib, et asja tuum pole mitte niivõrd teose puuduvas fookuses, vaid milleski muus.

Kunstnik on oma küsimustega loonud oma netituttavatest virtuaalse pooleldi privaatse mõttekogukonna, suhtlus- ja usaldusmulli, milles erinevalt sotsiaalmeedias toimivatest unifitseeritud arvamuste kõlakambritest on võimalik adresseerida küllaltki hapraid teemasid. Ja seda usaldusmulli sisu, oma vaimset tagalat, ta eelkõige eksponeeribki. Selles pesitsebki teose suhteliselt vahetult tajutav utoopilisuse mikrodoos. Mul on ühtlasi tunne, et selles kogukonna loomise efektis on ka teatav vaevu tajutav ühisosa Varrese kunagise house’i-peo performance’iga. Ka mõtlemisel on siin justkui öist, kaheldamatult subkultuuri hõngu.

Vaataja vahepealsuses

See töö meenutab meile mitmeid olulisi ja heas mõttes mitteolulisi asju. Tabumõtlemise kui teema kaheldamatu poliitilisuse kõrval tekib siin küsimus selle teose enese võimaliku mõju üle. Iselaadse võimetuse manifestatsioonina piirdub selle toime siiski teatava intiimsusesse ja virtuaalsusesse takerduva suhtlusmudeliga. Raske on kujutleda, et sellel võiks olla mingi osalejaid püsivamat siduv või praktilisteks sammudeks kehutav mõju, mingi resonants kehalisuses.

Sellest vaatepunktist polegi suurt vahet avaliku diskursuse seisukohast jõuetuks kohitsetud neoonkirja – sellel pole siin muud rolli kui valgustada hämaras ruumis välja trükiteksti sõnumeid – ja mõttetabudega tegeleva teose vahel. Poliitiline potentsiaal välgatab korraks ja sumbub ringiga taas ise­enesesse. Subkultuur jääb ühe-mehe-subkultuuriks. Ka vaataja jääb pidama vahepealsusse.

1 „Justkui tuleks neist sõltumatuse tunne neist enestest“

2 „Hirm“