Toodetud tähenduste tehas

Banksy töödest saab näitusel tahes-tahtmata kultuuritööstuse osa, kuigi need seda põhimõtteliselt taunivad.

EMEL-ELIZABETH TUULIK

Rändnäitus „The Mystery of Banksy – A Genius Mind“ Telliskivi Kvartali M-Hoones kuni 27. X.

Tallinnas eksponeeritakse rändnäituse „The Mystery of Banksy – A Genius Mind“ ehk „Banksy müsteerium – geniaalne mõtleja“ raames Bristolist pärit pseudonüümse tänavakunstniku Banksy loomingut. Spetsiaalselt selle näituse tarbeks reprodutseeritud teosed tuuakse vaatajate ette mitmete meediumide kaudu: grafiti, fotod, skulptuurid, videoinstallatsioonid ning trükised lõuendil, kangal, alumiiniumplaadil, foreksil ja pleksiklaasil. Näituse kodulehe kohaselt on väljapanek austusavaldus legendaarse kunstniku pärandile, kutsudes üles vaatajat kogema kunsti kui mõjutusvahendit, kuid eksponeeritud töid pole Banksy ametlikult autoriseerinud.

Anonüümne hääl

Teadaolevalt on Banksy kunst jõudnud viimase kahe kümnendi jooksul vähemalt kahekümnesse riiki, kunstniku töid näeb Petlemmas ja Gaza sektoriski, kus ta on tegutsenud 2015. aastast. Banksy identiteet tekitab siiani spekulatsioone. Kiivalt salajas hoitud päritolu kohta liigub netiavarustes erinevaid versioone. Ühe levinuma kohaselt on Banksy näol tegemist Massive Attacki asutajaliikme Robert Del Najaga¹, teiste andmete järgi on tegu hoopiski Robin Gunninghamiga². Müstifitseerimine toimib kenasti tõmbenumbrina, mis ilmselt ka turistid üle lahe kohale sõidutab, ent kui see fabritseeritud salapära, mis tänavakunstnikku ümbritseb, korraks kõrvale jätta, on vähemasti Banksy enese kavatsused ju tegelikult head. Tõenäoliselt ei leidu just väga palju selliseid kriitilise vaimuga kunstnikke, kes sihilikult loobuksid rahamägedest, mida Banksy mastaabis looja võiks kokku ajada.

Banksy näitus on andnud Telliskivi loomelinnakule uue ajutise näo. Lisaks linnas üles pandud plakatitele on pool Telliskivi loomelinnakust moondatud justkui keskuseks, mis on selle näituse ümber ehitunud. Näituse sissepääsu kõrvale tekkinud tunnel soodustab alal liiklemist ja linnapildis leiab Banksy teoste karakteerseid sümboleid, nagu tüdruk õhupalliga. Suured stendid ja sümbolid on asetatud kogu alale nii, et neist on keeruline mööda vaadata.

M-hoonesse sisenejale kargab näkku suur silt „The Walled Off Hotel“, mis kroonib ka üht Petlemma hotelli. Seda on nimetatud maailma kõige halvema vaatega hotelliks, kuna vaadata on Palestiina Läänekalda-poolne müür.³ Teemade ja motiivide hulgas pole näitusel midagi üllatavat: inimeste lõputu perverssus, ahvid, poliitikud, Iisraeli-Palestiina konflikt, Briti monarhia, Ukraina, Kurdistan, relvakultuuri kritiseerimine, eksootiliste loomade kaubandus, õli- ja naftareostus, globaalne soojenemine. Kõik see on osa Banksy universumist, kus äratuntavalt poliitiline sümbol on paigutatud reaalsusest kaugel asuvasse keskkonda.

Kui tavaliselt on harjutud teose kõrval oleval etiketil nägema pigem tehnilisi andmeid ja fakte, siis selle näituse etiketid serveerivad vaatajale iga teose tõlgenduse nagu taldrikul. Siin on kolossaalne elevant 2006. aasta näituselt „Barely Legal“ ehk „Vaevu seaduslik“, mis toimus ühes Los Angelese industriaalses laohoones, seal interaktiivne Londoni metroovagun, mis osutab kunstniku pandeemia-aegsetele rotijoonistustele … Eri meediumid maalikunstist dokumentaalfilmideni, mis oma lühiduses ja konkreetsuses vaatajat informatsiooniga ei uinuta – kõik see teeb näitusest kogupere-elamuse, mille sügavustes peitub tähelepanu­vajadusega kole koll.

Kole koll

Kujutage ette näiteks Johann Köleri õlimaali „Truu valvur“, millest on tüdruku kõrval istuv koer välja lõigatud. Koera eemaldamine võtaks teoselt agentsuse ja muudaks selle poolikuks või kergelt abstraktseks. Samamoodi on muutunud praegu tänavakunstniku asukoha-spetsiifiliste tööde tähendus, sest need on paratamatult seotud avaliku ruumiga. Banksy teoste algupärasest keskkonnast väljatõstmine ahendab teoste tähendusvälja ja on seega juba eos problemaatiline. Theodor Adorno ja Max Horkheimer on näidanud, et kultuuritööstus muundab muu hulgas kaubaks ka kunsti, mis kaotab selle tulemusel oma esialgse positsiooni ja kriitilise kaalu. Protsess on sarnane liinitööga, mille puhul iga toode on identne eelmisega ja originaalsus olematu. Samasuguste paradoksidega seisab silmitsi ka Banksy kunsti austaja Telliskivis M-hoone näitusel, sest seal on näha ainult tema originaalide reprod.

Banksy tööd on loodud ühiskonnakriitilise ja korrale kutsuva sõnumi edastamiseks avalikus ruumis, mitte institutsionaalsel pinnal. Algupärane sõnum ühiskonnale olla muu hulgas tähelepanelikum ja empaatilisem, on vajunud turundusliku kihi alla: Banksy loomingust on saanud turistimagnet ja tähendusetu esteetiline objekt. Huvitaval kombel, ehkki see on küllaltki loogiline, leiab näituselt kõike muud kui nende teemade põhjalikku käsitlust. Ilmselt ei tooks ühiskonnakriitika kasu meenepoele, kust saab soetada Banksy plakateid, sokke ja särke.

Kogu selle kokteili teeb eriti nukraks asjaolu, et Banksy töödest saab siin tahes-tahtmata sellesama kultuuritööstuse osa, kuigi need seda põhimõtteliselt taunivad. Eks see kõik tõstata kunstimaastiku ja -külastaja silmakirjalikkuse küsimuse. Poliitiliselt teravmeelsed näitused on seotud sotsiaalse staatusega, need tõstavad enda ja teiste silmis kultuurilist kapitali, kuid koju jõudes on teema unustatud ning näitusest säilib vaid soetatud sokipaar ja paar fotot, mida mõned inimesed napisõnaliselt sotsiaalmeedias kommenteerivad. Kui korraks Theodor Adorno ja Max Horkheimeri kultuuri­tööstuse teooria juurde tagasi tulla, võib öelda, et Banksy autonoomsus on muuseumisse asetatuna olematu, kuna Banksy loodu on oma algupärases olekus turustamatu, ent meedia ja tööstuse sümbioosi tõttu on saanud osa tema müüdist kaubaks. Olukord on tegelikult jabur: Banksy kritiseerib oma tööga institutsioone ja kapitalismi, selle peale võtab aga institutsioon selle töö ja inimesed tõttavad seda krõbeda 20 euro eest vaatama. Suures pildis käib massikultuuri taastootmine, mis töötab ainult sellesama süsteemi huvides, mida algselt kritiseeriti. Kunstniku autoripositsioon selles kontekstis kaalu ei oma.

Nii et halb ilma heata?

Kindlasti võrsub näituse ja selle positsiooni kohta sootsiumis veel mõtteid ja küsimusi. Näitus on mastaapne, atraktiivne ja meelelahutuslik, kogemus umbes nagu lemmikseriaali ahelvaatamisel või lõbustuspargi külastamisel. Lõputus nõiaringis viibides loodetakse tutvuda Banksy loominguga. Seejuures võiks teadlikult suhtuda sellesse, mida tarbima on tuldud, muidu võib juhtuda, et külastaja mõtteis mõlgub kujutluspilt ahvist või õhupallist, kuid mitte see, mida see ahv või õhupall sümboliseerib.

Sellel näitusel käimist võiks võrrelda plastikpudeli papi ja paberi jaoks mõeldud prügikasti viskamisega, misjärel postitatakse teost pilt sotsiaalmeediasse – selles žestis kumab vastu teadmatus oma valiku tagajärgedest ja tegelikust mõjust. Teisalt ei soovi ma kuidagi Banksy näituse külastajaid demoniseerida. Usun, et leidub inimesi, kes pärast näitust suudavad iseseisvalt kõiki neid paradokse mõtestada ning näha välja koopast, kuhu nad ise olid vabatahtlikult sisenenud. Siinkohal ei tea, kas näidata näpuga näituse korraldajate või külastajate peale, kes oma osalusega seesugust praktikat üleval hoiavad. Igal juhul on Banksy vastuoluline autor, kelle loomingu peavoolu pressimisest on tekkinud omaette sotsiaalne eksperiment, mis kunstimaastikul autorist eraldiseisvana kollitab.

1 https://www.independent.co.uk/arts-entertainment/music/news/banksy-robert-del-naja-massive-attack-art-who-is-he-identity-real-name-graffiti-music-similarities-a7805741.html

2 https://www.theguardian.com/artanddesign/2023/nov/21/banksy-reveals-his-first-name-interview-clip

3 https://www.dw.com/en/the-mystery-of-banksy-the-unauthorized-exhibition/a-67344109