Puudumise kohalolu

Inimene väärtustab mäletamist, aga see on meie liigi omavaheline kokkulepe. Loomad ise peavad olemasolu kindlasti tähtsamaks – nad ei hooli sellest, kas keegi neid mäletab või mitte.

ANDRUS LAANSALU

Rahvusvaheline grupinäitus „Puudutakse“ Tartu Kunstimajas kuni 6. X. Kuraatorid Sara Bédard-Goulet ja Marie-Laure Delaporte.

Tartu Kunstimajas on praeguse jätkuva väljasuremislaine põhjal koostatud näitus „Puudutakse“, mis kogub ja kaardistab puudujaid – mõned on täielikult läinud, mõned minemas. See protsess on üldteada, aga inimene ei saa oma mustritest välja, et seda minekut kas või pidurdada. Kunstnike lootus on sellel, et see, millest ei saada mõistusega aru, on ehk emotsioonidega selgitatav.

„Puudumise kohalolu“ on postmodernse teooriakirjutuse ammune termin ja ega ma ei arvanud, et nüüdisajal seda enam väga kasutada saab. Termini sisul ja tähenduskihtidel pole küll ka praegu midagi viga, aga selle absoluutne ja kõikjale sobiv käepärasus umbes 20 aastat tagasi lihtsalt kulutas selle mõiste ära. Ent kui liikuda väljasuremisega tegeleva kunsti tähendusväljadel, tuleb „puudumise kohalolu“ keskne idee esile hoopis otsesemalt kui kunagises teooria­kirjutuses.

Siin on see mõiste varasemast kitsam (keskendutakse füüsilisest tegelikkusest kaduvatele olenditele). Sõnapaaris pole enam kunagist ümbersõnastamise poeetikat – nüüd on selle aluseks toores fakt peaaegu peirce’ilikus mõttes. Need loomad, kelle puudumisest me räägime, ongi läinud. Või on minemas, ja suure tõenäosusega ei saa me selle vastu enam midagi teha. Need lüngad ja puudumised ei leia aset ümbermängitavas tekstis, vaid on rebendid tegelikkuse enda füüsilises koes. See on sisselõige, katkestus. Keel kaotab oma toime, umbes nagu Jacques Lacani Reaalse vallas. Kui oled saega kätte lõiganud, siis seda ümber ei teoretiseeri – nahk ja kõõlused on katki ning mingisuguse (ümber)sõnastamisega sellele olukorrale ligi ei pääse. Küll aga pääseb sellele olukorrale ligi kirurg – tema tööriistakast sobib vähemalt mingil määral Reaalsesse sekkumiseks.

Tänapäeva ökoloog ja elurikkusele keskendunud loodusteadlane meenutab selles mõttes ka natukene kirurgi. Teisisõnu, tal on olemas mingid tööriistad, millega ta saab proovida loomaliikide kadumisse sekkuda. Mõnikord on tal võimalus tekkinud haav kinni õmmelda, aga päris kirurg on oma valdkonnas enamasti edukam. Loodusteadlasel pole enam palju muud teha kui dokumenteerida.

Ja nii ongi meil nimekirjad, nimekirjad, nimekirjad. Ja nimekirjad nimekirjadest. Me loetleme neid, kes on lahkunud, paneme nad kirja raamatutesse ja seintele ja riiulitele. Riiulitel on nad purkides ja karpides, aga kuna anumad peavad olema korralikult dokumenteeritud, muutuvad needki sisuliselt füüsilisteks nimekirjadeks (vt näitusel näiteks Fiona Tani videoinstallatsiooni „Ladu“). Me oleme lugev ja kirjutav liik ja usume, et kui keegi on kadunud, aga üles kirjutatud, siis ta justkui ei ole päriselt kadunud.

Aga tegelikult on. Ükski surnu ei tule tagasi. Elu ajaloos pole liikide kadumises küll mitte midagi erilist ega märkimisväärset. Peaaegu ükski teine liik pole 4 miljardi aasta jooksul muretsenud suremise (ega ka väljasuremise) pärast. (Mõne muretseja me ilmselt siiski leiame – kui neandertallased matsid oma surnuid, küllap mõtlesid nemadki surma peale.)

Väga suuri väljasuremislaineid on varem olnud vähemalt viis. 99% kunagi elanud liikidest on praeguseks välja surnud, aga see kõik ei muuda inimese suhet reaalajas toimuvate väljasuremistega vähem teravaks. Minevik ei anna meile mingeid õigustusi, kuigi selliseid fakte püütakse praeguse olukorra väljavabandamistena ette lükata. Ei, inimene elab siin nende väikeste ja suurte olenditega koos ja kuigi suremine on looduses kõige tavalisem nähtus ning loodusel on sellest täiesti ükskõik, peab inimene ikkagi otsustama, kuidas surma suhtuda. Kuna meist on saanud domineeriv liik ja meid vaevab mõtlemise nuhtlus, siis on see küsimus inimkonnal paratamatult kaelas ning kuhugi me ei pääse.

Kus lugeda raamatut?

Sellega, et näituste teadusliku poole infoväli paremini ligipääsetav oleks, tuleb veel tööd teha (ja see peab paika loodusega suhtlevate näituste voo kohta üleüldse). Ligipääsetavus ei tähenda ainult kaldteid ja busse, kuhu pääseb ratastooliga, vaid ka ligipääsemist spetsiifilistele infokihtidele. Ligipääs infole peab olema võimalik igaühele, kes näitust vaatama läheb.

Näitusel „Puudutakse“ oli infokiht olemas küll, ja isegi väga hea – siin oli külastajale välja pakutud terve hulk väljasuremisteemaga tegelevaid tõsiseltvõetavaid raamatuid ja artikleid. Aga samal ajal oli see info ka üsna kättesaamatu. Raamatute lugemine kusagil näituse serval ei ole niisuguste tekstidega kontakti saamiseks just kõige parem viis. Need raamatud kuuluvad täiel määral näituse juurde ja kindlasti ei piisa sellest, et nad on lihtsalt lapiti kusagil laual seisavad, olgugi et selle laua juures võib istuda. Raamatud on näitusega kokku viimata – sisulises plaanis kuuluvad need näituse tervikusse, mis tähendab, et need peaksid olema sellesse tervikusse igati integreeritud.

Näiteks oleks Monumentaalgaleriis olnud väga hea koht raamatute lugemiseks – oleks piisanud kas või ühest istumise ja lugemise kohast. Mõlemal korral, kui ma Monumentaali sattusin, paistis sinna sisse madal tumekollane sügispäike ja aeg jäi lihtsalt seisma. See oli midagi sellist, mida Madis Kõiv on kirjeldanud fraasiga „igavese kuldse mineviku tagantvalgus“. Ajalehele mõeldud arvustuses on keeruline sellise intensiivsusega läbielamistele ja poeetikale rõhku panna, aga viitamata jätta sellele ka ei saa. Just sinna koondus näituse emotsionaalne tuum – see koht, kus pendel peatub. See on Hando Runneli luuletusest laenatud paralleel, aga kui inimene kukub ühes surnud lindudega emotsionaalsesse gravitatsioonikaevu, on ta just täpselt selles pendli liikumise seisupunktis ega pääse sealt enam kunagi välja. Ja linnud ka ei pääse.

Need on valged linnud Jayne Ivimey teoses „Lind linnult. (Ohustatud Briti lindude punane nimestik)“. Tegelikult oli nende nimestik muidugi valge (sest linnud on tehtud valgest savist) ning kui väljasuremisele viitaval kunstiteosel üldse on lootust kuhugi sügavale pääseda ja väikeste loomade kadumise traagika sõnastusse mitte mahtuva valuna inimesele kohale tuua, siis jah – see teos tegi selle ära.

Ma ei ole palju aastaid näinud midagi, mis mulle rohkem mõjunud oleks. Väljasuremisest ei ole vaja mõelda – selle peab läbi elama. Siis on võimalik teada saada, mismoodi see teadvustatud haaramiseks liiga suur hüperobjekt tegelikkuse kogemise pinnast läbi vajub. Ja kui valus see on.

Samas ruumis olev teine teos, seinal olev lahkujate nimekiri oli tumekollases päikesevalguses väga mõjuv ja tabas täpselt lõplikku tegelikkusest väljapudenemise tuuma (Ackroyd & Harvey, „Paistab punaselt. Üle joonistatud“). Inimene saab tulla, võtta markeri ja mõne nime omal valikul üle kirjutada. Aga et see ülekirjutamine ei jääks lihtsalt käekirjaharjutuseks, võiks ta mõelda selle kirjutatud looma peale pikemalt. Ta võiks seda looma endaga kaasas kanda, tema kohta midagi välja uurida. Ta võiks teha midagi, mis on selle kadunud või kaduva loomaga kuidagi seotud. Kui teos on niimoodi loonud silla isikuks muutunud olendi ja järelemõtlikuks muutunud inimese vahel, siis on kunstnik suutnud kunsti raamidest välja minna. Just seda ongi vaja.

Kunstnikud ja kirjanikud, kes märkavad loodust enda ümber, otsivad pidevalt meetodeid, kuidas äraminejad nähtavaks ja kuuldavaks teha. See tekitab ka palju ühetaolisi installatsioone. Igal pool on dokumendipildid lahkujatest (Linda Knight, „Väljasuremise kaardistamine II“), nende laulud mängivad lõputult korduvatel salvestustel (Diana Lelonek, „Lõplane“). Inimene väärtustab mäletamist, aga see on meie liigi omavaheline kokkulepe. Loomad ise peavad olemasolu kindlasti tähtsamaks – nad ei hooli sellest, kas keegi neid mäletab või mitte. Kunstnikud ja kirjanikud saavad olla surnute eest kõnelejad, umbes nagu Enderist sai surnute eest kõneleja Orson Scott Cardi sama pealkirjaga järjeraamatus „Enderi mängule“. Pärast seda, kui ta võõrad olendid oli maha tapnud.

Looduslugu ilma looduseta

Selles kontekstis tuleks viidata ka Iida Turpeineni romaanile „Surelikud“, mis on lugu sellest, kuidas Georg Wilhelm Steller meriõhva uuris – see romaan näitab hästi selgelt meie loodusloouuringute üsna hiljutist kujunemisteed. Meriõhvale sellest midagi head ei tulnud – liigid ei kohtunud, kontakt jäi ühepoolseks ja meriõhva suhtes vaenulikuks.

Hoolimatust teiste olendite vastu on alati saanud põhjendada kas jumalast määratud korraga või siis hiljem teadusliku huviga. XVIII ja XIX sajandi loodusteadus ei osanud loodusele enamasti muudmoodi läheneda kui seda herbariseerides, purki pannes, topiseid ja luustikke tehes. Kindlasti vaatlesid paljud loodusuurijad loomi ka nende elukeskkonnas, aga hästi uuritud loom pidi siiski olema kollektsiooni topitud ja kusagil riiulil või karbis (veel kord – Fiona Tani videoinstallatsioon „Ladu“ näitab seda suhet prepareerijaliku detailsusega). Lapsena uurisin ka mina loodust täpselt nii (mul oli varakult plaan bioloogiks hakata), aga vanemaks saades taipasin, et nad kõik kaotavad minu teadusliku huvi pärast elu, ja nõnda kaotas see meetod oma veenvuse.

Suures plaanis on meil siiski inimkultuuris läbivalt puudunud ettekujutus ja mure, et loodusest võiks keegi täielikult kaduma minna. Turpeinen kirjutab: „Kuid Stellerit ei veena loodusuurijate seletused. [—] Loomariik on täiuslik, katkematu ahel alates rannamudasse peituvast lülijalgsest kuni looduse kroonini, kavandatud, vankumatu süsteem, ja mõte sellest, et mõni olend võiks lihtsalt kaduda, on arutu ja jumalavallatu. [—] Kas pole meriõhvgi tõestus sellest, et kaugustes ootavad leidjat uued, tundmatud elajad, et maailm on ikka piiritu ja lahti?“ Jah, nüüdseks teame, et maailm võib selles osas olla vägagi suletud. Olendid kaovad, aga ka seda teades teeb inimkond nende kadumise peatamiseks endiselt liiga vähe. Sest see tühikäigul jooksev looduslugu ei ole meie liigi peas ikka veel uut kuju võtnud. Vähemalt püüab iga niisugune puudumise-näitus seda vana ekslikku lugu tegelikkusele paremini vastavaks kirjutada.

Üks mure tuleb seda tüüpi näitusega pähe ka, aga selles osas ei saa kunstnikud ja kuraatorid ise väga palju ära teha. Neid viitamisi, et loomad ja taimed surevad välja, on üleüldises inforuumis praegu juba piisavalt palju. Lihtne on lugeda mõnest järjekordsest antropo­tseeni probleeme nähtavale toovast näitusest ja mõelda, et küll on hea, et keegi selle küsimusega tegeleb. Kõik läheks nagu paremaks ja inimene saab rahulikult oma igapäevaste tegevuste juurde tagasi minna. See, et mure ei vähenenud ei näituse ega probleemiga tegeleva raamatu mõjul, ei pruugi väga selgelt teadvustuda.

Vahest pole isegi õige öelda, et kunstnikud ja kuraatorid ei saa sellest klaasseinast ise läbi minna. Siin lihtsalt ei aita mõjuva kunsti tegemisest. Vaja on mingit tasandinihet, mingit taktikalist ootamatut käiku – kui su näitus on Tartu Kunstimajas, näevad seda inimesed, kes juba niikuinii käivad Tartu Kunstimajas. Ilmselt pead sa probleemi suuremas skaalas nähtavale toomiseks olema kusagil mujal ja edastama oma sõnumit mingi ehmatava või sisselõikava meetodiga. Aga see ei puutu tõesti kuidagi Tartu Kunstimajas olevasse näitusesse, sest seal peab selline temaatika teadliku vaataja jaoks kindlasti kohal olema.