Perfektsionisti üksindus ja raskemeelsuse ravi

TÕNIS TATAR

Must klaver, vaikib mu ees sinule mõeldes ta enam häält ei tee. Must paber, käärid on käes, välja lõikama pean end sinu maailma seest.

Getter Jaani

Tõnis Saadoja näitus „Etüüdid klaverile ja lõuendile“ Tartu kunstimuuseumis kuni 30. VIII.

Mulle on juba mõnda aega tundunud, et nüüdis- ja eriti kaasaegse kunsti vastuvõtuga seotud probleemid taanduvad suurel määral erinevustele (nii kunstnike kui ka vaatajate) psühholoogilises sättumuses. Käies läbi kolleegidega, kelle asjatundlikkuses ega intellektuaalses aususes ma ei kahtle, märkan sageli, et meie hinnangud kunstile mitte üksnes ei lahkne, vaid on teinekord lausa vastandlikud. Olen jõudnud järeldusele, et kaasaegset kunsti valitseb hegemooniliselt ratsionaalne, analüütiline, tserebraalne inimtüüp. Paraku suudab ja soovib tolle huvisid ja eelistusi jagada vaid väike osa potentsiaalsest vaatajaskonnast. Seevastu kunstist elufilosoofilisi, emotsionaalseid ja esteetilisi väärtuseid ootav vaataja on kunsti ambitsioonikamates kihistustes järjekindlalt hüljatud.

Kohati pseudo-sotsiaal­teadus­likkuseni ulatuvat kriitilisust või siis karget ja minimalistlikku kontseptuaalsust on iseäranis järjekindlalt järgitud EKAs ja sellega seostuvates ringkondades. Just viimati nimetatud suundumusse kuulub otsapidi ka Tallinna maalikunstniku Tõnis Saadoja looming. Üks Tartu kunstitöötaja, kuuldes, et hakkan kirjutama Saadoja näitusest, hüüatas siira kaastundega, et see on ju niii igav kunstnik.

See on tõsi, Saadoja on tõepoolest igav. Ta on maalinud kümneid kaadreid sulavast jääkuubikust, sadu surmigavaid Tallinna linnavaateid, on maalinud suvalisi väljavõtteid oma päevikust, on maalinud isegi paljaid puitplanke. Siiski, see on metoodiline igavus, sihilik korduvus, väljenduslikkuse puudumine, obsessiivne tähelepanu detailidele. Harold Rosenberg on essees „Igavuse virtuoosid“ sedalaadi kunstilist strateegiat selgitanud järgmiselt: „Sellise kunsti „sõnum“ – ja kuna see on kunst, milles puudub nauding, on sõnum tingimata olemas – seisneb julgustada vaatajat pöörama esimese sammuna teel individuaalse tundlikkuse poole sellisele kunstile selga.“ Samas märgib Rosenberg irooniliselt, et moodsa kunstiteose mitte ükski igavuse määr ei suuda heidutada entusiastlikku kriitikut seda köitvaks pidamast.¹ Saadoja varasemas loomingus (eriti sari „Kodulinn Tallinn“) on see rosenberglik provokatiivne antikunsti mõõde selgelt tajutav.

Saadoja ei ole siiski (üksnes) igav. Isegi Tallinna verbaalselt võimekate nüüdiskunstnike seltskonnast kerkib Saadoja esile intelligentse mõtleja ja sõnastajana. Tema paari aasta tagune raamat graafik Urmas Ploomipuust peaks sõna ja mõtte valdamise ning tähelepanekute tundlikkusega kadedaks tegema iga kunstiajaloolase. Saadoja võtab oma kolleegi loomingu kokku järgmiste sõnadega: „Mida Ploomipuu meile puhtinimlikult näitab, ongi see, kuidas elada rahulikult omas ajas, ilma erilise draama ja teeskluseta, kuidas leida tasakaalu, kuidas aktsepteerida harilikkust ning ikkagi leida sädet, kuidas koduste vahenditega katarsist tekitada, kuidas näha detailides tervikut ja tervikus detaile, väikses toas kosmost ja maalitud pildi taga maailmakaarti. Ning seda, kuidas olla rahul.“² (See mõte meeldis mulle sedavõrd, et jagasin seda kirjandusteadlasest sõbraga. Äsja kuulsin, et ta oli seda kasutanud pulmakõnes.) Postromantilise kunstnikuna ei ole Saad­oja peljanud anda selgitusi ka iseenda loomingule. Saadoja sõnul huvitab teda „mistahes banaalsuse ületamine, ilma et peaks selle eest põgenema. Mulle sümpatiseerib kunst, mis leiab oma motiivid siit­samast lähedalt, kuid suudab need oma käsitluse abil pühitseda.“³

Kuuludes vähemalt ühe jalaga progressiivsete, pretensioonikate, õigete inimestega läbikäivate, juba koolipõlvest külluslikult promotud (ja valdavalt väga igavate) noorema põlve kunstnike seltskonda, on Saadojal kolleegidega võrreldes üks väljapaistev erinevus. Kui näiteks Eesti viimase aja esindajaid Veneetsia biennaalil oleks Vargamäe „teisepere isa“ nimetanud kahtluseta hobusevarasteks, siis Saadoja valdab (ning ei häbene lisaks verbaalsetele võimetele eksponeerida) ka tööga omandatud oskusi (käsitöö, tehniline meisterlikkus ja muud sellised ääretult ebalahedad sõnad). Briti esteetik Richard Wollheim on viidanud ajalooliselt väljakujunenud ettekujutusele, et originaaleksemplarina esinev kunstiteos peab lisaks muudele kvaliteetidele sisaldama teatud osa tööd või pingutust. Kui see element kunstiteosest puudub, on tegemist vaesestatud kunstiga – kunstiga minimaalsel määral.⁴ Saadoja kunstilisest mudelist ei ole töö kunagi puudunud. Otse vastupidi, sageli on teoste valmimisse kätketud töö hulk paradoksaalses vastuolus nende miinimumi taandatud väljenduslikkusega. Võime korralikult maalida on Saadoja kui kunstniku silmapaistev ja kaheldamatu voorus.

Isikunäituseid on Saadoja seni ette võtnud pigem harva. Nähtavasti pigem tõsi- ja ausameelse inimesena on ta väljendanud skepsist kunstielu projektipõhise struktuuri vastu, mis üsna ilmselt soodustab pigem püsiva väärtuseta pseudotegevusi.⁵

Tartu kunstimuuseumi „Etüüdid klaverile ja lõuendile“ koosneb kaheksast suurest mustvalgest maalist. Etüüd tähistab maalikunstis eksperimentaalse iseloomuga eeltööd lõplikule teosele. Etüüdide iseväärtusele lõpetatud töödega võrreldes on osutanud näiteks kunstiajaloolane Ernst Gombrich, märkides, et tänapäeva vaataja eelistab kujutamisele mõista andmist, on harjunud nautima oletamist, oma mõtete projitseerimist avatud kunstiteosele. Moodne vaataja Gombrichi sõnul ühtlasi ratsionaliseerib seda eelistust, kujutades ette, et etüüd on viimistletud teosega võrreldes lähemal autentsele tajule või tundele.⁶ Saadoja kõneks olevate maalide etüüdlikkus väljendub kõige silmatorkavamalt selles, et maalinguga on kaetud vaid kaheksandik maalipinnast, sealjuures kõigil maalidel sama piirkond (all keskel). Saadoja varasemate fotorealistlike töödega võrreldes on ka maalilaad hoogsam, värvi faktuur ja materiaalsus esile toodud.

Kaheksa ühesuguse kompositsiooniga mustvalge maali näol on muidugi tegemist klaveriklahvidega (kiusatus on ebatäpselt öelda, et näitusekomplekt moodustab oktavi). Tonaalsuselt on Saadoja „Etüüdide“ pildirida rõhutatult minoorne, isegi eleegiline või morbiidne. Kitsasse tundegammasse surutud sentiment on keeratud maksimumi: must Tšaika (mudelauto), kustunud küünal ja isegi silmusega poomisnöör, kõik asetatud klaveri mustale lakkpinnale. Sellised motiivid näivad Saadoja puhul uudsed, varem on kunstniku n-ö ihukriitik Eero Epner märkinud: „Saadoja ei ole kunagi maalinud midagi sentimentaalset. Mitte mingit isiklikku touch’i, mitte ühtegi viidet elatud elule või sellele, mis siis vaimustab, värisema paneb.“⁷ Samuti on kunstnikule tema varasema loomingu põhjal ebaisikulist ja suhestuvat esteetikat omistanud Anders Härm.

Nõnda jääb õhku tugev kahtlus, kas justkui üle võlli tumedad toonid pole muuhulgas iroonilised või siis näitusepaika silmas pidades hoopis kontekstuaalselt vihjelised. Kammerlikud „Etüüdid“ on Saadoja esimene muuseuminäitus, leides aset Tartu kunstimuuseumis, millega on viimastel aastatel seostunud rida skandaale ja ažiotaaži ning kus on nüüdisaegsele maalikunstile järjekindlalt eelistatud teisi, justkui moodsamaid meediume. Küsimusest Tartu kunstimuuseumi kui näitusepaiga tähenduse kohta näituse kontekstis põikleb kunstnik näitusekataloogi intervjuus siiski osavalt kõrvale.

Kuigi võimalik, ei ole see tõlgendus siiski kõige tõenäolisem. Pigem näib, et kriitikute senised arvamused isikliku sisu puudumisest ning suhestuvast esteetikast kaotavad „Etüüdide“ puhul mõnevõrra kehtivuse. Näitusekataloogis ei häbene kunstnik tunnistada, et talle meeldib üksindus ja nukrus, kõneldes „purunemise või valu aspektist, tundlike momentide kristalliseerumisest“. Saadoja viitab ka moodsat inimest tema elus ümbritsevatele ekraanidele, mille kaudu võetakse vastu suur osa visuaalsetest muljetest. Saadoja maalidel projitseeritakse need moodsad tähenduskihistused lõuendi ning klaveri alalhoidlikule pinnale.

Usutavasti on „Etüüdide“ kontseptuaalne tähendus lahutamatu nende aistingulisest mõjust. Saadoja kunsti mõtteliseks vastaspooluseks on jätkuvalt banaalsus – sellisena on tema kunst jätkuvalt loomuldasa elitaarne. Kui varem pommitas kunstnik banaalsust triviaalsuse – mainitud sihiliku iga­vusega –, siis „Etüüdides“ annulleerivad olemise küllastunud ja lämmatavat labasust meisterlikult artikuleeritud raskemeelsed noodid. Arvangi, et nende puhaste, läikivate, külmade pindade – akordide täpselt sihitud raskust leevendamas vaid kõla puhtus – väärtus seisneb märkimisväärses teraapilises mõjus. See mõju on puhtalt esteetiline ning omal moel homöopaatiline. Saad­oja kunsti tulevikuperspektiiv võiks seisneda jätkuvas emotsionaalses avanemises ja/või senisest selgemini artikuleeritud sotsiaalses kommentaaris, säilitades juba saavutatud tehnilist, stiililist ja kontseptuaalset väljapeetust.

1 Harold Rosenberg, Virtuosos of Boredom – Discovering The Present (Chicago, London: University of Chicago, 1973), lk 123–124.

2 Tõnis Saadoja, Urmas Ploomipuu valge maja, Tallinn, Eesti Kunstimuuseum, 2011, lk 65.

3 Konspekteeritud ruum. Tõnis Saadoja laemaal Teater NO99s. Eesti monumentaalmaal 1879–2012, Lugemik & Teater N 99, 2012, lk 255.

4 Richard Wollheim, Minimal Art. On Art And The Mind. Cambridge (Mass.), London, Harvard University Press, 1983, lk 101–107.

5 Meie aja kunst: Tõnis Saadoja, http://etv2.err.ee/v/kultuur/meie_aja_kunst/saated/398160ba-85a7-4484-bbf2-9e7146a64a88

6 Ernst Gombrich, From Representation to Expression, Art and Illusion: A Study in the Psychology of Pictorial Representation, London Phaidon, 2012, lk 325–327.

7 Eero Epner, See lõputu 1980. aastate suvi. Arhitektuurifoto väikese poisiga – õlimaalid lõuendil.