Peatage plast!

Mandy Barker: „Suurtootjad peaksid unustama kasumi ja mõtlema selle peale, milliseid esemeid ja milleks vaja on. Kui ei toodeta, siis ka ei tarbita.“

REET VARBLANE

Mandy Barkeri näitus „Mereleiud“ Tallinna Fotografiskas kuni 9. II.

Viimast nädalat on Telliskivi loomelinnaku Fotografiskas vaadata inglise fotokunstniku Mandy Barkeri näitus. Väljapanek meenutab igati klassikalist kunstinäitust, valguski on teatraalselt mahedaks timmitud. Suured värvilised fotoseeriad sarnanevad klassikaliste natüürmortidega, kuigi kompositsiooni iga osake ei ole esmapilgul äratuntav. Pigem toimivad need abstraktsete kompositsioonide, kaleidoskoobimustrina, mida tahaks raputada, et saada juhuse tahtel uus, aga ikka sama lummavalt kaunis värvi- ja vormikooslus.

Mandy Barkeri loomingus ilmneb paradoks: näitus on ilus, aga see, mida kunstnik teeb, seostub pigem aktivismiga. Barker on aktivist, kes töötab kunstnikuna koos teadlaste, merebioloogide, -arheoloogide ja teistega, et luua koostöö tulemuse põhjal fotomeediumi abil kunsti. Kunst kunsti pärast või puhas kunst ei ole midagi niisugust, mis Barkerit köidaks, vähemalt mitte praegu. Tal ei ole ka midagi puhta kunsti vastu, kuid teda huvitab sõnum ja selle visuaali abil võimalikult laia publikuni viimine. Mitte mis tahes sõnum, sest praegune kunst – ajakohane, kriitilisi küsimusi esitav, olgu vähem või rohkem sotsiaalne, poliitiline või aktivismikunst – on ehitatud üles miks-küsimusele ja sellega kaasnevale sõnumile. Mandy Barkeri sõnumi saab paari sõnaga kokku võtta: lõpetage plastiku mõttetu tootmine! Plastikus kui materjalis pole iseenesest midagi halba, kuid seda pole vaja üle toota, nii et lähemas tulevikus kattub meie planeet ühekordselt tarbitavate plastesemete, eelkõige kottide ja pudelitega, ning ookeanid ja mered täituvad plastesemete jäänustega.

Mandy Barkeri väljapanek juhatatakse sisse Tallinna Fotografiska veebis, kus on kirjas, et igal aastal jõuab merre üle kaheksa miljoni tonni plasti. Sealt leiab riideid ja kotte, mänguasju ja mööbliesemeid, millest raskemad vajuvad merepõhja, kergemad jäävad aga pinnale hulpima. Osa plastprahist liigub koos hoovustega Vaikse ookeani tohutu suurde plastikogumisse, mis on tuntud prügisaarena. Heljuv plasti­kogum Hawaii saarte ja California osariigi vahel katab aga ala, mis on Eestist tervelt viisteist korda suurem.

Mandy Barker on sündinud Inglismaal Hulli linnas. 2018. aastal sai ta Rahvusliku Geograafiaseltsi teadus- ja uurimistöö stipendiumi, mille eest osales möödunud aastal kahel ekspeditsioonil: Ontong Javal, kus uuriti Shearwateri merelinnukoloonia kahanemist plasti allaneelamise tõttu, ja Hendersoni saarel, mida on nimetatud meie planeedi kõige suurema plastireostusega saareks. 2017. aastal valis Smithsoni instituut Barkeri esimese raamatu „Triiv. Vähetuntud loomad“ („Beyond Drifting: Imperfectly Known Animals“) parimate fotoraamatute hulka. Möödunud aasta aprillis ilmus kunstniku teine raamat „Moondunud ookean“ („Altered Ocean“), ookeani plastireostuse tagajärgi kajastav põhjalik fotokogu.

Fotokunsti juurde jõudis Mandy Barker alles kümme aastat tagasi. Esimese kunstihariduse sai ta graafilise disaini alal. 2012. aastal lõpetas Barker Montforti ülikoolis magistriõpingud fotograafia alal ja alustas kohe pärast seda plastiku kui materjali uurimist, täpsemalt kunstilist uurimist. Praeguse aja suurimast reostusallikast sai kunstniku peamine aines. Ta on selgitanud: „Tahtsin midagi ära teha: kui ma ei ole võimeline olukorda muutma, siis saan sellele vähemalt oma kunstiga tähelepanu pöörata. Fotograafiaõpingud ja võitlus plastiku vohamise, selle mõttetu tootmise, tarbimise ja äraviskamise vastu kulgesid käsikäes.“

Mandy Barker. Penalti. Maailm. 2014.

Pressifoto

Kui ta otsustas pildistamisoskuse parandamiseks fotograafiat õppida, ei olnud tal hoopiski sihiks kriitilise kunstniku karjäär, vaid moefotograafia. Ökoloogiliste probleemide kuhjumine suunas ta aga teiste valdkondade juurde. Moefotograafidest on Mandy Barkeri eeskuju siiani Irving Penn, kelle loomingus on klassikaks saanud modellide portreede ja teiste tavapäraste moefotožanride kõrval sigarettide, konide ja saabaste seeriad. „Irving Penn oskas ka tavalise eseme või isegi esemest järele jäänud tükikese esitada väga ilusana, nii et mitte üksnes saapad ja kingad, vaid ka sigaretid ja isegi konid mõjuvad modellide maailma osana. Tema kunst viiski mu mõttele, et prahi saab ka ilusana välja pakkuda,“ on Barker osutanud.

Mandy Barkeri esimesed tööd on pigem dokumentaalfotod, kuigi juba kohe pärast Montforti ülikooli lõpetamist tehtud seeriad „Määramatu“ („Indefinite“), „Madalik“ („Shoal“) või „1826“ mõjuvad kaunite kompositsioonidena. Ühelgi neist pole aga esitatud objektide või nende fragmentide kogumit: killukesed „Madaliku“ fotodel pärinevad 2011. aasta Jaapani Tōhoku võimsa maavärina tagajärjel tekkinud tsunami purustustest ehk nendest plastesemetest, mis seetõttu merepõhja jõudsid; seeria „1826“ imelised idamaised taimekujutised on Hongkongi randadest kogutud plastpraht. Mandy Barker põhjendab oma meetodit ehk siis hirmsa, hädaohtliku ja isegi katastroofilise ilusana kujutamist sellega, et ülikülluse tõttu jätavad dokumentaalsed kujutised vaataja külmaks, teistmoodi kujutamine äratab aga tähelepanu. Kui on juba vaataja tähelepanu köidetud, siis loeb ta ka teksti ja hakkab mõtlema, mida selle iluga ikka on tahetud öelda. See on omamoodi trikk.

Ma pole küll päris kindel, kas vohava reklaamitööstuse, kitši ja camp’i ülekülluses ei osutu see trikk libedaks teeks ning vaataja jääb siiski pealispinnale kinni, sest rasketest teemadest – kaosest ja katastroofist – ollakse väsinud. Mandy Barker seda ei karda, sest, kui juba näitusele tullakse, siis tahetakse väljapaneku kohta ka rohkem teada. Kunstipublik on uudishimulik ja valmis tegema kõik, et oma küsimustele ka vastus saada. Kunstnik ei ole kaotanud lootust: „Olen paljude oma näituste külastajatega rääkinud, kohtunud kooliõpilastega ja saanud palju tagasisidet. Kui olen suutnud panna külastaja kas või pisutki looduse saastamisega seotud küsimuste peale mõtlema, on esimene samm tehtud.“

Mandy Barkeri teine suur eeskuju on Ameerika XX sajandi alguse üks nimekamaid fotograafe Edward Weston (1886–1958), eelõige tema 1930ndate „Pipra“ seeria. Weston pildistas veidi närtsinud piprakauna valge seina taustal – ei mingit viidet ei pipra kasvatamise ega tarbimise kohta. Westoni nappidel, isegi minimalistlikel natüürmortidel pole aga midagi pistmist kaubamaja reklaamfotodega. „See on kohutavalt huvitav, kuidas kontekstist lahti kistud objekt omandab täiesti uue tähenduse. Iga kord, kui olen Westoni fotot näinud uues koosluses, omandab piprakaun jälle teise tähenduse,“ kinnitab kunstnik.

Mandy Barker ei tööta üksinda, vaid on alustanud peaaegu kõiki oma projekte koos teadlastega. Vahest seetõttu meenutab ka tema enda tööprotsess teaduslikku tööd. Kui ta on kogunud kokku suure hulga ookeanist leitud plastesemeid, asetab ta need oma keldripõrandale kui merepõhja ja pildistab neid seal. Tal on vaid üks valgusallikas, mis on suunatud ülalt alla. Kõigepealt pildistab ta väikesi, siis keskmise suurusega ja lõpuks suuri objekte. Ta jätab alles juhuslikud kooslused, just nii, nagu esemed või nende tükid võisid hõljuda ookeanis, ja moodustab nendest terviku. Üsna samamoodi tegi Edward Weston, kuigi tema tehnilised võimalused olid hoopis teised.

Tema kolmas eeskuju on planktoloogia pioneer John Vaughan Thompson (1779–1847), kes elas ja töötas mitmel pool maailmas. Seeria „Triiv. Vähetuntud loomad“ (2017) valmimisel inspireeris Barkerit Thompsoni Iirimaa lõunarannikul Corkis kogutud planktoni kollektsioon. Kunstnik kogus samast paigast plastreostust ja pildistas seda nii-öelda mikroskoobiga nähtuna. Just samamoodi, nagu oli seda 200 aastat varem planktoniga teinud Thompson. Kui Thompsoni plankton elas veel suhteliselt heades tingimustes, siis praegusest leiab nagu kaladest või lindudest mikroskoopilisi plastkillukesi.

Mandy Barker töötab küll koos teadlastega, aga tema meetod on kunstniku oma: „Kunstnikuna võin olla subjektiivne, luua midagi visuaalselt mõjuvat, et tutvustada kunstilise kujundi abil teadlaste tööd laiemale publikule. Teaduslik uurimus avaldatakse spetsiaalsetes ajakirjades ning see pole kõige lihtsam lugemine. Mina teen selle üld­arusaadavaks, suunan visuaalse kujundi kaudu ja abil faktide juurde. Mine tea, vahest on mõni näitusekülastaja võtnud ette ka mõne põhjalikuma käsitluse.“

Barker on kümme aastat pildistanud ainult merereostust ning vahel tundub talle, et ta peaks teemat vahetama. Pole siiski näha, et miski paremaks läheks, kuigi nii mõnigi populistlik poliitik võib kutsuda üles olema optimistlik ja positiivne. Kui jätta kõrvale vaatluspäevikute projekt, on Barkeri meetod jäänud üsna samaks, kuid ta on toonud mõnigi kord sisse nihkeid ja nippe. Nagu näiteks 2014. aasta jalgpalliprojekt, kui ta kutsus ühismeedias üles rannast jalgpalle koguma ja talle saatma. 42 maalt saabunud 764 jalgpalli põhjal valmis fotoprojekt „Penalti“, mis rändas jalgpalli maailma­meistrivõistlusega koos linnast linna ja võitis publikut. Jalgpall ei ole pelgalt spordiala, isegi mitte elustiil, vaid paljudele elu ise. Kuid „Penalti“ taga ei olnud fännide püüdmine, vaid sõnum, sest plastpalle või õigemini nende tükke on reostuses suur osa.

Mandy Barker on kui misjonär, kes kutsub publikut probleemi märkama ja vastavalt sellele käituma. Ta ei süüdista seejuures sugugi tarbijat, vaid tootjat: „Suurtootjad peaksid unustama kasumi ja mõtlema selle peale, milliseid esemeid ja milleks vaja on. Kui ei toodeta, siis ka ei tarbita.“ Ta oli ka üks neist, kes kutsusid Ühendkuningriigi valitsust 2017. aastal plastpudelitest loobuma. Kuigi siiani ei ole selles vallas midagi muutunud, usub Barker kunsti ja oma publikusse.

Mandy Barkeri roll on ühendada kunst ja teadus, praegune aeg ja minevik ning osutada tulevikule. Ta usub sellesse, mida teevad teadlased ja mida teeb ta ise. Ta ei ole naiivne, kuid usub siiralt, et kunst võib päästa maailma: „Ma loodan, et mu kunst on vahend, et rääkida tähtsatel teemadel. Teistsugune vaatenurk annab ka vaatajale võimaluse näha seda suurt probleemipundart teisiti kui seni.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht