Olnu, olev ja olema saav

Tartu kunstimuuseumi näitustelt paistab välja ports pisikesi, kuid hoolega tehtud otsuseid, mille juures ühe aja kunstnikud on aimanud teise aja omade eelistusi. Sellest on sündinud midagi ilusat.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Lilly Waltheri näitus „Piiritu“ Tartu kunstimuuseumis kuni 29. V, kuraator Nele Ambos, kujundaja Kristiina Taluri ja graafiline kujundaja Norman Orro.

Ludmilla Siimu näitus „Olemise helk“ Tartu kunstimuuseumis kuni 29. V, kuraator Kristlyn Liier, kujundaja Kristi Kongi ja graafiline kujundaja Madis Katz.

Nele Tiidelepa näitus „Keda saab ainult igatseda“ Tartu kunstimuuseumis kuni 17. IV, kuraator Mae Variksoo ja graafiline disainer Kristjan Hinno.

Kolme põlvkonna naiskunstnike kokkutoomine ühe katuse alla oleks võinud välja kukkuda ka puhta formaalsusena. Tiideleppa ja Waltherit lahutav poolteist sajandit tingib paratamatu erinevuse juba ajaliselt. Kuraatorid ja kujundajad on lähenenud kunstnikele täiesti erinevalt, ka elukäigu edasiandmisel. Iselaadne etteastumine ongi just see, mis laseb kolme naise loomingu tervikust paista läbi ühisosal ja universaalidel. Seda nii kunstnikuameti kui ka indiviidi tasandil.

Kõigil kolmel on pakkuda meeldiv „kohtumine tundmatuga“ moment. Ludmilla Siimu puhul on see tingitud tema emigreerumisest Soome 1970ndate teisel poolel. Kunstniku varasem looming on settinud siinse kunstiloo maamärgiks, Soomes loodud pool on jäänud aga meie publikule suuresti tundmatuks. Lily Waltheri puhul võib seda kohtumist vaadata lausa näituse eesmärgina. Ta on tuntud Eesti esimese elukutselise maalirestauraatorina, teadlikumale publikule võib-olla ka lille- ja näopiltide autorina, väljapanekuga on esitatud portree loojast, kelle haardelaius paneks küllap Kiwagi punastama. Nele Tiidelepp, kes on loonud ruumi, mis on peamiselt täidetud asjadega, mida füüsiliselt kohal pole, mängib seda mängu kaasa.

Unustatud lugu. Mastaabilt jääb Tiidelepp vanematele kolleegidele alla. Noor kunstnik on esindatud küll väärikalt installatiiv-performatiivse teosega, Siim ja Walther aga ülevaatenäituse formaadis. Nende näitused ei ole pelgalt ajalookirjutis, neis on suur annus kuraatorinägemust.

Lily Waltheri puhul moodustab ajalookirjutus küll näituse keskse osa. Kuraator Nele Ambos on kolmanda korruse täitnud tähelepaneliku, tundliku, peene ja ka halastamatult tiheda ekspositsiooniga. Keskseks eesmärgiks on tõsta Walther välja kunstiajalookirjutuse pragude vahelt, näidata ka tema muljetavaldavalt renessanslikku ampluaad. Joonistaja, maalija, õpetaja, restauraator, tarbekunstnik, praeguses väljenduses ka graafiline disainer … Näituse alapealkiri „Piiritu“ on igati kohane. Multitalendi tegevusest on esindatud kõik peale tarbekunsti, mida kahjuks pole säilinud.

Kuid tarbekunsti puudumine ei tekita tunnet, nagu oleks toodud nähtavale ainult mingi osa. Pigem vastupidi. Teosed on põimitud läbi Waltheri isikuarhiivi ja kümnete pisikeste saatetekstidega. Selgelt paistab välja kuraatori tung panna välja võimalikult palju asju, info-, teose- ja tekstirohked saalid nõuavad aega ja tähelepanu. Valgusküllane, materjalitundlik kujundus hoiab aga tervikut muutumast õpikuks või väsitavaks kogemuseks, tihedus mõjub pehmelt ja soojalt, kutsudes avastama.

Nele Tiidelepa installatsioon koosneb kahest kaarja vormiga seinast, neile kirjutatud fragmentaarsetest sõnakatketest, mõnest kangaga kaetud kõvast poroloonitükist ja nende vahele jäävast tühjast ruumist.

Jopp Creative

Tervikust koorub sisu välja vaikselt ja tasahilju, mõjutades vaatajat lähemalt detaile uurima. Sellises vaatamisrežiimis pikki õpinguid, reise, nimesid, teemasid, mälestusi, arhiivimaterjale, isegi Waltheri restaureeritud teoseid ja loomulikult rohkeid lillepilte pidi liikudes koorub välja kunstniku portree. Seal peitub näituse kõige armastusväärsem, üle elu ja aja ulatuv dimensioon. Vist ainult restauraator Nele Ambos on suuteline restauraator Lily Waltheri näitust tegema nii, et ka külastaja vaatab seda lõpuks restauraatori tundliku pilguga. Kollegiaalne armastus ei tunne piire, nagu tema romantiline kaksikvendki.

Poolik lugu. Riigipiirid oskavad armastusele edukalt kaikaid kodarasse loopida. Ludmilla Siimu emigreerumine Soome tõi endaga katkestuse ja muutuse, millega näitusel ka alustatakse. Ulatudes läbi esimese kahe korruse, on kuraator Kristlyn Liier teinud väljapaneku ajalises struktuuris lihtsa ja elegantse, kuid geniaalselt töötava käigu. Näitus algab esimesel korrusel Soome perioodiga ja lõpeb teisel Eesti omaga. Mõlema puhul on alguspunktiks seitsmekümnendate aastate lõpupool. Lahkumise hetk.

Selline jaotus annab Siimu loomingu kogemisele kavala pöörde. Vaataja ei saa jalutada otsejoones siinse kunsti klassika juurde. Esmalt peab ta tutvuma sellega, kuidas Siimu kunst Soomes edasi arenes. Detailidesse laskumata – sellest räägib täpsemalt nii kunstnik ise näituse tagumise saali videos kui ka Teemu Mäki näituse kataloogis –, kunstnik hakkas tegelema abstraktsionismiga. Suuremahulised abstraktsioonid on omakorda suurepärane viis tundlikustada vaataja pilku. Asendada keskendumisfookus maalilisuse poolt saavutatavale, mitte niivõrd kujutatavale.

Mis on tarvilik, arvestades, kui tihti on Ludmilla Siimu modelliks olnud keegi, kellest on saanud ajapikku legendaarne tegelane. Kõndinud läbi esimese korruse saalid, vaadanud ära äärmiselt võluva ja armsa videointervjuu kunstnikuga, lööb teise korruse väljapanek nagu pehme nuiaga pähe. Asudes uuesti pihta 1970ndate lõpust, kuid suundudes minevikku, on silm juba natuke treenitud. Maale vaadates ei voola soontes ainult kibemagus nostalgia (ei pea olema Nõukogude aja laps, et maal „Siim, Tolts ja Keskküla paadis“ selle kaasa tooks), vaid loodetavasti ka selle mõistmine, mida Siim oma maalidel toona teha soovis.

Ehk isegi kui vaataja ei tea, mis on hüperrealism või mida Siim soovis saavutada nn stereomaali tehnikaga, teadvustab ta metafüüsilist ruumi, mida kunstnik oma maalidel konstrueeris. Siim tegeleb suuresti ruumiloomega – enam kui kohati ka siinse tehnodeelia vaimus – ka alumise korruse teostel. Poolitatud loost saavad lõpuks kaks lugu: lugu Ludmilla Siimu arengust maalikunstnikuna ja lugu Ludmilla Siimust räägituna tema maalikunsti arengu kaudu.

Nähtamatu lugu. Näitusekolmik illustreerib ootamatult evolutsioonilist printsiipi, et heaolu arenedes kipuvad sündima suuremad lapsed. Formaadilt kipub Siim Waltherist kõvasti üle olema, samas vaimus jätkab ka Tiidelepp, kelle installatsioon-performance „Keda saab ainult igatseda“ võtab enda alla terve projektiruumi.

Tiidelepp on kolmest kunstnikust kõige krüptilisem. Tema installatsioon koosneb kahest kaarja vormiga seinast, neile kirjutatud fragmentaarsetest sõnakatketest, mõnest kangaga kaetud kõvast poroloonitükist ning nende vahele jäävast tühjast ruumist, mida täidavad kunstniku välisalvestiste helid. Näitusesaalis toimus ka kaks performance’it, mida kumbagi ma ei näinud. Õnneks töötas see naljakal viisil tervikule kaasa. Tiidelepp on heas mõttes suutnud kasutusele võtta tühjuse esteetika ehk performance’i puudumine tekitas tundmuse, mida saab võrrelda performance’i endaga.

Igati paslik, arvestades, et installatsiooniga tegeletakse vaheala ja seal viibimisega. Millegi akuutse puudumisega. Tiidelepp astub seal küll auku, kuhu kipuvad küll rohkem kukkuma poeedid kui kunstnikud. Nimelt on väljapanek liiga krüptiline ja looritatud. Vaataja asub vaikses saalis, arhitektoonide ja kergelt melanhoolsete tekstide vahel ja kuulab kõlaritest heli, kus räägitakse reisist, vist Saksamaale. Mul oli päris põnev, sest tean, kes räägivad. Tunnen ära Johannese, Nele, veel mõne tuttava hääle. Hakkan peas kokku panema pilti selle kohta, millest see teos räägib, põrgatan seda teadmistega Nele elust – me tunneme teineteist väheke –, määran umbes ära salvestamise aja … Ma saan vist pihta, mis on selle ruumi taga ning seega pääseb enam esile ka selle mõju, kuid … kas lugeja teab, kes on näiteks Johannes?

Isikliku tagasipeegeldamine üldiseks on kiiduväärt pürgimus. Pole aga kindel, kui ma ei tunneks kunstnikku, kas teos siis toimiks. Tervikule lisab suure ja väärt tüki see, kuidas teksti ja lavalise atmosfääri koosmõjul on suudetud kunagi toimunud performance’ist luua õhus rippuv mitteeksisteeriv entiteet. Tähelepanelikult kuulates ja keskendudes laetakse see entiteet ka tuttavate häältega tähendust täis. Mulle on Tiidelepp suutnud oma igatsust näidata. Pole aga kindel, kuidas on lood teiste külastajatega.

Meenutades Waltheri kaasaegse, avangardist Natalja Gontšarova maksiimi, on amet see, millena inimene pärast lahkumist maailma alles jääb. Kunstniku puhul on selles isegi midagi igavikuliselt lohutavat. Olles vaadanud Tiidelepa installatsiooni kakskümmend minutit, naasen Siimu teise korruse väljapaneku juurde. Nagu kuulsin Tiidelepa juures praeguste noorte kunstnike jutuvada, tajun Siimu juures tema kaasaegsete olemist ja pilguheite. Mõlemad on parajalt kunstikogemuseks keeratud, kuid siiski elavalt olemas.

Lily Waltheri ekspositsiooni puhul imestan, kui palju kannatlikkust pidi Kristiina Talur üles näitama, et näituseks tarvilikke eri mõõdus paspartuusid välja lõigata. Või kui mitu korda valis Kristi Kongi põrandavärvi Siimu näitusel? Näitustelt paistab välja ports pisikesi, kuid tähelepanu ja hoolega tehtud otsuseid, kus ühe aja kunstnikud aimavad teise aja omade maitset ja eelistusi. Seda märgates on sündinud midagi ilusat. Ajaülesed probleemid ja hädad kunstiliste otsuste lahendamisel on midagi, kus kunstnikud saavad üksteist ära tunda. Kujutamise pingutuses ja vastutuses on kunstnikud leidnud üksteist, mis siis, et on töötanud eri ajal.

Oma saatetekstis on Nele Tiidelepp öelnud, et kunstnikuks olemisel on talle viimasel ajal inspiratsiooni andnud Eva Hesse päevikud: „[—] olles ise mingil otsingul, on lahe näha, et seda on kogenud ka keegi teine enne sind“. Ma ei teagi, kas suudan midagi paremat enam lisada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht