Nähtamatu monumentaalmaal on saanud nähtavamaks

„Nähtamatu monumentaalmaali“ näitusega tõestati, et ka nõukogudeaegsete üliõpilastööde seas ei olnud propagandapilte. Mälestustes tõuseb esile sädeinimene Dolores Hoffmann.

HEIE MARIE TREIER

Näitus „Nähtamatu monumentaal­maal“ kunstiakadeemia galeriis on viimast päeva avatud 6. XI kella 12-18, sissepääs Kotzebue tänavalt. Kuraator ja kataloogi koostaja on Reeli Kõiv, väljas on 46 kunstniku 138 tööd.

Eesti kunstiakadeemia galerii on võtnud näituseprogrammi aina rohkem ajalooteemalisi näitusi, toetudes vilistlastele ja üha konkreetsemat kuju võtvale EKA muuseumile. Tervitatav kursivõtt, kus kõrgkool saab teadlikumaks oma ajaloost ja pärandist, ilmnes esimest korda 2014. aastal seoses „EKA 100” projektiga, mille puhul ilmus trükist rektor Mart Kalmu koostatud mahukas kogumik EKA ajaloost ning sellega koos avati Kumu suures saalis ülevaatenäitus, kus toodi silme ette Tallinna kunstikõrghariduse arengut tähistavaid esemeid.

Nüüdseks on uurimine jõudnud uuele ringile. Tartu kunstimuuseumi kogemustega kuraator ja kunstiteadlane Reeli Kõiv teeb head tööd EKA muuseumi kui kooli tugiüksuse arendamisel. Igapäevatöö kõrval (museaalide kogumine ja registreerimine) on ta tulemuslikult tegutsedes avaldanud koostöös kolleegidega juba kaks uurimispõhist raamatut EKA monumentaalmaalist. See ülesanne ei saanud olla kerge: koguda üle Eesti kokku unustatud materjal (läbi sõita kohtadest, kus on monumentaalteoseid veel alles), suhelda vilistlastega, küsida kunstnikelt kommentaare, asetada see kõik ajastu konteksti …

Monumentaalmaali kummaline saatus. Teemavaliku lükkas ette saatus ise, kui Koplis läks Rahu kino 2019. aastal lammutamisele ning oldi sunnitud päästma mälestus Dolores Hoffmanni 1962. aasta pannoost. Juhtumiuuring haaras kaasa rühma spetsialiste ning päädis näituse ja trükisega. Toonase teema edasiarendusena ongi nüüd valminud EKA monumentaalmaali ülevaatenäitus ja raamat. Piir on tõmmatud just üliõpilaste ja õpetajate juurest – raamatus ei käsitleta omaaegse ERKI haridusega tippkunstnikele tehtud riiklikke tellimusi (näiteks tulevad silme ette Enn Põldroosi monumentaalteosed).

Dolores Hoffmann töötas kunsti­aka­deemias 1964. aastast 1994. aastani, algul maalikunstikateedris õppealameistri, siis monumentaalmaali õppejõuna.

Erakogu

Monumentaalmaali staatus on olnud kummaline. Nõukogude ajal paistis monumentaalkunst tervikuna millenagi, mille eest tuli end kaitsta – monumendid ja seinamaalid seostusid riiklike tellimustega, see omakorda komisjonide ja Moskva otsustega, propaganda ja ülalt tuleva ajupesuga, mille eest tuli end hingeliselt ja vaimselt kaitsta. Jutt on imagost, mis ümbritses sedalaadi kunstivormi.

Kui aga mis tahes imagod pikas perspektiivis läbi testida, avaneb teistsugune pilt. Nii tõendab praegune näitus, kus väljas 138 tööd – tudengite õppetööd ja võistluskavandid, fotod, fragmendid originaalteosest jms ERKI (Eesti Riikliku Kunstiinstituudi) päevilt –, et propagandapilte on nende hulgas kaduvväike hulk. Ja omaaegsete üliõpilaste, praeguste vilistlaste mälestustes tõuseb esiplaanile üksainus õppejõud, kunstnik Dolores Hoffmann kui sädeinimene, kui kasutada praegu populaarset sõna.

Üldiselt kujunevad aja jooksul mingid sissesõidetud rööpad või mustrid teema käsitlemiseks või mitte käsitlemiseks. Eesti monumentaalkunstis on need rööpad eriti sügavad. Ja millist frustratsiooni võib see tekitada kunstnikes, kes ei saa aru, mida nad on valesti teinud! Kui nende töid tohib rikkuda ja hävitada anonüümne ehitaja, sest töödel puudub sümboolne, rahaline ja kunstiajalooline väärtus või kaitse. Seda frustratsiooni kajastab näitusel väga hästi Kai Kaljo oma videos, kus ta lähtub väga subjektiivselt kunstnikust endast, ent kajastab tekkinud olukorda vägagi objektiivselt.

Kui veel 1980. aastatel oli tahvelmaal modernistlikus kunstimudelis prestiiži tipp, siis monumentaalmaaliga olid teised lood. Kui palju kaasati õpetamisse teooriat (mida tänapäeval mõistame avaliku ruumi kunsti teooriana) ja kui palju kunstiajalugu, millest eeskuju ammutada? Kas modernistlikus kunstimudelis tähtsustati hoone konteksti või käsitati ka kõige mahukamaid monumentaalmaale iseseisva sõltumatu teosena?

Võrreldes tahvelmaali õli ja lõuendiga olid seinamaali tehnikadki teised. EKA galerii näitusel ja kataloogis korduvad tehnikatena fresko ja sgrafiito, lisaks on siia hulka arvatud ka vitraaž. Kõigil tehnikatel on kuulsusrikas ajalugu, mille kõrgaeg jääb kunstiajaloo käsitluste järgi sajandite taha. Kas nähtamatuks jääv Nõukogude Eesti monumentaalmaal kuulus kunsti arvestuses kuhugi teise sajandisse?

Sgrafiito ERKI söökla seinal. Ei ole reeglit ilma eranditeta. Üheks ERKI/EKA monumentaalmaali osakonna ülimalt nähtaval olnud teoseks võib pidada Urve Dzidzaria sgrafiitona teostatud kursusetööd 1972.–1973. aastast. See asus ERKI majas (aadressil Tartu mnt 1 Tallinna kaubamaja vastas hoones, mis on praeguseks lammutatud) täiesti keskse kohtumis­koha – söökla seintel, osaledes sel moel tudengite ja õppejõudude igapäevaelus. Praegu oleks huvipakkuv kuulata eri põlvkondade ekalaste mälestusi toonastest mõtetest seinamaali kohta, usun, et neid on palju.

Noore kunstiteadlasena tekkis mulgi EKA sööklas seda seinamaali vaadates mõtteid – millegipärast sai iga kord vaadatud ja mõeldud. See tundus olevat Henri Matisse’i mõjuline. Olles uurinud Eesti Matisse’iks peetava Karl Pärsimäe maale Teise maailmasõja eelsest ajast, tundus mulle, et hilisemas eesti kunstis ei ole Matisse’i ega üldse prantsuse maalikunsti enam peetud järgimist väärivaks. Teiste sõnadega: Matisse oli 1980ndate ja 1990ndate kunstielus esteetiliselt natuke vanamoodne. Noor inimene on oma hinnangutes enamasti range, kahju, et EKA vana maja söökla seinamaal ei jõudnud ära oodata mitut aastakümmet vahelduvaid hinnanguid, sest praeguse EKA hoone (Põhja pst 7) söökla seinal taastatud fragment sellest tööst täidab hoopis teistsugust ülesannet – mäle(s)tada ja siduda kooli ajaloo eri etappe.

Praeguse kunsti ja kunstiteaduse kontekstis vaataksime Urve Dzidzaria teost EKA endise maja sööklas ka hoopis teisiti – see tunduks täiesti šikk ja väärtuslik oma ajastu kunstinäide. Praegu jääks pilk peale teose sisule ehk toonasele ökoloogilisele mõtlemisele ja loomisrõõmule, mida sealt ilmselgelt vastu tulvab ja mida sellisena praeguse skeptilise ajastu kunstist eriti ei leia. Kahjuks saavad kunstiteadlased uurida seda monumentaalmaali vaid fotode, säilinud fragmentide ja suuliste allikate kaudu.

Üheks ERKI/EKA monumentaalmaali osakonna nähtaval olnud teoseks võib pidada Urve Dzidzaria sgrafiitona teostatud kursusetööd (1972–1973) ERKI Tartu maantee maja sööklas.

Karel Koplimets

„Nähtamatu monumentaalmaali“ näituse kataloogis jõutakse vaikselt isegi praegusesse aega: sealt leiab Kaido Ole, Tõnis Saadoja ja Merike Estna XXI sajandi seinamaalide reproduktsioone ja Gregor Tauli intervjuu viie kunstnikuga.

Kui vaadata praegust linnapilti – Tallinnas, Tartus ja ka teistes linnades –, siis on näha, et monumentaalmaali teema on hõivanud grafititegijad ja tänavakunstnikud, kes on omal tahtel enamasti jäänud anonüümseks ja isikuna nähtamatuks. Ilmselt palju ei lähe aega, kui majaseinu hakkavadki maalima põhiliselt robotid anonüümsete OÜde ette pandud fotode järgi. Sellele annavad rohelise tee poliitikute anonüümsed komiteed, kuhu kunstiteadlased ja kunstnikud ei kuulu.

Kas Eestis on vaja monumentaalkunsti (maali, skulptuuri) teooriat, ja kui, siis milline see võiks olla? Mida väärtustada, milliste kriteeriumide järgi? Sest saadakse see, mida parajasti hinnatakse. Või kui palju sellest valdkonnast võikski linnapildis käsitada ajutise kihistusena, mille järgmine robot võib vabalt üle maalida ning järgmine anonüümne ehitaja lammutada?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht