Müstiliselt hea kooslus

Kaido Ole ja Jonas Gasiūnase looming ei võistle omavahel ja seepärast kaks võrdselt tugevat kunstnikku hoopis toetavad teineteist. Tegu on sümbioosiga, millest võidavad mõlemad.

JOANNA HOFFMANN

Jonas Gasiūnase ja Kaido Ole näitus „Jonas & Kaido II“ Tartu Kunstimajas, kuraator Arvydas Žalpys (Kaunase Meno parkasi galerii).

Seoses Eesti Vabariigi valitsuse kehtestatud piirangutega on näitusemaja suletud.

Jonas Gasiūnase ja Kaido Ole näitus „Jonas & Kaido II“ jõudis Tartu Kunstimajas avatud olla väga lühikest aega. Olin samal ajal Tallinnas ega jõudnud nii nagu palju teisedki enne ühiskonna uut sulgemist väljapanekut vaatama. Niisiis oli mulle tähtis, eriline ja pidulik sündmus, kui selle artikli kirjutamise tarvis pääsesin näitust ikkagi vaatama.

Tartu Kunstimaja asub minu kodu kõrvaltänavas, nii et viskasin mantli pidžaama peale, panin maski ette ja jalutasin kohale. Teadsin, et peale minu seal niikuinii kedagi pole. Selleks ajaks olid galeriid ja näitused juba kolm nädalat suletud ning kultuuri- ja sotsiaalsed elamused olid minuni jõudnud vaid 13tollise sülearvutiekraani vahendusel. Seda suurem oli rõõm, kui kunstimaja suures saalis vaatasin kohe tõtt kolme meetri kõrguste maalidega. Hüüatasin lihtsalt: „Ohoo!“ Galeriid täitis tugev, suletud ruumi kinni jäänud õlivärviaroom – veel üks karantiiniajale eriomane nüanss. Mõtlesin, milline kurb privileeg: see kõik on kättesaadav ja kogetav nüüd ainult minule.

Üllatus oleks mind tabanud ilmselt ka siis, kui karantiini ja nii-öelda füüsilise kunsti nälga poleks olnud, sest Ole ja Gasiūnase looming ongi võimas. Eraldi vaadatuna on tegu nüüdismaalikunsti absoluutsete tippudega: mõlemal on unikaalne käekiri ja välja teenitud staatus. Ma ei ole varem Gasiūnase näitusele sattunud, ent Ole personaalidega on ikka nii, et kunagi ei pea pettuma. Iial ei teki tunnet, et hea küll, aga sel korral on Ole lati alt läbi roomanud. Sellistel kunstnikel on raske suurelt üllatada, sest ootused nende loomingule, näitustele ja teostele on alati väga kõrged. Pigem oleksin rabatud, kui ühel heal päeval satuksin Kaido Ole väljapanekule, mis ei pakugi ägedat kunstielamust.

Tandemit Ole ja Gasiūnas on Tartus ka varem näidatud. 2012. aastal toimus Tartu kunstimuuseumis näitus „Maalimise kolm õppetundi. Jonas Gasiūnas (Leedu), Paweł Łubowski (Poola) ja Kaido Ole (Eesti)“, ent seda ma ei külastanud. Nii et mulle oli nüüd tegu täiesti uue kogemusega. Ja ma üllatusin! Saalis ringi vaadates järgnes mõttearendus: „Hullult hea näitus on, aga miks? Kuidas on see võimalik? Need on ju kaks täiesti erinevat maalikunstnikku … Kas ma olen austusest kahe tähtsa kunstniku vastu subjektiivselt mõjutatud? No ei saa olla, ei tahaks uskuda… Kas ma kuraatorina tuleksin ise sellise kombinatsiooni peale? Karta on, et mitte… Aga kuidas tulla? Mis see valem siin ikkagi on? Kahtlane alkeemia! Tahaksin teada ja sellest õppida.“

Kaido Ole „Maalikunstniku maja“ (2020, vasakul) ja Jonas  Gasiūnase „Romantika lõpp“ (2020, paremal) täiendavad teineteist ja kõlavad kummastaval moel ideaalselt kokku.

Stanislav Stepaško

Mu mõttekäik ja küsimused ei ole muidugi eriti originaalsed. Selle üle, kuidas kaks nii erinevat kunstnikku nii hästi kokku sobivad, arutlevad oma kirjutistes ka näituse kuraator Arvydas Žalpys, Tartu kunstimuuseumi ühisnäituse kuraator Krzysztof Stanisławski ja Kaido Ole ise väljapanekut tutvustavas videos. Stanisławski on öelnud, et need kaks kunstnikku on paradoksaalsel kombel niivõrd erinevad, et meenutavad teineteist. Kaido Ole aga ei oska sarnaseid jooni välja tuua, tal tulevad mõttesse vaid erinevused. Ta ütleb, et polegi otseseid viiteid, miks tema ja Gasiūnas peaksid kokku sobima, ja tõdeb, et see ongi müstika.

Ma ei ole vist Stanisławskiga nõus, et Ole ja Gasiūnas oma erinevuses sarnaseks muutuvad. Pigem vastupidi, nende tugevused ja fookused on lahutatud dia­metraalselt eri suundadesse – 180, mitte 360 kraadi. Vahel ongi ootamatud kooslused võrratult head. Jamie Oliveri kokaraamatus on retsept, kus tuntud kokk soovitab ühte kaussi kokku panna rammusa vanilje­jäätise, oliiviõli ja meresoola. Paistab kahtlane? Aga maitseb iii-meee-liii-seeelt! Nii-öelda müstika seisneb selles, et esile tõusevad eri komponentide parimad omadused. Gasiūnase maalilisus, monokroomne koloriit, suitsuga maalimisel tekkiv spontaanne katkendlik joon ning melanhoolsus moodustavad kontrasti Ole erksavärviliste teoste, ülimalt kontrollitud tehnika, üldiselt selgete-puhaste pindade ja humoorika loominguga. Ja oh imet, mõlemad saavad särada!

Sama efekt ei saa tekkida näiteks mõne konkreetse kunstivoolu ülevaate­näitusel, kus võib autorite oskust ja stiili kõrvutada. Näiteks kumb oli parem kubist: Georges Braque või Pablo Picasso? Loomulikult võib eelistada Ole või Gasiūnase loomingut, aga neid ei saa võrrelda. Nad ei võistle omavahel mitte milleski ja seeläbi hoopis toetavad teineteist. Küll aga on sellise koosluse õnnestumises mõjuteguriks asjaolu, et mõlemad autorid on võrdselt tugevad. Pole loodud situatsiooni, kus üht saaks upitada seeläbi, et teine on kehvem. Kõik on aus – kunstnikud on samal pulgal ja kedagi ei tooda ohvriks. Tegu on sümbioosiga, millest võidavad mõlemad.

Veel enne kui vaatasin videot, kus Ole räägib Stanisławski välja toodud erinevustest kahe kunstniku, kahe inimese vahel, panin autorite loomingu põhjal kirja mõningad märksõnad. „Gasiūnas – poeetiline, boheemlaslik, hõljuv … Gasiūnas on s*taks deep. Kaido Ole on s*taks cool.“ Mõtlesin, et kui Ole ja Gasiūnas on aastakümneid olnud sõbrad, siis nad ise on ikkagi rohkem sarnased, ainult looming on erinev. Ja sisetunne ei petnud.

Seda teadsin küll juba varem, milline pedant on Kaido Ole. Olen erinevalt Stanisławskist ka tudengina Ole ateljees käinud – see oli tõesti puhas ja korras. Hiljem, kui ta sellest ateljeest välja kolis, annetas ta oma oranžid plasttoolid EKA maaliosakonna magistriüliõpilaste ateljeesse: need nägid välja justkui uued, ühegi värviplekita (mitte küll kauaks). Stanisławski sõnul valitseb aga Gasiūnase ateljees alati „kunstiline segadus“. Selline toimimisviis peegelduvat ka mõlema kunstniku suhtumisest nii omaenda kui ka näiteks auto välimusse: Ole on dändi ja igati hoolas, Gasiūnas aga vastupidi. Äge igatahes, kuidas isiksused-iseloomud kooruvad loomingu kaudu lõuendile. Küllap nad täiendavad-toetavad teineteist ning kõlavad sõpradena kummastaval moel ideaalselt kokku nii nagu nende teosed.

Pärast näituse külastamist ja seda artiklit kirjutades on mind vaevanud kahetsus. See oli kindlasti üks neist väljapanekutest, mida oleks võinud-pidanud väisama võimalikult paljud. Mitte ainult mina ja need külastajad, kes kohe alguses kohale jõudsid tormata.

Tartus ei ole ülemäära palju galeriisid ega kaasaegse kunsti näitusi, et võidaks sellisel tasemel projektidest üle minna. Ideaalne koroona-stsenaarium oleks võinud olla programmi pausilepanek ning jätkamine sealt, kus pooleli jäi: kõigepealt uuesti „Jonas & Kaido II“ ning seejärel võimaluste piires ja ajalises nihkes kõik see, mis oli planeeritud. Tean, et see on keeruline, aga kriisi ajal tuleb teha valikuid, mis on rasked ja kõigile ei meeldi. Vähemalt on tõenäoline, et Tartu Kunstimajja aprillikuuks planeeritud Jaanus Samma ja Krista Möldri näitused lükkuvad maisse – loodetavasti siis on galeriid kui kõige väiksema viiruseleviku riskiga avalikud ruumid jälle külastajaile avatud. Koroona jätab kultuuri nii ehk naa lüngad, ent peaksime neid tasandama ning leevendama nii palju kui võimalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht