Miks teha näitus ükssarvikust?

Kuraatorid on leidnud nii avalikest kui ka erakogudest mitukümmend Eestis säilinud XVI–XXI sajandi ükssarviku kujutist. Seda on usutavasti rohkem, kui me seni arvasime teadvat.

MAREK TAMM

Näitus „Ükssarvik võlumetsas“ Niguliste muuseumis kuni 6. IV 2025. Kuraatorid Merike Kurisoo ja Pia Bengtsson Melin, kujundaja Mae Kivilo, graafiline disainer Külli Kaats.

Miks teha näitus ükssarvikust? See oli esimene küsimus, mis mind külastas, kui sattusin 6. septembril Niguliste kirikus näituse „Ükssarvik võlumetsas“ avamisele.

Vastuseid pakkuda ei ole esmapilgul muidugi keeruline. Ükssarvik on ilmselt üks kõige avarama ja muutlikuma tähendusväljaga olend, kes on lääne kultuuris välja mõeldud. Kuigi tegemist pole kristliku leiutisega, kristianiseeriti ta Euroopas varakult ja ükssarvik muutus peatselt Kristuse enda sümboliks. Kuid selle kõrval kehastas ta laiemalt puhtust, vooruslikkust ja süütust, mida ilmestas üks tuntumaid ükssarvikuga seotud kristlikke legende, nimelt, et vaid neitsi suudab ta kinni püüda. Lisaks nähti ükssarviku sarves tervendavat ja kaitsvat jõudu, usuti, et see puhastab vett ja vabastab haigustest. Keskajal turustati laialt ükssarviku sarvest valmistatud raviotstarbelist pulbrit, mida võis osta näiteks ka Tallinna raeapteegist.

Hiliskeskajal liideti ükssarvik rojalistliku ideoloogiaga ja see muutus üheks tähtsaimaks kuningavõimu atribuudiks. Ükssarvik pidi kehastama korraga nii vabadust ja metsikust kui ka võimu ja väge. Seda ühe sarvega figuuri kohtab sageli keskaja ja varauusaja heraldikas, ent niisamuti igasuguses poliitilises ikonograafias.

Tänapäeval on need sajanditetagused tähendused varju vajunud ja asemele on tulnud sootuks uued. Mõneti mõistatuslikul moel on ükssarvikust saanud LGBTQ+ kogukonna sümbol (ilmselt vikerkaarega seostamise tõttu). Veelgi ulatuslikumalt kasutatakse teda laste ja teismeliste popkultuuris, kus ta kehastab igasugust fantaasiamaailma, argitegelikkuse eest põgenemise soovi. Ükssarvik innustab noori ennast vabalt väljendama ja konventsioone ületama. Eriti Eesti kontekstis räägitakse tänapäeval aga ükssarvikutest sageli iduettevõtluse valdkonnas, kus alates 2013. aastast viitab ta nendele startup’idele, mille väärtus on ületanud miljardi piiri. Eestis on selliseid sobivalt sümboolne arv – kümme.

Ja viimaks ei saa muidugi unustada, et ükssarvik on olnud oluline astroloogiline sümbol ja siiani leiab põhjataevast taevaekvaatori lähedal Ükssarviku tähtkuju, mida saab Eestis vaadelda just praegu: sügis- ja talveperioodil.

Võib oletada, et muuseumi vaates on ükssarvik seega tegelane, kes on äratuntav ja sümpaatne tänapäeva inimestele, eriti noortele, ja kes sobib seega teejuhiks või ettekäändeks, et tutvustada neile vanemat kunstiajalugu. Näituse mõte võiks seega olla katse meelitada Tamagotchi pastelsete ükssarvikute keskel üles kasvanud lapsed või kväärimeelsed noored, vahest isegi mõningad iduettevõtjad Niguliste kiriku seinte vahele, et näidata neile midagi sellist, mida nad ei oleks osanud oodata. Sobivalt ongi kiriku kooriruumis sisustatud mänguline publikuala, kus saab pähe proovida ükssarviku sarve ja selga varauusaegseid kostüüme.

Kuid näitusel on veel teinegi, konkreetsem ja praktilisem ajend. Nimelt oli 2022. aasta oktoobrist kuni 2024. aasta aprillini Stockholmis Rootsi kuninglikus relvakambris avatud perenäitus „Ükssarvikud. Kui sina usud minusse, siis mina usun sinusse“, mis näitas ükssarvikuga seotud sümboolika tähtsust Rootsi kuninga õukonnas, seda eriti Vasa dünastia ajal, aastatel 1523–1654. Niguliste näitus kasvaski välja Stockholmi väljapanekust ja on tunnistus Eesti ja Rootsi kunstiajaloolaste heast koostööst (mõtleme või näiteks vastsele ühisprojektile Hälsinglandi muuseumiga „Michel Sittow Põhjas? Altariretaablid kahe­kõnes“, 2021–2024), ent tänuväärsel moel ei piirdutud üksnes Rootsi taieste Tallinna vedamisega, vaid Stockholmi eeskuju innustas uue pilguga läbi vaatama ka Eesti era- ja avalikke kunstikogusid.

Selles otsuses võibki näha kolmandat põhjust sellise näituse koostamiseks. Sest nagu hästi teada, eksponeeritakse püsiväljapanekutel vaid kübekest Eesti kunstivarast, mis põhiosas püsib kõigi silme eest varjatuna hoidlates (mõnel puhul ka kodukollektsioonis). Uuemal ajal on Eestis populaarsust kogumas temaatilised ja perioodiülesed näitused, mis lubavad hoidlahämarusest publiku ette tuua teoseid ja esemeid, mis ei kuulu Eesti kunstiajaloo kaanonisse, ent võivad rääkida olulise loo mingis teises kontekstis. Mõelgem näiteks hiljutistele Kumu näitustele „Kunst antropotseeni ajastul“ (5. V 2023 – 8. X 2023) ja „Kunst või teadus“ (14. X 2022 – 19. III 2023) või siis Kadrioru kunstimuuseumi näitusele „Alati meie kõrval. Kassid ja koerad 16.–19. sajandi kunstis“ (26. IX 2020 – 28. II 2021) ning Kiek in de Köki kindlustusmuuseumi näitusele „Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos“ (26. I 2021 – 31. X 2023).

Näituse „Ükssarvik võlumetsas“ kuraatorid on leidnud nii avalikest kui ka erakogudest mitukümmend Eestis säilinud XVI – XXI sajandi ükssarviku kujutist. Seda on usutavasti rohkem, kui me seni arvasime teadvat. Näituse üks väärtus ongi uue visuaalse ainese avalikku käibesse toomine, teiste seas näiteks Lüganuse kiriku tikitud altaritekstiil XVII sajandi lõpust (sellelt leiab koguni 18 väikest ükssarvikut) ja Lambert de Hondti maal „Teekond Noa laeva“ (u 1650). Huvitav leid on samuti Hans Krüdeneri vappepitaaf 1630. aastast, vanim teadaolev, mis näitab, et ka baltisaksa aadlisuguvõsadele ei olnud ükssarviku valimine vapiloomaks tundmatu.

Kõige suurejoonelisemad näituse­eksponaadid pärinevad siiski Rootsi kogudest, sh Rootsi kuninga Gustav Vasa ükssarvikutega kaunistatud sadul XVI sajandi keskpaigast ja tema pojapoja kuningas Gustav II Adolfi dekoreeritud rinnaturvis. Samuti näidatakse klaasi taga kuldset ükssarvikusarve, mis kaunistas ühte kaheksast hobusest Rootsi kuninga Karl XI täisealiseks saamise pidustuste rongkäigus (1672). Rootsist toodud esemed sulanduvad üsna sujuvalt näitusetervikusse, kui arvestada, et XVI ja XVII sajandil valitsesid Eesti alasid needsamad Rootsi kuningad.

Niguliste kiriku väikese kabeli kahel korrusel laiuva näituse teisele tasapinnale on XIX–XXI sajandi kunstiteoste toel rajatud väike gooti võlumets, kus kohtab maagiliste maastike ja ükssarvikute moodsaid kujutisi. Siin ulatavad teineteisele sõbraliku käe Kärt Ojavee ja Aili Vint, Jüri Arrak ja Jasper Zoova, Erich von Kügelgen (tema perekonnanäitus on viimaseid päevi avatud Mikkeli muuseumis) ja Julie Borkvell. Galerii tagumist seina ehibki näituse kõige suurem taies, Borkvelli valmistatud linane vaip „Põhjataevas“ (1938–1939), mis kujutab astroloogilist tähekaarti, kust teravam silm leiab muidugi üles ka Ükssarviku tähtkuju.

Aga jah, miks ikkagi teha näitus ükssarvikutest? Miks koondada kahte ruumi väga erineva tähenduse ja kasutusega kujutisi ükssarvikutest eri aegadel? Mida see kõik peaks tähendama? Kas siin välja toodud põhjused on piisavad? Kas neid leiaks veel? Ilmselt peab igaüks ise nendele küsimustele vastused leidma. Mina otsin neid veel endiselt.