Meister Tarassov ja tema Margaritad
Tarassov pakub vaatajale-kuulajale maksimaalse kogemuse äärmiselt minimalistlike, kuid semantiliselt erakordselt laetud vahenditega.
Vladimir Tarassovi näitus „Veemuusika ja teisi pilte helist“ Kumus kuni 12. II. Kuraator Kati Ilves, kujundajad Helen Oja ja Raul Kalvo ning graafiline kujundaja Tuuli Aule.
Kohtusin Vladimir Tarassoviga esimest korda 2013. aastal Kumu helikunstinäituse avamise ajal. Tookord ei andnud Tarassov kontserti, vaid pidas loengu Kumu auditooriumis, põimides sinna vahepalasid miniatuursetel näputrummidel. Ei olnud kahtlustki, et ta nõidus publiku ära esimese sõrmeliigutusega, olemata sealjuures liiga jõuline.
Vladimir Tarassovis on õiges annuses sensuaalsust ja spirituaalsust, naiivset kirge ja äärmist tundlikkust, mis läbib kõike, mida ta teeb: ta on džässmuusik, helilooja, installatsiooni- ja videokunstnik, on kirjutanud mitmeid lavale jõudnud näidendeid ja olnud neli aastat Vilniuse vene draamateatri kunstiline juht.
Muusikaringkonnas on Tarassov hästi tuntud, seal on ilmselt kuuldud ka tema 1990ndatel alanud koostööst Ilja Kabakoviga. Kuigi ta on olnud kunstiväljal edukas juba 15 aastat, tundub ikkagi, et temast kui kunstnikust ei teata piisavalt. Tarassovi muusikukarjäärist on kirjutanud hiljuti ajakirjas Muusika1 Igor Garšnek ja Postimehes ülevaatlikult Kiwa.2 Seepärast keskendun ainult Tarassovi 1990ndate alguses alanud kunstnikuteele.
Kontserdi asemel muuseumi
1971. aastal asutas Tarassov koos Vjatšeslav Ganelini ja Vladimir Tšekassiniga paljude arvates tollase Nõukogude Liidu hinnatuima džässtrio. 1980ndate keskpaigaks oli kooslus end osalistele ammendanud ning nad jätkasid sooloprojektidega. Tarassovile oli sisuliselt end ammendanud ka džäss: ta ei näinud seal uue ajaga kaasaskäimise võimalusi. 1993. aastal on ta ühele Saksa džässiajakirjale antud intervjuus öelnud, et käib nüüd pigem muuseumis kui kontserdil.
1990. aastatega algab Tarassovi loomingus selgelt uus, visuaalse kunsti periood ja seda eelkõige installatsioonide kujul. Ta jätkab ka muusikuteed, kuid tema põhitähelepanu on otsustavalt kunstil ja seal on ka ta loomingu kese. Oluline oli kindlasti Ilja Kabakovi mõju, sest ta kutsus Tarassovi panustama oma installatsioonidesse helikunstnikuna. Nende koostöö kestis 1991. aastast 2000. aastani. Tollal oli samalaadseid kunstniku-muusiku duosid mitmeid, kas või näiteks Pipilotti Rist ja Anders Guggisberg, kes jätkas samuti visuaalkunsti vallas.
Tarassov + Kabakov = Kabassov, Tarakov?
Tarassovi ja Kabakovi koostöö algas koos „Punase vaguniga“ 1991. aastal, kui Tarassov kasutas oma lavastuse „Draamateater“ helitausta. „Punane vagun“ pidi jätma mulje vagunisse topitud Nõukogude Liidust. NSVL on jooksnud küll ummikusse, kuid endise impeeriumi hing hõõgub ikka veel. Helitaustaks olid valitud 1930. ja 1940. aastate eriti energilised ja rõõmsameelsed vene laulud.
1993. aasta Veneetsia biennaalil esindas Venemaad Kabakovi „Punane paviljon“, mis oli „Punase vaguni“ edasiarendus: rahvuspaviljoni ümbritses puidust tara, mis pidi jätma mulje pooleli ehitusest. Kabakovi eesmärk oli ümbritseda vaataja võimalikult tõetruult tegeliku eluga ja elimineerida kunstiline ruum. Prügihunnikute vahel oli raske aru saada, kus täpselt asub kunstiinstallatsioon. Ainult aimatav valgus lühikese kitsa koridori lõpus pidi mõjuma külgetõmbavalt ja äratama ebakindlas vaatajas huvi. Ukse taga oli rõdu, mille vastas hoovis seisis punane, uhkelt endise Nõukogude Liidu sümbolitega dekoreeritud väike kuuritaoline paviljon. Kabakov ise on öelnud, et visuaalist olulisem oli selle installatsiooni heli. Tarassov oli arranžeerinud 1. mai pidustuste fonogrammi, kus kuulis ülevaid kõnesid, ülistavaid laule ja massilisi hurraasid, mis pidid peenelt elitaarse meeleoluga Veneetsia biennaalil tekitama võõristust ja mõjuma absurdina.
1992. aastal esimest korda eksponeeritud „Intsident muuseumis ehk veemuusika“ oli alguspunktiks ka ühele Kumus eksponeeritud tööle. Kabakovi mõte oli korraldada kunstimuuseumis katastroofilähedane olukord: öösel on näitusesaali lagi läbi tilkuma hakanud, ähvardades kahjustada hinnalisi kunstiteoseid ja vana maja ennast. Kõige suurema lekke alla koguvad muuseumitöötajad toolid ringi ja viskavad nende peale suure kile, teevad selle keskele augu, et kogunev vesi saaks voolata suurde tünni. Väiksemate lekete alla pannakse üksikud panged ja potid. Vaataja siseneb nii-öelda muuseumitöötaja õudusunenäkku, kuid avastab peagi, et tilkuv vesi hakkab kõlama hästi organiseeritud mitmehäälse sümfooniana. Kaosest saab harmoonia. Tarassov ehitas tilkuvate veepiiskade süsteemi üles nii täpselt, et see tõepoolest järgis tema kirjutatud muusikalist kompositsiooni. Ükski tilk ei kukkunud juhuslikult, vaid sellel oli heliteoses kindel koht.
Kolmandas koos Kabakoviga tehtud teoses „Kontsert sääskedele“ (1993) on Tarassovi panus taas märgiline: tema loodud originaalmuusika koosneb salvestatud sääsepininast, mis on hoolikal kuulamisel tegelikult kolmeosaline kontsert.
Läheb hinge
Lihtsuses ja täpsuses peitub võlu. See ongi Tarassovi ja kõigi tema installatsioonide ja videote läbiv ühisjoon. Ta pakub vaatajale-kuulajale maksimaalse kogemuse äärmiselt minimalistlike, kuid semantiliselt erakordselt laetud vahenditega. Tema töövahendid on vesi, tuul ja valgus. Mõneti on religioon mitmete Tarassovi installatsioonide keskmes, näiteks „Šehhina“, „Tuletorn“, ka Dantest inspireeritud „Esimene jõgi“. „Spirituaalsus“ on selle kohta vähe öelda. Tarassovi usutunnistus jääb aga mõneti üllatavalt vaevu aimatavaks, kuigi need teosed mõjuvad kergelt müstilis-religioossena ja tabavad äärmiselt täpselt just neid hingenoote, mida Tarassov on plaaninud. Ta on installatsioonikunstis saanud seega hakkama täpselt samalaadse nõidusega nagu kontserdilaval.
Tarassovi viimase kümne aasta loomingus on üha enam domineerima hakanud video. Järjekordselt on ta elegantse lihtsusega võtnud oma väljendusvahendite laia spektrisse uue meediumi, olgu see siis suures formaadis nagu „Esimene jõgi“ või psühhedeelne pühendus 1960ndatele moonipõllu näol (ei ole Kumu näitusel) või väikestel ekraanidel esitatavad kord meditatiivselt staatilised videod nagu „Kyklos“ või rütmilised kollaažid nagu „Gobustan“ ja „Marki helitapeet“, kus ekraan on jaotatud pisivideoteks, helilõikudeks, mis annavad kokku muusikapala.
Kumu näitus on ehitatud üles täpselt nii, et Tarassovi loomingust saab põhjaliku ülevaate. Soovitan kõigil, kes kiire aastalõpu ja -alguse tuules pole vaatama jõudnud, kindlasti seal ära käia.
1 Igor Garšnek, Vladimir Tarasov veemuusika ja helipiltide vahel. – Muusika 2017, nr 1, lk 26–28.
2 Kiwa, Tuul raamatulehtedes ja veemuusika. – Postimees 22. I 2017.