Materiaalsuse jälil

Laura Põld: „Kunstnikupalga taotluses kirjutasin: tahan töötada aeglasemalt, nii et mul poleks kümmet näitust järjekorras – et oleks kergem olla.“

PEETER TALVISTU

Kunstnik Laura Põld (1984) tegutseb Viinis ja Tallinnas. Nii on ta ise enamasti märkinud oma lühibiograafias, nii seisab tema kodulehel, aga ka nende galeriide puhul, kellega ta koostööd teeb. Laura Põld omandas bakalaureusekraadi Eesti kunstiakadeemias keraamika alal aastatel 2003–2007 ja magistrikraadi maali alal Tartu ülikoolis aastatel 2007–2010. Praegu õpib ta Linzi kunstiülikoolis. 2016. aastal, kui kunstnik pälvis Köler Prize’i, ütles ta intervjuus Liisa Kaljulale, et Eesti on väga hea koht, kus kunsti teha, ja siit pole kindlasti vaja lõplikult põgeneda. Tollane žürii hindas Laura Põllu avatud ja vastuvõtlikku lähenemist näituse olustikule ning leidlikkust ja loomingulisust eri materjalide kasutamisel. Äsja sai ta kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia.

Kui ma sind kultuurkapitali aastapreemia puhul õnnitlesin, olid veidi segaduses, miks see autasu sulle anti, kuna sa ei teinud eelmisel aastal ühtegi isikunäitust. Kas nüüd on põhjus selgemaks saanud?

Natuke üllatunud olen ikka. Ma tegelikult jooksin eelmise aasta lõpuks kokku, sain aru, et sellisel viisil ei jaksa enam töötada, pendeldada ja meeldida (nagu amet nõuab). Tõesti, tavapärases mõttes isikunäitusi 2018. aastal ma ei teinud, kuid ega see ei olnud rahulik aasta. Vastupidi. Koostööde puhul koguneb aga rohkem inimesi, kes siis ühtlasi ka minu tegemistega kursis on. Tore, kui märgatakse.

Näib, et kunstniku mõõdupuu on ikka veel isikunäitus. Sina pole teinud pärast Tartu kunstimuuseumi 2016. aasta „Sadat ulma keset merd“ ühtegi päris isikunäitust. Miks nii?

Tartmusi näitus oli suur ja seni minu kõige põhjalikum, eelkõige just maali vallas. Selle järel ei olnud tahtmist otsida uut sooloesinemisvõimalust, aga mitu kahe ja kolme peale projekti koos et oleks kergem olla, Johna Hanseni ja Katrine Gram Slothiga, ka Köler Prize’i näitus olid siis tulemas, edaspidi residentuur Jaapanis, Iraanis ja Saksamaal. Seal tekkis küll palju mõtteid, aga need eeldasid pigem paindlikumaid projekte. Need paar aastat möödusidki mitmesuguseid koostööformaate läbi proovides. Meeldiv on, kui kuhugi kutsutakse juba sobivuse põhjal. Ikka samadesse Eesti galeriidesse taotlusi kirjutada läheb üksluiseks, hea on võtta väike paus. Praegu teen uut suuremat skulpturaalset seeriat koostöös luuletaja Katrin Väliga. Eks mõtlen küll, et tahaksin lähiajal isikunäituse teha.

Laura Põld: „Mu teosed tekivad suhtluses ja paindlikus keskkonnas. Ma ei tee liialt detailseid kavandeid ega tunne ennast lukustatuna lubadusse.“

Ken Juks

Vahepeal oled kaks aastat järjest teinud kunstiprojekte ka Prantsusmaal.

Jah, kaks hästi meeldivalt sujunud projekti. Esimene oli 2017. aastal: soome kuraator Jussi Koitela kutsus mu osalema näitusel ja Treignac Projet’ suveseminaril. Treignac on pisike keskaegne küla ja projektiruumid, mida juhivad Londoni kunstnikud Sam Basu ja Liz Murray, asuvad kunagises jõeäärses niiditehases. Sain sinna Jussi Koitela visioonile ja Tove Janssoni eluloole toetudes luua kolmes erineva meeleoluga ruumis hargneva installatiivse teose „Much Later We Go For a Swim“ ehk „Hiljem, kui läheme ujuma“. Huvitav formaat mõtisklemiseks, kuidas kunstniku(paari)na elada ja töötada, kus ja kellega koostööd otsida ning milline on publik, kes kohale tuleb. Ma ise alles otsin oma rütmi. Maale elama kolimine ning oma töökoja rajamine ei ole praegu realistlik, aga sellised eeskujud on väga sümpaatsed.

Kati Ilvese kutse osaleda näitusel „Üle voogava silmapiiri“ Nantes’is Le Lieu unique’is oli unistuste projekt ülihoolitseva meeskonna, mitmesugusest kultuurielust pulbitseva näitusepaiga ja hea eelarvega uue teose loomiseks. Boheemlaslik ja aeglasema vooluga Nantes’i linn andis ka lootust juurde.

Möödunud aastal kujundasid Tartu kunstimuuseumis Lola Liivati isikunäituse. Miks sa selle väljakutse vastu võtsid?

Esialgu ütlesingi ajanappuse tõttu ära ning ma polnud ka Lola Liivati pikaajalise loominguga niivõrd hästi kursis. Nõusse jäin aga mõnede eeskujude pärast: mitmed maalikunstnikud kujundavad näitusi ja teevad seda hästi. Selline loominguline proovikivi, võimalus tutvuda uue valdkonnaga ja pika loometeega autoriga.

Mille poolest on teise kunstniku loomingust näituse kujundamine teistsugune kogemus kui oma näitust teha?

Distants Liivati teostega oli muidugi päris suur. Lola Liivat jättis mulle kujundamisel vabad käed, ka kuraator tegi päris julge ja hea valiku. Mõned otsused tegime koos, aga mis minu omadesse puutub, siis kehtis sama põhimõte nagu mu enda töös: kui midagi oli üleliigne või liiga üksik, siis jäi see teos välja. Minu lemmikteos on „Vete sügavusest“ ja kui ma seda restauraatorite juures laua peal nägin, siis tahtsingi selle näitusel niimoodi horisontaalselt jätta. Tõenäoliselt on osa töid sellises asendis ka loodud, sest muidu voolaks kips laiali. Seetõttu paigutasingi mõned abstraktsed tööd horisontaalselt laudadele. Lola Liivat pahandas natuke, et tööd näivad olevat „lahkamislaual“, kuid mingis mõttes me seda tahtsimegi, et neid saaks teisiti vaadata, uurida.

EKKMis oli sul kaksikprojekt: osalesid ühisnäitusel „Kuidas elada. Virtuaalsed biograafiad“ (kuraator Marika Agu) ja kureerisid koos Kati Saaritsaga näituse „omavahel. oskustes“. Miks otsustasid kureerimise kasuks?

Kati Saaritsaga oleme rääkinud palju nii tarbekunsti traditsioonist kui ka materjalikunstist ja materjali meelelisest olemusest. Katil oli kinnisidee seoses Leo Rohlini suurvormidega. Mõtlesime ka Ingrid Allikuga Jaapanis olles, et tuleks Eestis koos üks näitus teha. Veel varem olin ka Dre Brittoniga näituse kirja pannud, kuid see jäi ära. Nii et ma olin justkui kahele inimesele võlgu. Siis mõtlesime Katiga, et võiksime üksteisele toeks olla, näitusemõtetega koos töötada, ning tegimegi EKKMile ettepaneku. Anekdootlikult olevat Marten Esko öelnud vanasid ja noori ühendava tarbekunstiprojekti ning kolmiku ühisnäituse peale, et EKKMil ongi tulemas autsaiderite aasta. Me kutsusime ennast Katiga tükk aega koostajateks, kuid siis saime aru, et kui ennast kuraatoriks nimetada, pole midagi karta – ja ega koostamisel ja kureerimisel suurt vahet polegi. Olin väga õnnelik, et alumise korruse näituse kureerimise võttis enda kanda Marika Agu. Sedasi need rollid hakkasid lõpuks toimima ja lülitusid enam-vähem õigel ajal sisse ja välja.

Mille poolest kuraatoritöö kunstniku omast erineb?

Tundsime kindlasti suuremat vastutust. Mõnikord arvavad kuraatorid, kellel pole endal materjaliga töötamise kogemust, et uued tellitud teosed saavad valmis rutem või valutumalt – nad ei oska kõigile probleemidele mõelda. Me aimasime võib-olla mõningaid raskusi ette, aga selle võrra oli ka rohkem stressi. Suur kasu oli EKKMi tehnikute kogemusest. Olime ise sageli kunstnike loomeprotsessis sees. Nägin siis ennast kunstnikuna oma nõrkustega korraks justkui kõrvalt, aga ei tea, kas ennast seepärast veel parandada suudan.

Kuraatorina saab heita teostele pilgu distantsilt juba protsessis, kunstnikuna on väga-väga uuest teosest sageli hirmus raske kohe kõneleda või teha mingis faasis kiireid otsuseid. Kes üldse teab täit tõde? Kuna osalesin alumise korruse näitusel ka kunstnikuna, siis mingil ajal tekkis lühis ja konflikt kahe rolli vahel küll: ma ei osanud olla võib-olla hea (kaas)kunstnik teistele autoritele ja kuraatorile topeltnäituse raames.

Mulle näib, et kunstiajalugu, eelkäijad ja traditsioonid, on sulle väga oluline.

See on huvitav. Kuigi näiteks keraamika on juba mõnda aega kunstimaailmas ülipopulaarne, võiks näitustel välja panna palju huvitavamaid teoseid. Ei ole ainult kolmekümneaastased kunstnikud, kes on väga hea suhtlemisoskusega. Rohkem võiks näidata, et kuigi keraamika ja tekstiil on praegu väga hea materjal eksperimenteerimiseks, on tegelikult mõned kunstnikud teinud seda aastakümneid tagasi veel ägedamalt ja mitmetahulisemalt. Vaatame põlvkondi kõrvuti!

Kuigi õppisid keraamikat EKAs juba bakalaureuse tasemel, siis ütlesid vahepeal sellest justkui täiesti lahti. Miks sa sellest ära pöörasid ja miks selle juurde tagasi jõudsid?

Bakalaureuseõppes oldi keraamika osakonnast väljaspool väga kriitiline selle meediumi staatuse suhtes – väga noore inimesena lasin ennast mõjutada. Eriala vahetades tahtsin kogeda seda, mida uskusin: materjal on töövahend ja selle valdamine annab olulise kogemuse, kuid ei kohusta, annab taustsüsteemi, kuid mitte automaatse koha aegunud hierarhias. Maali õppima minnes arvasingi alguses, et nüüd olen päris kunsti lätete juures, aga Jaan Elken minu juhendajana soovitas mul väga maali kõrval savist modelleerimise juurde tagasi minna, mõelda ruumi- ja kontekstikriitiliselt.

Praegu, aastaid hiljem, on väga imelik ikka veel selliseid küsimusi kuulda. Ei, ma ei näe seda nii lihtsalt, et ma olen pöördunud tagasi või millestki täiesti loobunud. Lihtsalt praegu näiteks maalimiseks sellisel meetodil, nagu ma Düsseldorfi residentuuri jooksul 2017. aastal paika sain, mul ruumi ei ole, aga usun ikkagi, et ükskord, kui ma plaani võetud projektid valmis saan, asun taas pikemalt maalima. Paraku sõltub minu töömeetod alati ka kõiksugu piirangutest, aga ma ei lase ennast nendest liialt häirida, teen seda, mida on võimalik teha. Ma mõtlen terviklikult: kõiksugu materjalid ja lahendused on huvitavad, aga vahel on ühed teistest sobivamad – mäng jätkub.

Tekstiilikunsti pole sa otseselt õppinud? Kust see osa su loomingust alguse sai?

Arvan, et materjalid nagu kangas ja puit on mul kodust pärit. Meil peres hoiti alles kangaid mõttega, et äkki saab midagi õmmelda, ning sama tehti ka ehitusmaterjalidega. Aias tarvilikud tööriistad ja toikad on minu arvates kuidagi hästi kontaktsed. Õmmelda ma ei oska. Näiteks 2014. aasta Hobusepea näituseks „The Night Your Mate Danced Like a Tree“ ehk „Sel ööl tantsis mu semu nagu puu“ õmbles mu õde Ailen, kes valdab seda professionaalsel tasemel. Aga tikkimine sarnaneb minu meelest joonistamisega, sellega plaanin tegeleda kindlasti veel.

Kui sageli tuleb ette, et sul on idee on olemas, aga muudad selle lahendamiseks tehnikat?

Ikka, aga võib-olla ise ei märka neid hetki, sest mind on nii palju usaldatud: kõik, kes on mu kuhugi näitusele kutsunud, pole teinud muutustest suurt numbrit. Teosed tekivad suhtluses ja õnneks paindlikus keskkonnas. Ma ei tee liialt detailseid kavandeid ega tunne ennast tavaliselt lukustatuna lubadusse. See näib materjalikunsti omadusena, et protsessi käigus saad nii palju targemaks, et mingil hetkel ei ole enam kahte võimalust, sest oled aru saanud, et nii peab tegema, et see on õige viis.

Kui palju su idee näituse tegemise ajal muutub?

Ma ei mõtle vist selle peale või … mul on raske vastata. Näituse visioon on ainult üldine ruumiline tasakaal, see annab kätte minu hoiaku selle parasjagu käsitletava teema suhtes. Visuaalselt näeb see välja nagu üsna abstraktsete massikogumite paigutus, aja jooksul tekivad detailsemad osad, mis vahetavad kohti või mustreid. Nagu maja ehitamise puhul, kui minnakse kandvamatelt detailidelt väiksematele. Võib-olla jääb mõnel külalisel meelde ainult see, et maja seinavärv oli väga eriline. Mõned otsused, mis näivad dünaamilised ja planeeritud või pingestatud, tulevad alles kõige lõpus.

Oletan, et oled väga visuaalselt mõtlev kunstnik. Kui oluliseks sa sõnu pead?

Ma ei tunne ennast sõnades kindlalt, mis puutub kunstiteoste analüüsi või kellelegi millegi lahtiseletamist. Ma pole ka leidnud endale verbaalse keelega töötavat partnerit, kes oskaks aidata, tõlkida seda, mida ma teen, õigesti kõlavatesse lausetesse. Eks tuleb ikka ise iga kord uuesti pusida, väga huvitav on ka vaadata tagasi. Mitmed näitused ei ole teostena minu silmis kehvemaks muutunud: mõnda maali ma praegu enam ei oskaks niiviisi maalida, aga tollased mõtted ja sõnad on jäänud kaugeks või nõrgaks. Siis on see kergendus, et teksti uuendatakse, tõlgendusi kirjutatakse ümber, kõik elab ja hingab. Usun, et nii ongi õige, sest ka mina olen elus ja ehitan kogu aeg eelnenu peale uut kihistust.

Sa oled peamiselt tuntud abstraktset laadi harrastava kunstnikuna. Kas oled mõelnud ka realistliku kujutamise peale?

Ma ei tea, kas see on tõsi. Loodan, et see ei ole nii ja märksõnad mõeldakse hiljem välja. Sellel teljel ma juba pikemat aega justkui otsingi uuesti endale sobivat (pool)kujutavat keelt. Skulptuuris on vähemasti see, mida praegu teen, mingis mõttes täiesti kujutav, aga põhineb lindude, loomade ja teiste elusolendite (ehitus)tegevuse jälgimisel. Võib-olla on see inimese silmale abstraktne arhitektuur? Jabur väljend.

Mulle näib, et avastasid 2015. aastal Jaapanis käies enda tarvis uuesti käsitöö ja traditsioonilise lähenemise. Oled kasutanud raku keraamikat ja Nantes’is olid sul peaaegu antropoloogilised või etnograafilised objektid. Miks sind traditsioonilisus võlub?

Mind võlub pikk kasutamisajalugu ning hoolega vormitud looduslik toormaterjal. See on teistmoodi mõtlemine, võrreldes sellega, mida praegu esemelises maailmas näeme. Midagi näiliselt vajalikku on kiiresti toodetud, on tekitatud kunstlik nõudlus ning pole kellegi asi, mis esemetest edasi saab. Nantes’i näituse „Premonition“ ehk „Eelaimus“ (2018) töid on ka kritiseeritud: kas valge naine tohib kasutada visuaalselt Aafrika kultuurile viitavat kujutamiskeelt? Mida see kõik tähendab? Kuivanud maapinnale viitav materjal – savikrohv – ja hoolega mitmesugusest savist loodud anumad, maskid ja tööriistad olid osa väljapanekust, mille lõin üleskutsena mõtiskleda tuleviku üle, mis peab mingites valikutes olema sarnane pigem kauge minevikuga. Selles mõttes, et kuidas esemed meie ellu jõudsid ja kuidas neid kasutati.

Oma lühibiograafias märgid enamasti, et elad ja töötad Tallinnas ja Viinis. Kumma kunstivälja osaliseks sa ennast pead?

Kindlasti Eesti: siin on mul ligipääs institutsioonidele ja isikutele. Näituste mõttes pole mul Austrias mingit konteksti, tunnen, et olen seal üsna isolatsioonis. Seal on tutvusringkond, enamasti kunstnikud. Peamiselt tänu ühismeediale teavad nad, et ma teen näitusi. Aegamööda on tekkinud seal minu vastu usaldus. Mõne kunstnikuga oleme üksteist kuhugi soovitanud. Mul oli tunne, et kui midagi toimib, siis pigem väljaspool Austriat. Läksin uuesti õppima, sest tundsin, et sulandumiseks peab mul olema sealne õpingute taust, tundsin puudust ka korralikust töökojast. Ma pole päris kindel, kas ka teine magistrikraad teha oli õige mõte. Õpin Linzi kunstiülikoolis skulpturaalsete kontseptsioonide ja keraamika osakonnas. Ülikoolil on väga korralik põletusahjude park, püüan leida oma kohta. Ise olen eksperimenteeriva tsükli sees rahul. Esialgu suveni, eks näis.

Millised on edasised plaanid?

Valmistun Fiskarsi kunsti- ja disainibiennaaliks, mis toimub esimest korda Soomes ja avatakse mais. Biennaali nüüdiskunsti kuraator Jenni Nurminniemi keskendub liikide kooseksisteerimisele, soovib luua poorse ja hingava väljapaneku Fiskarsi küla ajaloolistes hoonetes. Töötame koos luuletaja Katrin Väliga, arendame seda projekti edasi ka Hobusepea galerii sügisel toimuva näituse tarvis, võib-olla läheb see edasi Siberisse ning võetakse lõpuks kokku Tartu Kunstimajas. Ega rohkem olegi. Kunstnikupalga taotluses kirjutasin: tahan töötada aeglasemalt, nii et mul poleks kümmet näitust järjekorras – et oleks kergem olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht