Mäluga materjalid ja kehaline mõtlemine

Urmas Lüüs: „Kõik olnu, olemasolemise ja tuleviku tulemise kihid on kronesteetilise potentsiaali tõttu kohal. Kõik on. Ma tahan, et inimene tajuks mu teostes seda kohalolu.“

KAI LOBJAKAS

Urmas Lüüsi isikunäitus „Teatavate piiride poorsusest“ Hobusepeas kuni 7. VI.

Tallinn pakatab tarbekunsti tutvustavatest väljapanekutest. Kai kunstikeskuses värskelt avatud Tallinna rakenduskunsti triennaali keskmes on läbipaistvuse teema ja see veenab kuraatorinäituse valikuga materjalikunstimaastiku hõrkuse ja põnevate allhoovustega. Sealsamas ümber nurga on Temnikova ja Kasela galeriis väljas Tanel Veenre uuem ehtelooming. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis saab vaadata Tiina Sarapu loodud kooslust ja Hopi galeriis on ehtekunstnik Triin Kukk vääristanud poeetiliseks sageli teisejärgulise tavalisuse. Kohe seal kõrval, Hobusepea galeriis, avaneb Urmas Lüüsi ühtaegu toores, ängistav ja õrn maailm, kus ta opereerib argiste esemete abil tunnete ja tajudega, mis on seotud nii isiklike kui universaalsemate teemadega.

Intensiivne keskkond on täis identiteedikaotust ja selle taasloomist ning koosneb täpselt balansseeritud fragmentidest. Ruumi täidavad niitidest nõretavad ja traageldatud nõud, tekstiilid, tikandid, portselanikillud, kettjalaga tool, liuast ikoonijäljendid, maastikumaali lõigatud portree. Argise olemise algosakesed ning rišeljöö­tikandi õõv mõjuvad kõrvuti argipäeva ja isetegemise nihestatud kombinatsioonina koos juba lahkunud vanaemaga.1 Materjalidega manipuleerimise oskus ja ootamatu käsitlusvalik avaldab muljet, suunates mõtte paljudele teemadele, asjadele, materjalidele ja nende tähendustele sealhulgas.

Kümmekond aastat tagasi kirjutas Deyan Sudjic raamatu „Asjade keel“ („The Language of Things“). Selle sissejuhatavas küllaltki masendavalt mõjuvas essees2 on juttu asjadesse uppumisest ning sellest, et viibime oma asjadega täitunud kodudes üha vähem aega ja seetõttu kasutame ka asju järjest vähem. See ja mitmete teiste mõtisklused asjade teemal meenusid mulle Lüüsi näitusel „Teatavate piiride poorsusest“. Urmas Lüüs on niiviisi kirjeldatud maailma oma käe pistnud ja sealt näilise kergusega välja tõstnud eelmisi põlvkondi ümbritsenud esemeid ning neid töödelnud. Üsna kohe hakkas põnev ja unustasin ängi.

Urmas Lüüs on viimasel kümnel aastal olnud üks kirglikumaid ja aktiivsemalt tegutsevaid ning nii materjali­kunsti kui ka nüüdistarbekunsti üldisemalt mõtestavaid kunstnikke ja kirjutajaid. Tema loomingus on traditsiooniline saanud uue tähenduse: see on kitsaste erialade ülene, läbides materjale, mõtte- ja menetlusviise. Tema valitud võtted peegeldavad tundlikkust, teravust ja paindlikkust ning paistavad silma kohanemisoskusega.

Mul tekkis vastupandamatu soov temaga neil teemadel vestelda.

Craft revival, nähtus, mille võiks tõlkida käsitöö tagasitulekuna, on viimase kümmekonna aasta jooksul pildil olnud ja praeguseks päris suured mõõtmed võtnud. Selle laine tugevusest annab tunnistust brittide legendaarse ajakirja Crafts tiraaž ja veelgi legendaarsema Crafts Councili tegevus, Grant Gibsoni podcast’ide „Material Matters“ tuntus, Glenn Adamsoni haare ülimalt viljaka ja populaarse kirjutajana, kui mainida vaid mõnesid. Sul ilmub siinsamas lehes kord kuus autoriveerg „Olulised asjad“, kus keskendud esemelise kultuuri avamisele. Oled jõudnud kirjutada sõltuvusest, kohalikkusest, voolujoonelisusest, viimati teaduse ja kunsti suhetest. Mis on asjade maailma juures kõige tähtsam?

Urmas Lüüsi Hobusepea näitusel loodud intensiivne keskkond on täis identiteedikaotust ja selle taasloomist. Kõik näitusel eksponeeritud tikandid on kunstniku vanaema tehtud, virtuoosse tikkijana on kunstnik need omapoolsete lisanditega kunstiteosteks vormistanud.

Piia Ruber

Parafraseerides Andrus Laansalu, võib öelda, et oleme läinud asjadest rääkimisega nii kaugele, et oleme kaotanud silmist need asjad, millest räägime. Materiaalne maailm on meie skafander. Kui esimesed inimesed jõudsid kohta, kus paljalt ringilippamiseks oli liiga külm, toimisid esimesed riide- ja tarbeesemed nagu Neil Armstrongi skafander – ilma asjadeta sureksime ära. Vaimseid väärtusi saab edendada vaid tänu sellele, et asjad on loonud selleks platvormi. Me ei pea mõtlema, kust laanest leida marju, et kolme tunni pärast ikka elus olla, ja kus põõsas on kiskja, kes meid iga sekund nahka võib pista. Saame istuda turvaliselt oma soojaks köetud kodus, süüa poest ostetud krõpsu ja kirjutada pastakaga paberile, et asjadel ei ole meie elus vaimsete väärtuste kõrval absoluutselt mitte mingisugust tähtsust. Me ei ole loomad, kes kasutavad asju, vaid me olemegi nende asjade produkt. Kõik meie ümber on defineeritud materiaalse kultuuri kaudu. Kui tuua võrdlus lausega „Jumal lõi inimese niipea, kui inimene oli loonud Jumala“, siis paadunud evolutsionistina võiksin öelda, et inimesed loovad asju seda järge, kuidas asjad loovad inimesi. Jalanõud on muutnud seda, kuidas me kõndides jalalaba vastu maapinda asetame. Linnastumine on muutnud vaikiva koreograafina kogu meie liikumisloogikat. Põllupidamine on teinud väheolulisest beeta-sega­toidulisest loomast globaalterroristist maailmavalitseja. Uusmaterialism lööb taas laineid, aga mul on tunne, et enamasti kirjutavad teoreetikud sellest ideekonstruktsioonide abil ja ainus asi, mis teooriatest välja jääb, on materjal. Seetõttu tundsingi vajadust materjalidega töötava kunstniku lähtepunktist materiaalsest kultuurist kirjutada ja Sirp juhtus pakkuma õigel ajal sobiva väljundi.

Kas sulle tundub, et see teema, suhe asjadega, on praegu aktuaalsem kui varem? 

Arvan küll. Kogu digitaalne eraldatus, online-elu ja ekraaniväsimus on tekitanud omamoodi võõrandumise. Meie materiaalne intelligentsus on väga kesine. Asjade valmistamise protsessid üha kaugenevad üksikisikust. Me ei tea, kuidas tehakse asju, millest meie elu sõltub. Kui kirjeldan protsessi, kuidas jõuab kollageen näomaskidesse, siis hakatakse tapamajast saadud rasvajääkidega veriste lehmanahkade kirjeldamise peale silmi pööritama. Glenn Adamson on välja toonud, et kui kaotatakse side asjade valmistamisega, kaotatakse ka side asjade endiga. Kui me ei tea, kuidas asjad on tehtud ja kuidas toimivad, jäävad need võõraks – võõrast aga ei hoolita. Kui ainus parameeter on asjade puhul see, kui suure summa eest saab asja vajadusel välja vahetada, hakkab reaalsus kõikuma. Kogesin kunagi Itaalias 6,4pallist maavärinat. Kui tunned end halvasti, siis haarad ikka millestki kinni, et turvalisem oleks. Maavärina ajal tuleb leida hoopis kõige lagedam koht. Lähikonnas kukkus mitu silda kokku. Kui seisin hommikul kell seitse otse voodist välja­sööstnuna ülejäänud külaelanikega keset väljakut ja üritasin püsti jääda, sest nii tugeva maavärina korral liigub maapind edasi-tagasi – nagu vanakurat üritaks sind õunapuu otsast maha raputada –, siis tajusingi esimest korda täielikku eraldatust. Absoluutselt kõik sinu ümber on ohtlik. Usun, et kogu see käsitöösiidrite-vorstide-sokkide-leibade buum ongi suutnud inimeste irdumise turuväärtuseks kantida ja müüakse taluturvatunde fiktsiooni. Eraldatuse vastu pakutakse justkui midagi ehedat inimeselt inimesele.

Mind on alati võlunud, et sinu töödes kannab sõnumit enamasti selleks otsitud ja leitud materjal, mitte soov tingimata materjaliga manipuleerida, olla materjali meisterlik valdaja. Oled hariduse saanud sepakunsti erialal. Kui oluliseks sa materjali pead? Millist rolli materjal sinu loomingus mängib?

Arvan, et igasuguse valdkondadeülesuse eeldus on ühe eriala väga heal tasemel valdamine. Kõik taandub suhetele. Sepatööd õppides arendasin oma suhet rauaga, õppisin tunnetama selle piire. Raud käitub eri temperatuuril erinevalt: seda on võimalik karastada hapraks nagu klaas, noolutada painduvaks nagu kumm, kuumutada pehmeks nagu mätsitav plastiliin ja sulakujul valada nagu kisselli. Tekstiili, savi või puidu peale üle minnes ei astu ma samamoodi ämbrisse, nagu esimese suhte puhul. Probleemid on uued, kuid piire tunnetab kiiremini. Ja nüüd on minu teha, kas ma mängin piirides või lõhun neid. Kõik minu tööd baseeruvad protsessil. Protsess on a ja o. Minu pea kohal ei tiiruta millegipärast see inspiratsiooniingel, kes pähe puhtaid kontsepte puistaks.

Teose „Olid segased ajad“ aluseks on Urmas Lüüsi vanaema sinilille tikandiga linik. Kunstnik on sinna lisaks tikkinud teksti „Olid segased ajad. On segane aeg“, mis on võetud vanaemaga tehtud intervjuust Lääne Elus 1988. aastal.

Piia Ruber

Olen koguja. Kogun kaltsukatest, prügikastitagustest, ehitusplatsidelt, tühermaadelt. Tassin nagu hamster kõik ateljeesse kokku. Kogun ka pähe. Salvestan sinna leitud esemetega tekkinud mõtted, lollid Youtube’i videod, sündmused tänavalt ja raamatust. Kõik see ulbib ringi ja mingil hetkel tekivad tungi ja kannatlikkuse vastastikmõjus ootamatud uued ühendused. Aja jooksul moodustub mõtetest, katsetustest ja varasematest töödest võrgustik, mis hakkab katkise kalavõrguna noota koguma. Lõpuks pole muud, kui tuleb suurem sitt välja visata ja puhastatud kontseptsioon näitusel välja laduda. Olen puuteusku inimene. Väga sageli saavad ideed alguse sellest, et üritan mõnd uut oskust omandada, olgu see siis klaasipuhumine, korvi­punumine, tikkimine või puutöö. Mul on vaja lisaks verbaalsele mõtlemisele ka kehaliselt mõelda.

Hobusepea galerii näituse äratuntavates, kuid tugevalt argisust nihestavates objektides saavad kokku sinu kogemused, nostalgia ja päritud maailm. Oma väljapaneku juhatad sisse vaatega vanaema ellu. Millega sa oma töödes peamiselt tegeled? 

Hoian oma tööd sageli isiklikul tasandil. Henry David Thoreau on oma „Waldeni“ raamatus öelnud, et kui ta tunneks kedagi teist sama hästi kui iseennast, siis ta kirjutaks raamatu kellestki teisest. Omaenda kogemused ja tajud on lõputu kütus. Uurimuslik ja sotsiaalkriitiline kunst mind käima ei tõmba. Kui keegi filmib kusagil aia taga põgenikelaagrit ja pärast näitab seda kolmetunnist halvasti monteeritud videot veiniklaase kõlistades peenes galeriis pintsaklipslastest yuppie’dele, siis tekib paratamatult küsimus, kas kunstniku kavatsused on ikka siirad või ehib ta ennast teiste kannatustega. Karmavõla kustutamiseks indulgentside ostmine võiks jääda keskaja pärusmaaks. Võtsin teadlikult lähtepunktiks materjali, mis mulle korda läheb ja pakub tähenduslikku sidet ka juhul, kui see näitusena teiste ette ei jõuakski. Peamine põhjus, miks tegutsen kaasaegse kunsti, käsitöö (craft) ja etenduskunstide piirimail, on see, et üritan kõigist neist valdkondadest võtta uue maailma ehitamiseks parimad tööriistad. Töötamine ruumis on omamoodi simulaakrumi loomine. Nii nagu ajaloolist romaani kirjutades võtab kirjanik paar reaalselt tegutsenud inimest ja dokumenteeritud fakti, et need inimesed on sel ajal just sellistes kohtades viibinud, ja täidab ülejäänud teemaarendused, dialoogid, suhtevõrgustikud ja misanstseenid oma fantaasiaga, võtsin ka mina vanaemast maha jäänud asjad, mille ümber lõin oma fantaasiamaailma. Nii Orwelli „1984“ kui ka Huxley „Hea uus ilm“ on mudelid. Mina ehitan oma mudelid üles lavaruumis, kus inimeste asemel lavastan objektidega.

Sageli võib su töödest leida absurdi, nihestatust. Kui palju sa vaatajaga arvestad? Mida sa tahad, et vaataja kogeks, tunneks?

Moraalisõnumit mu teostes ei ole. Iga vaataja lahkub sellega, mis ta ise näitusele kaasa võttis. Teosed on vaid katalüsaator, mis vastuvõtjas tekkivaid ühendusi takka õhutavad. Võrdlen oma loomis­protsessi nüüdistantsu- ja etendus­kunstidega. Draamalavastused on kohati liiga otseütlevad. Teatris käivitavad mind pigem visuaalsed kujundid, objektide muundumine ühest funktsioonist teise, lõhnad, valgused, vibratsioonid. Visuaalteatris on inimene enamasti taandatud looduse krooni rollist ja sulandatud traditsiooniliselt taustsüsteemi loova tehnika ja butafooriaga. Esemed tulevad lavale inimesega võrdsetena ja mõnikord pole inimest vajagi, sest esemes on inimese kohaolu juba olemas. Kui satun mahajäetud majas vanasse kööki, kus tolmune, põhja kuivanud kohvipuruga kruus seisab lauaserval, nii nagu enda järel ukse sulgenud inimene selle on jätnud, siis tajun, et ma pole üksi. See on omamoodi erootiline tunne. Ka külalisteraamatusse on keegi kirjutanud, et tajus näitust veidral moel erootilisena. Maailm ei ole lineaar­ne. Kõik olnu, olemasolemise ja tuleviku tulemise kihid on kronesteetilise potentsiaali tõttu kohal. Kõik on. Ma tahan, et inimene tajuks mu teostes seda kohalolu.

Oma viimaste näitustega olen rõhunud tundele, nagu oleks ruumis veel midagi või keegi. Kuna õppides jagasin ennast metallikunsti ja etenduskunstide vahel, siis pole performatiivsus mulle võõras. Tihtipeale kujutangi ette, et loon lavastuse vaikivat kaadrit, kohta, kus keegi on olnud ja kuhu keegi iga hetk tagasi võib tulla. Iga asi on paratamatult performatiivne. Me teeme asjadega midagi ja need on mingi protsessi osa. Tassist me joome, rattaga väntame ringi, nõela ja niidiga õmbleme. Tänu performatiivsusele saab iga asi endale loo. Mulle meeldib esemetega manipuleerides neid nimetada mäluga materjaliks. Rõivaese on tükk looga tekstiili. Mina saan selle looga suhestuda ja lisada oma kihte. Dekonstrueerida, lisada, nihestada. Niipea kui visata riideesemed voodi kõrvale toolileenile, tekib lugu. Mu ema ütles pärast näitusel käimist, et tal oli kogu aeg tunne, nagu istuks vanaema seal voodiserval.

Kas teemad, mida käsitled, on aja jooksul muutunud?

Üha rohkem saan eluterve pohhuismi abil nii-öelda nüüdisaegsuse taagast hingamisruumi. Kõik on kaasaeg: kivi- ja uusaeg, haaramatu olevikupunkt, tulevik. Nii füüsiline kui ka vaimne materjal ei kao kuhugi. Meis kõigis on tükike Julius Caesarit ja Adolf Hitlerit, sest maailmas tiirlevate molekulide kogusumma on sama. Kuulsin hiljuti head võrdlust, et meie ei kasvata taimi, vaid oleme ise taimede karjamaal. Nemad toidavad meid, arstivad, kui vaja, ja pärast surma söövad ära. Niisamuti ei devalveeru jumalad. Praegusaegsed jumalad ei ole vähem või rohkem tähtsad muinasjumalatest, sest nende sütitatav energiaindeks on inimestele käivitaja ja hoidjana sama. Hammurapi ei sure, kui tema vaim elab meis kõigis edasi. Praegusaegsus on illusioon. Kohalolu loeb.

Õppejõuna puutud lähedalt kokku arusaamade kiire muutumisega. Millised on su tähelepanekud?

Vestlesin ühel öösel Haapsalu tänavatel lonkides sõbraga, kes läks uuesti õppima, seekord Tartu ülikooli filosoofiat. Ta arvas esialgu, et gümnaasiumist tulnud noored on pehmemad ja eluvõõramad kui varem. Meie kooliaeg möödus punkaritena purjutades ja avalikku korda rikkudes. Ajapikku sai ta aru, et kuigi alkohol ja tubakas pole enam moes, on temast nooremad märksa radikaalsemad, sõnatundlikud. Väga lihtsalt võid kedagi vale sõnakasutusega riivata. Juba 18aastaselt ollakse radikaalsed feministid, loomaõiguslased, veganid, väljendatakse avalikult kuuluvust vähemusse, seksuaalset orientatsiooni. Minu kooliaegsel punkarlusel oli palju kisa ja vähe villa, sest kapist välja tulla ei julgenud.

Oled ise saanud hariduse ja praktilisi kogemusi mitmel pool. Mida sa ise oma hariduses ja kogutud pagasis kõige tähtsamaks pead?

Ühendusi, asjade omavahelisi ühendusi. Meenub budistlik õpetuslugu tülliläinud kõrvitsatest, kes ei näinud, et nad kõik kasvavad sama taime küljes. Kujutan ette, et aju on üks lõputu tellingute struktuur, kuhu saan kinnitada kõik teadmised ja kogemused. Mida rohkem latte lisada, seda tugevam see saab ja seda rohkem on ka uusi kinnituspunkte. Midagi ei teki ega kao, kõik muutub. Jaani­lõkkes põlema pandud vana kapp ei põle ära, lihtsalt molekulid muudavad oma kooslust ja asuvad mujale. Prügi ei visata ära. Seda pannakse teise kohta. Metsa ei lõigata maha. Maha jäävad kännud. Mets lõigatakse Hiinasse küttepuudeks. Pärast seljakotirännakuid Tšiilis ei ole meil poes müügil Tšiili ploomid enam välismaa viljad, kuna olen näinud neid kasvamas, neid söönud, otse puu otsast ja suhu. See vili ei ole võõras, niisamuti ei ole võõrad istanduste jaoks ärandatud mapudunguni asualad. Praegune pandeemia põhjustatud kriis näitab, kui ühendatud me omavahel oleme.

Tuiskad mitmel rindel. Tahaksin sind võrrelda Elgi Reemetsaga, kes suhestus tohutu kirega nii materjalide kui ka pärandiga, oli võimeline erakordselt võluvateks interpretatsioonideks. Oled aktiivne kultuurivaldkonnas ka laiemalt. Mäletan, et kirjutasid meeldejäävas sõnastuses magistritöö, tean, et muusika, performatiivsus ja tegevuskunstid on su kirg. Kuidas seod oma päevatöö õppejõuna ja kunstnikuelu?

Mind võluvad tarbekunsti klassikute loomingust kõige enam Mari Räägu teosed – milline tundlikkus savi ja ka metalli vormides! Mul ei ole vahet, kas ma suhtlen Eesti kunstiakadeemias üliõpilastega, mürgeldan muusikuna laval, toimetan teatri black box’is, töötan ateljees või kirjutan. Alati on tunne, et ajan ühte ja sama asja. Flow ja vibe kannavad. Eraldatus valge kuubi ja musta kasti vahel on järjekordne kunstlik piir. Need on lihtsalt funktsionaalsed ruumid, kus üks või teine tegevus paremini võimendub. Ise armastan öelda, et tegutsen nende vahel hallalas. Seetõttu ei võeta mind ka kusagil täielikult omaks: teatris nähakse mind kunstnikuna, kunstis disainerina, disainivallas teoreetikuna, teoorias praktikuna.

See ebamäärasus annab vabaduse ajada oma asja, kuid takistab enesekehtestamist. Minu ideaalkunstnik on Lubja Vaike oma pilpalossidega. Saad aru, et inimene tegi midagi sisemise tungi ajel. Tummist ja iseendast läbikasvanut. Mingit kirjalikku kunstnikupositsiooni pole vaja kõrvale lugedagi. Inimene tegi kusagil sõltumatul hallalal päris asja.

Kuidas sobib sulle loomingulises kollektiivis töötamine, nagu kool või rühmitus Urmas Ott? Kui palju vajad dialoogivõimalust?

Raamatute lugemine on dialoog erinevate mõtlejatega. Teatriskäimine on dialoog lavastajatega. Urmas Ott on disainidialoog Hans-Otto Ojastega, Post­instrumentum on helikunstidialoog Erik Alaloogaga. Dialoogist olulisem on sünergia. Neid mõtlejaid ja loojaid, kellega tahaks sünergias olla, ei jõua ette lugedagi. Ma koosnen teistest inimestest. Nagu Peeter Laurits on välja toonud, et ega me ise ole number 0 välja mõelnud või pidanud vaidlusi tühjuse kvantitatiivse väärtuse üle. Minu keel on dialoog kõigi nendega, kes on enne mind sama keelt kõnelenud.

Millest puudust tunned?

Armastusest ja metsast, aga neist ei saa kunagi küllalt.

1 Urmas Lüüsi näituse saatetekst.

2 Deyan Sudjic, The Language of Things. Penguin, 2009, lk 5-6.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht