Maire Männiku salaaed

Maire Männiku paljudes teostes korduvat pargi- ja metsakujundit võib võrrelda Ülo Soosteri samuti lapsepõlvest pärit kadaka- ja kalakujundiga.

URMO RAUS

Läksin Kumusse Maire Männiku näitusele väikese ärevusega, nii nagu minnakse kohtuma väga ammuse tuttavaga, keda pole aastakümneid nähtud ja kelle puhul ei ole päris kindel, kas ta ikka on täpselt selline, nagu mälupiltides.

Olen ju peaaegu pool aastat maganud Pariisis madratsil, nendesamade skulptuuride vahel. Nende iga nüanss on mu mällu söövitatud iseäraliku nägemusena, nagu vahel lapsena haigevoodis seina vaadates või lakas magades kangastunud kummalised näod ja olendid tapeedi- või puidumustrites.

Sattusin 1992. aastal Pariisis, kui mul tudengina üüriraha lõppes, üle öö tänavale ning Maire Männik oli ainukene, kes kõhklematult öömaja pakkus. Nii jagasin olude sunnil Mairega mitme kuu vältel igapäevaelu, võtsin osa tema maailmast. Sain kuulda palju põnevaid lugusid tema lapsepõlvest Tartus, Eduard Wiiraltist, Jaan Tõnissonist ja ülikooli akadeemikutest, kes olid Maire kodus sageli õhtuti söögilauas istunud. See kuldaeg andis Mairele terveks eluks seisuse olla kunstnik. Olla kunstnik tähendas Mairele ainult kunstiga tegelemist. Isegi kui oli raske või väga raske, ei hakanud Maire Männik kunagi tegema mingit teist tööd peale kunsti. Ja, mis kõige üllatavam, ta suutiski põhimõtteliseks jääda terve oma elu ja ka üksinda karmides oludes poja üles kasvatada.

Maire Männiku Pariisi ateljees olid skulptuurid tihedalt koos, moodustades skulptuuride metsa või õieti läbimatu padriku, kus ainult kunstnik ise suutis ringi liikuda, tehes seda osavalt justkui mõni džungli kaslane või metsahaldjas. Tema keha jäi enamasti skulptuuride rägastiku taha peitu, näha oli vaid Maire pea, mis aeg-ajalt ilmus ja kadus ning siis jälle välja ilmus, näol lai naeratus. Asuurne metsa või padriku element, mis valitses Maire ateljees, on olemas ka tema skulptuurides.

Zadkine, Giacometti, Calder, Moore

Männiku puhul on räägitud põhiliselt Ossip Zadkine’i mõjust, kuid vahest kõige huvitavamal osal tema loomingust, õhulisel ja graafilisel skulptuuril, on tolle stiiliga vähe ühist. Zadkine andis kindlasti Maire Männikule otsingute suuna ja inspireeris teda kui õpetaja õpilast. Mairele omane graafiline skulptuur arenes aga välja hiljem ja on pigem mõjutatud Zadkine’i kõrval ka Pariisis nähtud Alberto Giacometti, Alexander Calderi, Henri Moore’i ja paljude teiste suurte skulptorite loomingust. Need eriilmelised ja tugeva käekirjaga skulptorid olid oma kuulsuse tipul just siis, kui Maire Männik Pariisi jõudis, ning avaldasid paratamatult ka mõju.

Näiteks võiks kõrvutada Männiku „Tsirkust“ Calderi Pariisis loodud teosega „Cirque Calder“ või tema traadist tehtud figuratiivsete inimpüramiididega. Võib ka otsida Henry Moore’i loomingu mõju Männiku 1956. aastal Rootsis Gävleborgi linnas loodud jalgratturis („Cykelmannen“), mille vähendatud mõõtkavas versioon on ka Kumus eksponeeritud. Mõnedes Maire skulptuurides on ka midagi matisse’i­- likku, eriti, kui mõelda Henri Matisse’i viimase eluperioodi kääridega lõigutud aplikatsioonide graafilisuse peale.

Maire Männik viimistleb skulptuuri „Helisev perspektiiv“ Pariisis 1956. aastal.

Pressifoto / Willy Maywald

Maire Männiku Moore’i erilist imetlemist kinnitas mulle meie ühine käik temaga Boulogne’i metsa Bagatelle’i parki, kus oli 1992. aastal suur Henry Moore’i skulptuuride vabaõhunäitus. Maastikus eksponeeritud võimsad Moore’i skulptuurid kutsusid esile Maire vaimustuse: nägin tema näos rõõmu, mida tunneb kunstnik siis, kui näeb teoseid, mis on tema arvates täiuslikud.

Bagatelle’i pargis mängisid Moore’i skulptuurid loodusega kokku. Pargi veesilmad, roosipeenrad ja pügatud Inglise muru sulandusid õhu endasse haaravatesse Moore’i skulptuuridesse ja olid nende orgaaniline osa. Loodus ja inimese loodu sai üheks. Ka Maire Männik on oma parimateks näitusteks pidanud vabaõhu omi, eriti armastas ta meenutada Rodini muuseumi pargi näitust.

Männik alustas figuraalsete skulptuuridega. Ka Zadkine’i teostes on alati figuratiivne element sees, küll deformeeritud kujul. Maire Männik liikus figuraalsusest üha suurema abstraktsooni poole ja see oli 1950ndatel ja 1960ndatel üldine suund.

Samalaadset arengut võis näha ka tollases maalikunstis. Põhjusi tasub otsida sõjajärgse aja soovis puhastuda ja öelda lahti eelnevast. Otsiti ka kergust ja õhulisust, et eemalduda kõigest rusuvast, mille sõda oli inimeste hinge jätnud.

Zadkine’i mõju Männikule peitus eelkõige, nagu ikka heade õpetajate puhul, just õpilase loovuse avamises.Vabastamine blokeeringutest ja loovuse vallapäästmine on kunstiõppes alati üks keerulisemaid asju ning kui see õnnestub, on õpetaja oma ülesande täitnud. Maire Issy-les-Moulineaux’ ateljees oli istuva naise asuurse figuuriga foto. See skulptuur köitis oma erilise käsitlusega kohe minu pilku, selles oli midagi väga ebatavalist ja ma jäin seda pikemalt silmitsema. Maire astus mulle ligi ja ütles, et see on üks väheseid skulptuure, millele Zadkine ise oma käe külge pani.

Nimelt oli Maire näinud vaeva ava vormistamisega figuuris. Ta oli selle teinud kontuuri järgivana, kuid Zadkine oli haaranud ootamatult noa ja lõiganud selle teistpidiseks, ülalt laienevaks ja alt kitsenevaks. Sellega tekitas ta vormilise vastuolu ja muutiski figuuri ebatavaliseks.

Portreed ja riiklik tellimus

Portree, mida Maire kogu aeg viljeles, oli pigem kunstniku hädapärane töö, mis võimaldas tal Pariisis ära elada. Arvan ise, et laste portreteerimise idee võis ta saada Eduard Wiiraltilt, kes hakkas samuti elu lõpus joonistama laste portreesid. Tuntumad on neist vahest perekond Musta juures tehtud portreed. Wiiralt jagas Männikule Pariisis hakkamasaamiseks juhtnööre ja rääkis ka kunstnikuelu praktilisest poolest. Wiiralti tuttavate kaudu sai Männik üürida ka Rue du Montparnasse’il ateljee. Kui Maire Eduard Wiiraltit viimati nägi, siis oli viimane talle öelnud, et hea, et Maire Pariisi tuli ja temalt eesti kunsti teatepulga Pariisis üle võtab. Wiiralti teatepulga ülevõtmise kujund on tähenduslik, sest Maire oli alustanud Tartus skulptuuriõpinguid Anton Starkopfi juures, Starkopf oli aga ka Wiiralti õpetaja ning Pariisi lähetaja.

Wiiralt suri Maire Männiku Pariisi saabumise aastal ja Maire aitas Rootsist Pariisi saabunud Karl-Robert Pustal korraldada Wiiralti matuse. Wiiralti hauakivi, mille autorsus ekslikult omistatakse Maire Männikule, ei ole siiski täielikult tema looming. Maire selgitas mulle, et nad olid Pustaga saanud valida mitmete standardsete kiviplaatide vahel. Matusebüroos oli saadaval mitu varianti. Maire valik langes krobelisele ja lohukestega graniittahukale, mis oli talle tundunud kõige põhjamaisem ja seetõttu Wiiraltile sobilikum olevat. Maire mõte oli aga paigaldada kivile pronksist Wiiralti autogramm, kivi terviklik kujundus.

Kindral Leclerci büst, mis on eksponeeritud ka Kumu näitusel, on tähelepanuväärne mitmel põhjusel – ja seda mitte niivõrd kunstilises, kuivõrd just sümboolses mõttes. Prantsusmaal ei ole vist ühtegi linna, kus ei oleks Leclerci tänavat või väljakut. Kindral Philippe Leclerc de Hauteclocque oli koos Charles de Gaulle’iga üks Prantsusmaa vabastajaid ja seetõttu on tal rahvuskangelase positsioon. Selle monumendi tellimine Issy-les Moulineaux’ linnavalitsuse poolt otse kunstnikult oli Maire Männikule suur au ja usaldus. See tänaseni Issy linnavalitsuse ees seisev monument oli ka Maire Männiku elus ainus tõeliselt suur riiklik tellimus. Ta pidi kindrali kuju modelleerima perekonna fotoalbumi fotode järgi ja sarnasuse hindajaks oli kindrali lesk, kes käis Maire ateljees kontrollimas, kas modelleering ikka sarnaneb tema kadunud abikaasaga. Selle büsti loomiseks anti Issy les Moulineaux’ linnaosas Maire Männiku käsutusse ka moodsam ateljee, mis oligi hiljem kunstniku põhiliseks elukohaks.

Kahju, et näituse korraldajad ei taibanud kutsuda avamisele Prantsuse suursaadikut. Ainuüksi kindral Lecrerci kuju pärast oleks kindlasti parim Prantsuse šampanja olnud saatkonna poolt garanteeritud ja Tapalt oleks võib-olla näitust vaatama sõidutatud Prantsuse võõrleegion. On ka kahju, et näituse kataloogi ei taibatud kohe tõlkida eesti keelest prantsuse või inglise keelde. Seda viga annab tahtmise korral suhteliselt lihtsalt veel parandada – on ju suur osa Maire Männiku publikust prantsuskeelne.

Lapsepõlvemaa

Maire Männiku eriline suhe puude ja loodusega sai alguse ilmselt tema lapsepõlvekodus Tartus. Kinnistu Ülikooli tänav 1, kus asus Männikute kodu ja ühtlasi Hans Männiku kirjastus Loodus, piirnes Emajõe ja Tartu linnaparkidega. Neis valgusküllastes Emajõe-äärsetes parkides ja pajuvõsades veetiski Maire oma muretu lapsepõlve ja sealt tulebki otsida tema loomingu metsaelementi. Tegelikult on metsaelement tema teostes jäädvustunud puude-põõsaste võrade tasandil, just nii kõrgel, nagu nägid seda lapsesilmad.

Kunagi jutustas Maire mulle ühe loo oma noorusest. Teismelisena oli ta kolanud sõbrannaga mööda Tartu parke ning lõbustanud ennast parkides suudlemas käinud paaride ehmatamisega, teinud neile põõsastest hirmsat nõianaeru. Kui olin kuulnud seda pargisuudlejate kollitamise lugu ja näinud Maire teost „Metsaarmastajad“, sain otsekohe aru, kust see on alguse saanud. Mairel oli suurepärane detailimälu ja ta suutis väga värvikalt kirjeldada lapse- ja teismeeas nähtut. Selleks võis olla isa sekretäri sügav dekoltee, kuhu võis vabalt sisse vaadata, või siis üksikasjaline lugu, kuidas Maire isa oli võitnud õiguse, et Nikolai Triik teda maalib, ja kuidas Triik siis käinud poolvintis nende juures kodus tema isa portreteerimas. Maire eesti keel oli väga mahlakas, tema sarkastilisusse kalduva hea huumorimeele tõttu oli ta lugusid kuulata alati nauditav.

Arvan, et Maire skulptuuride metsafragmendid võivad olla isegi Emajõe-äärsete konkreetsete puude võrad, mille detaile või olemust oli kunstnik proovinud oma skulptuurides taaselustada. Männiku paljudes teostes korduv pargi- ja metsakujundi kui mäluelemendi teema on mõnes mõttes võrreldav Ülo Soosteri samuti lapsepõlvest pärit kadakate ja kalade teemaga. Maire Männiku teostes pole see küll nii sümbolistlik ja kontseptuaalne kui Soosteril, pigem muinasjutuline ja romantiline. Mõlema kunstniku puhul on aga tegu lapsepõlve mälestustest inspireeritud looduselemendiga. Pargi- ja metsateemaga sobitub hästi ka Kumus eksponeeritud skulptuur „Loodusgootika“.

Gootikast endast oli meil Mairega kunagi ka juttu ja ma sain aru, et see puudutas teda eriliselt. Ta rääkis, et ei kunagi varem ega hiljem ole inimesed olnud nii vaimsed, peaaegu et kehatud, kui gooti ajal – elati irreaalsuses ja oldi andunud ainult vaimsetele väärtustele. Maire Männik ei pidanud silmas religioosust, vaid pigem idealistlikku maailmapilti. Me ei rääkinud temaga mitte kunagi religioonist, kuigi ta oli teinud mitmeid vene pühakute mälestusmedaleid ja oli ka selle teemaga hästi kursis.

Maire Männik sai külastada oma kallist kodulinna Tartut üle hulga aja alles 1965. aastal. Kuna Tartu oli välismaalastele suletud linn, sai Maire kohtuda oma emaga, keda ta polnud näinud üle kahekümne aasta, ainult kolmel päeval (Tallinnast tuli taksoga iga päev edasi-tagasi Tartusse sõita). Tartus oli tal keelatud ööbida ja emaga kohtumise ajal ootas takso koos VEKSA KGB-agendiga all tänaval, sest igal õhtul pidi ta kindlal ajal Tallinnas tagasi olema. Oma ema surmast kuulis Maire alles pärast tema matuseid, isa saatus, nii nagu ka noorema venna Ilmari oma, jäigi talle aga teadmata. Nii võib ette kujutada, mis tunne valdas kunstnikku, kui ta mõtles Pariisis kodu- ning oma Tartu lapsepõlve mängumaale. Pean Eesti külastamisi tema loomingu murrangupunktiks ja võib-olla tasub nendest otsida ka põhjendust abstraktse pargi- ja metsatemaatika ilmumisele Maire Männiku loomingusse.

Vähe on vist kunstnikke, kelle teoste vahel on maganud tulevane kultuuriminister või tegelikult isegi mitu. Üks Maire Männiku majulistest oli ka Tõnis Lukas. Kasutan siinkohal võimalust, et teha praegusele kultuuriministrile ettepanek valada Maire Männiku mõni märgilisem kipsskulptuur pronksi Eesti riigi toel, et see alaliselt eksponeerida Tartu avalikus ruumis, näiteks Emajõe kaldal perekond Männikule kuulunud kinnistul Ülikooli tänav 1. Nii saaks jäädvustada Looduse kirjastuse asutaja Hans Männiku ja tema perekonna mälestuse nende kodulinnas ja ühtlasi püstitataks viimase Pariisi pallaslase, Maire Männiku unikaalne monument kodulinna loodusele. Kõigele lisaks rändaks see teos Montparnasse’i põneva ajalooga ateljeest Emajõe kaldale Maire Männiku lapsepõlve salaaeda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht