Maagiline maal

Lola Liivati sinisele pühendunud looming pakub digiajastul võimendavat ruumi­kogemust. See on virtuaalkunsti põlvkonna kohtumine materiaalse sinise immateriaalsusega.

KAIRE NURK

Lola Liivati näitus „Abstraktse maali värvikõne“ Solarise galeriis kuni 20. XII.

Kolm vaatust. Kunagi maaliti koopaseinale – Lascaux’s, Altamiras ja mujal. Maaliti soojade muldsete värvidega, maalipinnad olid raamideta, õigemini – raamiks oli ruum. Toonid ookrist punaseni muutsid maa-aluse ahta keskkonna veelgi tihedamaks, ruum tõmbus kokku. Need paigad olid suguharu maagiliste salariituste tarvis. Tegemist oli ürgaja ühiskonna eksistentsiaalse tellimusega.

Järgnes ajastu, mil kunst oli kitsalt võimu teenistuses. Otse valitsejapalee seinale kujundatava ülistav-heroilise dekoori kõrvale tekkis teisaldatav tahvelmaal. Esialgu eraldas maali keskkonnast lai nikerdatud ja kullatud raam. Läbi raskete raamide avasid eeskujulikult väljapeetud lineaar- ja värviperspektiivis maastikuvaated paleede siseruumide seintel „akna maailma“. Vastavalt värviperspektiivi reeglitele oli maalikaugusse surutud taevasina kahvatu, barokiaja taevas oli enamasti pilves. Sinisest palju enam soleeris uusaja maalidel nii ilmaliku kui ka usulise võimu punane.

Modernismiga saabus kunsti ajaloolisse kulgu etapp, kus kunst on kunstniku (ja kunsti) teenistuses. Seda ei saa võtta kunsti rolli kitsenemisena, kunsti kapseldumisena enesekaemusse. Kunsti roll oli kitsas pigem varasemail ajastuil. Modernism annab kunstile ja kunstnikule – inimesele üldisemalt – vaba arengu perspektiivi. Kunst ja kunstnik on uskumatult dünaamiliselt ja kirglikult seda võimalust kasutanud.

Kunsti radikaalseim tunnetuslik avastus on abstraktsionism. Selle olemuse on määranud paljuski Vassili Kandinsky kui juristi treenitud analüütiline võimekus. Jäljendav-reprodutseeriv kunst ei vaja erilist analüüsi, teooriat või põhjendust, piisab tehnilistest oskustest-teadmistest. Abstraktne kunst on aga täismõõdus proovikivi hingele ja intellektile. On loogiline arvata, et iial varem ei ole kunstnik säärastes loomepiinades uusi maailmu sünnitanud, säärasel viisil avastusi teinud kui vabaks saanuna.

Teine müüt abstraktsionismist puudutab asjaolu, et kunagi kahe ideoloogialeeri vahelises külmas sõjas rakendas tollane maailma esiriik USA abstraktsionismi vabaduse vankri ette. See on abstraktsionismi sügavama olemuse mõistmiseks eksitav. Abstraktsionism on filosoofiline, teoreetiline ja vaimne, mitte poliitiline. Filosoofias esitatakse olemise ja tunnetamise kohta fundamentaalseid küsimusi, palju fundamentaalsemaid, kui selleks on vabaduse praktilis-ajalised probleemid. Abstraktsionistlik kunstnik on maailma, sh maalikunsti enese, metatasandil interpreet.

Sügavalt filosoofiline. Lola Liivat on sügavalt filosoofiline kunstnik. Ta kutsub vaataja kõndima mäetippudel või sukelduma vaimse valgustumise sügavikku. Solarise galerii kuraator Meelis Tammemägi kinnitab pressitekstis: „Silmadele avaneb kooslus, kuhu on kätketud kõik – sünd ja surm – ühes korduvas jadas. Lillaka verevalumina laiali paiskuv värviatakk ja välguna sähvatav valgustumine – inimese teekond läbi raskuste tähtede poole ja miljonid tähed ise, terved tähesüsteemid. (Tähe)tolmused universumid rullumas lahti nii meie endi kui mäetippude kohal [—] Võib öelda, et see kogemus on püha – selles on kõiksust [—].“

Abstraktse maalikunsti maestrina Lola Liivati seekordse näituse pealkiri „Abstraktse maali värvikõne“ on Kandinsky-hõnguline. See juhatab lugema maali värvinoodistikku, kuulama Liivati maaliloomingut kogu selle võimsas kõlaamplituudis. Hanna-Liis Kont redutseeris Tartu kunstimuuseumi kuraatorinäitusel (2018) Liivati elutöö ülevaate vormianalüüsiks, sealjuures piiratud tähelepanuga vaid mõnel maali alg­elemendil. Postnäitusel1 vallandab kunstnik demiurgist autorina maalide mitmetasandilise polüfoonia, koondades 13 ülimalt eripalgelist meistriteost. Muidugi on igilolaliivatilikult värvina valdav sinine – ka punane on kaldu sinise poole –, kuid toonide rikkus paisutab nii kopsu- kui ajumahtu. Vanameister demonstreerib ülimalt peenendunud värvinärvi, toob kuuldavale eri harmooniaregistreid, ekspressiivsetest järskudest dissonantsidest läbi ajaruumi lõputult hõljuvate ülipikkade arvopärdilike värvinootideni.

2013. aastal on kunstnik öelnud: „Sinine on kaugem, kosmilisem. Palju sa kodudes näiteks sinist näed? Armastatakse palju kollaseid ja rohekaid toone, oranže … oranž on ilus soe koduvärv. Aga mina leian, et ainult sinine on see, mida ma vajan. /…/ Vanasti armastasin väga punast. Punane oli minu jaoks kahe­tähenduslik: ühelt poolt revolutsiooniline, mind ärritav, teiselt poolt soe, armastuse värv. Millega siis väljendad oma suuri tundeid? Ikka punasega, mis põleb ja hõõgub.“

Aastakümneid tagasi olid Lola Liivati maalid siinsele publikule harjumatu koloriidiga – liiga sinised. Praegu on kunstipublikul ka pimedaist video- ja elektroonilise kunsti näitusesaalidest läbitungimise pagas ja ehtne materiaalne värv võiks heledalt valgustatud galeriis avaldada vaatajale hoopis teistlaadset mõju. Liivati värvi vastuvõtja ise on teiseks saanud. Liiatigi mõjub kunstniku toonirikkus paitavalt praeguse vaataja hakitud harmooniameelele ja on juba seetõttu eksistentsiaalse väärtusega. Lola Liivati sinisele pühendunud looming pakub digi-intensiivsuse ajastul avastuslikult võimendavat ruumikogemust – see on virtuaalkunsti ajastu põlvkonna kohtumine materiaalse sinise immateriaalsusega.

Siinkohal on kohustuslik viide Yves Kleinile, eriti kui küsida, miks sai tema monokroomia keskmeks ultramariin. Polnud ju tema Lõuna-Prantsusmaa Vahemere-äärse Nice’i lapsepõlvekogemus sugugi puhas-ultramariinne? Ja miks on ka Lola Liivati püsikiindumus ikkagi just seesugune sügav ja kauge värvigamma? Võiks ehk siinkohal kahe looja ühisnimetaja leida nende jäägitus, sakraalsusega piirnevas vaimses keskendumises? Sinise vaimne ülevus ja ideaali­lembus välistab kompromissid. Klein kindlustas monokroomias oma krüptilisuse. Liivati variatsioonirohke paleti tooniüleminekud loovad ülimalt dünaamilise keskkonna, süstivad minekukihku, annavad liikumis- ja õhuruumi, tõmmates niimoodi vaataja kaasa kulgema. Ka Lola Liivati sinine on krüptiline. Sest on sedavõrd sügav.

Liivati maalilaad ja valged laigud? Formalistlik analüüs on kõige algelisem visuaalse loomingu analüüsi tasand. Aga nii abstraktsionismis kui ka Lola Liivati loomingus on sellelgi tasandil veel valgeid laike, teadvustamata ja tähelepanuta momente.2 Kuna tema kunsti­õpingud langesid padustalinlikku aega – 1948-1954, siis on põletav küsimus, kuidas üldse oli võimalik pärast seda loojaks saada. Kuus aastat sotsrealistlikku maalidrilli, enamikust lõpetajatest ei saanud kunagi väljapaistvaid kunstnikke, kes oma teed oleksid hakanud käima. Oma tee oli tollal üldse tabu, alles kümme aastat hiljem hakati ERKIs rääkima, et ühtne üleliiduline õppeprogramm tuleb läbi teha, aga pärast instituudi lõpetamist peab selle unustama.

Liivat läks oma teed juba kolm aastat pärast kooli lõpetamist. Ja väga pöördeliselt. Tema kunstiinstituudi diplomitöö, Elo Tamuli portree on lõpuni maalitud, kuid ei ole kinni maalitud, vaid on jäänud säravaks ja värskeks. Selles avaldus juba siis kunstniku eripära.

Liivati võime tungida maalikoe peenimatesse saladustesse lõi talle baasi, et teha veendunult ka abstraktseid teoseid, andis selleks õigustuse. Tuleb meeles pidada ja rõhutada realistliku motiivi kujutamise ja puhtale valgele lõuendile uue maailma kujustamise olemuslikku erinevust – Lola Liivati 2008. aasta kontseptuaalsel näitusel Tallinna Kunstihoone galeriis oli molbertil eksponeeritud puhas valge lõuend –, aga kummalisel viisil peitub nende vahel salaside.

Modernistlik clementgreenbergilik maksiim, et kunstnikul peab olema oma käekiri, on ikka veel elus. Ikka üritatakse teadusliku täpsusega modelleerida kunstnikule ühest käekirja, eirates loomulikku sisemist emotsionaalset variatiivsust. Kunstnik ei pea töötama välja oma firmastiili. Firmastiilidki on postmodernses maailmas arengulised. Igal sõnumil-tundel on oma käekiri. Lola Liivatil on palju oma käekirju. Näitus Solarises tõestab seda subtiilselt ja – järelejätmatult.

Kunstniku koloriidilist võimekust hinnatakse selle järgi, kui palju eri toone suudab ta ühe värvi piires avastada. Liivati iga maali sinine on erinev. Tema koloriit on ka pidevas arengus, nõukogudeaegne koloriit on raskem ja tinasem, rusuvam, vaba riigi taastamise järgsed maalid on musta värvita, puhtad. Tema aina suurema kõlavuse poole arenevat koloriiti hoiab koos sügav sisemine harmooniataju. Solarise näitusel on harmooniakooskõlad eriliselt esiplaanil ja tuumakad.

Tähelepanuväärne on ka Liivati suhe maaliformaati. Selles ilmneb kummaline vastuolu formaadi tasakaalu (kõrguse-laiuse suhe) ning pintslitöö ja värvijoomete kirgliku ülespoole liikumise vahel. Sellest vormub pingestatud kooslus: kire kindlus ja veendumus, sealjuures eksalteerituseta. Vaid üksikud maalid on tugevalt vertikaalsed või pikalt horisontaalsed. „Kulg. (Elu)“, mis oli 2008. aastal eksponeeritud Tallinna Kunstihoone galerii tagaseinal, on pikk eepiline jutustus – nagu elu.

Viimasel loomekümnendil on kunstnik andnud publikule manifestilaadseid näitus-lavastusi: „Aate kumendus“ Tallinnas Jaani kirikus ja Võru linnagaleriis (2013), „Muusika on ülim“ Tallinna Kunstihoone galeriis (2015), „Ajendatud olulisest“ Vaalas (2016), kus ta avas muusika järel teisigi ideaale ja esitles ülimalt strateegilist maali „Vaimu vastupanu“. 2017. aastal tegi kunstnik ettevalmistusi 90. sünnipäevaks, renoveerides oma Võrumaa suvekodu eksterjööri täisväärsesse maalikoloriiti, sealhulgas lasi installeerida taevasinasse sulanduva uue katuse. Tema 90. sünnipäeva tähistas kuraatorilavastus „Vaimu vastupanu“ Tartu kunstimuuseumis. Praegusel Solarise galerii näitusel on esiplaanil enam kui 60aastane armastus – abstraktsionism, koos lahutamatu vaimsusega.

Lola Liivati loomingu keskmes on alati olnud individuaalne vaimne vastupanu. Oma ajast, (post)modernist, on ta võtnud maksimumi. Metafoori jõul näeme sidet ka kunstiloo esimese vaatusega: ka Lola Liivatile on tema looming riitusepaik, tema koobas. Erinevus on vaid tähendusekandjas, sinises värvis, mida esiajal ei tuntud, ja kõik sellest tulenev – avardumine üle individuaalsete ja materiaalsete raamide.

1 Termin „postnäitus“, samuti „postlooming“ on õigustatud: 2018. aastal, kui Tartu kunstimuuseumis avati Lola Liivati loomingu näitus, ütles kunstnik, et enam ta ei maali. Pärast näituse avamist valmisid õige pea küll mõned väiksemas formaadis tööd, nende seas ka „Nietzsche „Zarathustra“ halküoonilisest elemendist osa saamisest“ (2018), mille kohta autor aga kinnitas taas, et see jääb tema viimaseks sõnaks.

2 Vt lähemalt: Kaire Nurk, Abstraktsionism koos ja ilma Zarathustrata (näitusest „Lola Liivat. Vaimu vastupanu“ Tartmusis). – Kunst.ee 2019, nr 1.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht