Lätlased saavad nüüdiskunstimuuseumi

Elīna Vikmane: „Üleni eraraha eest ehitatav Läti nüüdiskunstimuuseumi uus hoone on täiesti pretsedenditu juhtum.“

REET VARBLANE

Elīna Vikmane

Erakogu

Eesti sai oma kunstimuuseumiks ehitatud Kumu hoone alles üksteist aastat tagasi, lätlastel on oma rahvuskunstimuuseum koos spetsiaalse hoonega juba 1905. aastast peale. Läti riigi aastapäeval 2021. aastal avatakse ka nüüdiskunstimuuseum. Rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võitjad kuulutati välja möödunud suvel. Uus-Hansa linnaosas (Hanza, Pulkveža Brieža, Skanstesi ja Sporta tänava vahel) on paik olemas. Adjaye Associatesi ja läti arhitektuuribüroo AB3D koostööprojekt nüüdiskunsti muuseum hakkab elama kõrvuti uute büroo- ja konverentsihoonete, hotelli, elumajade ja lasteaiaga, varustatud jalgrattateede ja haljasaladega. Nüüdiskunsti muuseumiprojekti juhib eraldi fond, selle juhatuse liige Elīna Vikmane osales ka arhitektuurivõistluse žüriis. Koos Helena Demakovaga oli ta Jüri Ojaveri ja Jaan Toomiku loodud Māris Liepa monumendi projekti taga.

Kuidas olete ise oma uue muuseumi nimetanud: kas see on uue või nüüdiskunsti muuseum või veel kuidagi teisiti? Mida tähendab nüüdiskunst uue muuseumi kontekstis?

Praegune töönimetus on Läti nüüdiskunsti muuseum. Sellest peaks saama meie regiooni suurim nüüdiskunsti institutsioon. Oleme piiritlenud oma muuseumi eelkõige Läänemeremaadega. Muuseumi kollektsioon hõlmab kunsti 1960ndatest praeguse ajani.

Muuseumi kollektsioon on kujunenud välja kolmel viisil: riiklikud ostud ja annetused, Norra vahenditega ostetud teosed ja kolmandaks ABLV panga rahastus. Valiku, millised tööd kogusse ostetakse, tegi ja teeb rahvusvaheline komisjon. Praegu on kogu hoiul Läti rahvuskunstimuuseumis.

Aastatel 2006–2007 oli plaan ehitada muuseum Andrejsala piirkonda, projekt oli tellitud Rem Koolhasilt, kuid majanduskriisi tõttu ei saanud sellest asja.

ABLV panga loodud heategevusfond asutas 2014. aastal koos Boriss ja Ināra Teterevi fondiga Läti nüüdiskunsti muuseumi ehitamiseks spetsiaalse fondi. Sama aasta 30. X allkirjastasid Läti valitsus (kultuuriminister Dace Melbārde) ja Läti nüüdiskunsti muuseumi fond (Ināra ja Boriss Teterev, Ernests Bernis ja Oļegs Fiļs) ametliku dokumendi, kus seisab, et nüüdiskunsti muuseumi hakatakse ehitama. Kui muuseumi oma hoone on valmis, siis läheb kogu sinna ning jõuab ka avalikkuse ette.

Läti rahvuskunsti muuseumi kogus on ju ka riigi raha eest soetatud nüüdiskunsti kogu. Kuidas kujuneb välja kahe muuseumi – rahvuskunstimuuseumi ja nüüdiskunstimuuseumi kogu suhe?

Tegemist on kahe täiesti erineva koguga. Rahvuskunsti muuseumil on oma ostukomisjon, nüüdiskunstimuuseumi fondil oma.

Millal alustasite nüüdiskunstimuuseumi kogu koostamisega?

2005. aastast on nii ABLV pank kui ka kultuuriministeeriumi eraldanud raha, et osta töid nüüdiskunstimuuseumi kogusse. Siis oli Läti kultuuriminister kunstiteadlane, kuraator Helena Demakova. Kindel soov oma nüüdiskunstimuuseumi loomiseks on olnud aga 1990ndatest peale.

Kust tuleb raha muuseumi ehitamiseks? Ja kes hakkab muuseumi tegevust rahastama?

Kollektsioon kuulub igal juhul riigile. Hoone ehitatakse aga eraraha eest. 30 miljonit eurot on muuseumifondile eraldatud. See on täielikult heategevusprojekt.

Lätis on väga häid näiteid, kui riik rahastab eraalgatusel loodud muuseume. Üks neist on okupatsioonide muuseum, mis töötab peamiselt era­rahastusel, kuid riik toetab igal aastal mingit projekti või valdkonda, näiteks uurimistöö või kollektsiooni täiendamist. Riigi toetus on märksa väiksem kui erafondide oma. Loodame, et nüüdiskunsti muuseumi puhul saab see samamoodi olema: meil on erafondid, omatulu (piletid, kõikvõimalikud üritused, ruumide üürimine), aga ka riigitoetus.

See on hämmastav sümbioos, ma ei kujuta ette, et Eestis võiks leiduda selliseid metseene. Kui erafondid on muuseumisse nii palju investeerinud, kas siis ei ole risk, et nad võivad hakata mõjutama ka muuseumipoliitikat, kas või kogude täiendamise või näituseprogrammide mõttes?

Aga see võib juhtuda ka riiklike institutsioonidega. Kõik sõltub eelkõige ikka juhtidest – muuseumi direktorist ja peakuraatorist. Ostukomisjoni kuuluvad aga eranditult oma ala professionaalid, sõltumatud eksperdid.

Nüüdiskunsti muuseumi projekt on erandlik näide. Teise sellise näite võib tuua XX algusest, kui Ziemeļblāzma kultuurikeskus ehitati eraraha eest. Teterevid on samalaadi mõtlemisega, nagu olid XX sajandi alguse kultuurimetseenid (http://www.teterevufonds.lv/). Aga et nad tulid nüüdiskunsti projekti taha, selles on oma roll Džemma Skulme ja Jānis Zubānsi algatatud kunstnike liikumisel. Kõige võimsama aktsiooni ajal kandsid kunstnikud hiiglasuuri plastmadusid kirjaga „Kunst vajab ruumi!“ ja hõivasid vaat et kogu Riia kesklinna. Sellest tehti filme, neid näidati poliitikutele. See oli igati läbi mõeldud kampaania. Hakatigi pärima, et kuigi Riia oli Euroopa kultuuripealinn, ei saadud ühtegi suurt kultuuriehitist, kohe on tulemas Läti riigi sajas aastapäev ja meil pole ikka mitte midagi. Nüüdiskunstimuuseumi ja kontserdihalli teema oli õhus. Lätiski ei ole nüüdiskunst nii populaarne, nagu on teater või Raimonds Pauls, aga see kampaania toimis.

Kas uue muuseumi juhtide leidmiseks kuulutatakse ka rahvusvaheline võistlus?

Vara on veel öelda, aga vähemalt üks juhtidest – kas siis juhataja või peakuraator – peab väga hästi tundma kunsti ja kunstielu, olema Läti kunstiväljal kodus. Muuseum ehitatakse ju eelkõige meie oma inimestele. Muidugi on ka kultuuri­turistide üle hea meel, aga arvestada tuleb just oma rahva vajaduste ja huvidega.

Muuseumi hoone on planeeritud Uus-Hansa rajooni, nüüdiskunsti keskus Kim? kolis hiljuti ka sinna. Aga ikkagi, miks ei võiks nüüd, kui majanduskriis on möödas, jätkata Rem Koolhaasi projektiga Andrejsalas?

Sellest ei tule midagi välja, sest see on nüüd eramaa. Koolhaasi projekti ei saa mujal realiseerida, sest see oli seotud endise elektrijaama rekonstrueerimisega.

Teil oli uus edukas rahvusvaheline arhitektuurivõistlus. Kas olete tulemusega rahul?

Väga, kuigi protsess ei olnud lihtne. Olen väga rahul, et palkasime professionaali võistlust läbi viima: Malcolm Reading Consultants on väga kogenud firma, nende viimane suur töö oli Helsingi Guggenheimi muuseumi arhitektuurivõistluse korraldamine. Helsingi muuseumi puhul oli tegemist avaliku võistlusega ning neile laekus üle seitsmesaja projekti. Meie tegime kutsutud arhitektidega võitluse ja tingimus oli, et osalevad ainult läti ja rahvusvaheliste arhitektide koostööprojektid. Tingimata oli vaja varasemat kunstimuuseumi projekteerimise kogemust, aga ka Läti olude tundmist, kohalikku ekspertiisi. Arhitektid ei pea tundma mitte ainult Riia arhitektuuritraditsiooni ja kliima eripära, vaid ka elanike harjumusi, mõtteviisi jne.

Läti nüüdiskunsti muuseum ei tohi olla ei palee ega ka kunstitempel. Näitusepindade, galeriide kõrval vajab üks tänapäevane muuseum hariduskeskust, auditooriume tegevuskunsti üritustele, projektiruume. Kindlasti on vaja hubast raamatukogu ja kohvikut. Muuseumist peab kujunema mõnus paik, kuhu ikka ja jälle tagasi tullakse, kus on tore olla.

Lapsed tulevad praeguse kunstiga väga hästi kaasa. Neil ei ole hirmu, et nad ei saa aru, nad on alati varmad küsima. Sootuks keerulisem lugu on täiskasvanutega. Eks tuleb jõuda nii kaugele, et lapsed võtavad vanaemad ja vanaisad kaasa ning panevad ka nemad küsima ja arutama. Riias ei ole puudus ainult muuseumist, vaid ka headest nüüdiskunsti galeriidest. Arsenālsis võib olla tõesti väärt näitus ja seal vaid üks külastaja, Londonis ei pääse aga galeriisse sisse.

Kas eesti arhitektid ka osalesid selles võistluses?

Mitte sel korral. Eks olime kutsunud varasema muuseumiprojekteerimise kogemusega tegijad. Kõik osalejad käisid Riias, olid siin kaks päeva ja esitlesid oma projekti kõigile huvilistele. Esitlustel oli palju rahvast, huvi oli suur. Kuna osalejate seas oli rahvusvaheliselt tunnustatud tegijaid, siis nendega kohtumine oli meie arhitektuuritudengitele vinge võimalus. Meie soov oli, et võistlus oleks nii avalik ja läbipaistev, kui vähegi võimalik.

Kas staararhitekte nagu Rem Koolhaas ka osales? Kas see on üldse vajalik? Kui mõelda kas või Tartus möödunud sügisel avatud ERMi uuele hoonele, siis tegemist on ju noorte arhitektidega, kelle projekt on nüüd rahvusvahelisel areenil väga hästi vastu võetud.

Me hoidusime teadlikult staaridest, kes teevad vahest küll geniaalse esmavisandi, kuid jätavad nii-öelda musta töö teiste teha. Meie kindel soov oli, et arhitektid teevad kogu töö viimase detailini ise. David Adjaye on kindlasti just selline arhitekt, aga järjest enam tundub, et temast kujuneb lähitulevikus tõeline staar. Pärast Washingtoni Smithsoniani Afro-ameerika ajaloo ja kultuuri muuseumi valmimist 2016. aastal on temast hakatud rahvusvahelistes arhitektuuriringkondades kõnelema kui järgmisest suurnimest. Adjaye ja tema meeskond on hästi koostööaltid.

Kui nüüd veidi spekuleerida ja oletada, et majanduskriis jäi tulemata ja Rem Koolhaasi projekti järgi sai muuseum valmis ehitatud. Kumb projekt on muuseumiks sobivam: kas praegune või 10-12 aasta tagune? Ega me ju ei tea, milline on kunst 20 või 50 aasta pärast ja millist muuseumi siis vaja on.

Neid ei ole mõtet võrrelda. Kui majanduskriisi poleks olnud, oleks meil Daugava kaldal Koolhaasi projekti järgi tehtud nüüdiskunsti muuseum tegutsenud juba viis-kuus aastat.

Eks kõige keerulisem ongi ette näha, milliseks kunst kujuneb, millist ruumi vajab: kui kõrged peavad ekspositsiooniruumid olema, kuidas peab elektrisüsteem paiknema jne. Kui mõelda kunsti viimaste aastate arengu peale, siis ei oska ennustada, mida kunst vajab juba kümne aasta pärast. Olen veendunud, et maali kui sellist tahetakse ikka seinal eksponeerituna näha, aga väga loodan, et kunstis on siis veel midagi sellist, mida ei oska üldse ette näha. Seepärast oleme planeerinud ekspositsioonipinna nii paindliku kui vähegi võimalik, ka suure auditooriumi. Ilmselt tuleb arvestada järjest enam mitme valdkonna hübriididega: muusika seguneb veel enam visuaaliga, järjest enam lähenetakse kõikvõimalikele teadusharudele, videomängud ja võrgukunst kuuluvad muuseumi. Peaasi, et kuraatorid ja kunstnikud saavad oma ideid ellu viia. Hoone juurde kuulub ka vabaõhuruum, mis annab paindlikkust juurde. Olen kindel, et me pole midagi kaotanud.

Kas on mõni nüüdiskunsti muuseum, mida võib ideaaliks pidada, mis oli teile eeskujuks?

Arhitektid küsisid minult sama asja. Minu vastus oli, et kui külastan muuseumi, siis olen eelkõige huvitatud näitusest, ruumi kipun nägema ainult siis, kui midagi on valesti. Me külastasime hästi paljusid muuseume, et leida ebakõla. Meil kujunes ebaõnnestumiste kogu, et ise neid mitte korrata. Aga muuseum on äärmiselt keeruline struktuur, kus miljon pisiasja võib valesti minna. Ma ei usu ideaalsesse muuseumisse. Usun, et on suurepäraseid detaile, mida saame eeskujuks võtta, ja tuhandeid ebaõnnestumisi, millest hoiduda.

Kas nüüdiskunstimuuseumi hoonest kujuneb Riiale ka maamärk?

Olen kindel, et uus, hästi toimiv, külastajasõbralik kultuuriasutus toimib maamärgina. Külastaja saab minna katusele, nautida vaadet, ta võib istuda treppidel, leida endale erilise paiga terrassil. Mõelgem äsja renoveeritud Läti rahvuskunsti- või Lissaboni uue kunsti-, arhitektuuri- ja tehnoloogiamuuseumi või Pompidou keskuse peale. Baltimaades uue muuseumihoone ehitamine on juba iseenesest sündmus. Külastaja teeb sellest maamärgi.

Uus-Hansa linnarajoon on arhitektile väga avatud paik, sellel ei ole veel tähendust, see tuleb neil endil luua. Kõik võistlusel osalenud arhitektid olid väga huvitatud selle paiga ajaloost: tööstus, linnalik keskkond, kaubajaam raudteedepoode ja muu sellisega kasvas üle põllumajanduseks, aianduskooperatiiviks. Enamik neist integreeris siia Riia kesklinna atmosfääri – katustekuju, materjalid jne. Linna hing on siia väga elegantselt sisse toodud. Žüriisse kuulusid ka OMA (Office for Metropolitan Architecture, Rem Koolhaas kuulub ka sinna) büroo liige Reinier de Graaf ning Londoni Victoria ja Alberti muuseumi arendusjuht David Bickle. Ta oli žürii esimees ja see oli tõesti parim valik, mis olla sai.

Žürii ei tegelenud ainult parima projekti valimisega, vaid me arutasime üksjagu tulevikumuuseumi küsimusi. Mina sain palju väärtuslikke nõuandeid. David Adjaye jätkab ka nüüd koostööd Läti partneri AB3D arhitektibürooga.

Millal hakkate ehitamisega peale?

Kui läheb plaanipäraselt, siis 2018. aastal, kui Läti riigil täitub sada aastat. Avamiskuupäev on paigas: 18. XI 2021. Tähtaeg aitab rajal hoida, sest iseäranis suurte projektide puhul kipub asi muidu venima.

Adjaye Associatesi ja läti arhitektuuribüroo AB3D koostööprojekt nüüdiskunsti muuseum hakkab elama kõrvuti uute büroo- ja konverentsihoonete, hotelli, elumajade ja lasteaiaga. Muuseumikatuse skulptuuriaiast avaneb vaade linnaparki (parempoolne foto).

Pressifoto

Muuseumi juurde kuuluvat vabaõhuruumi saab talvel ka liuväljana kasutada. Tähtis on, et külastaja tunneb ennast muuseumis nagu kodus ja tuleb siia ikka ja jälle tagasi.

Pressifoto

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht