Kunstisuvi siin- ja sealpool Liivi lahte

Ühendage kunstisaali külastus mõne vabaõhuüritusega, sest vaid siis on näha, kuidas maalitud ja voolitud inimkeha päriselt ellu ärkab ja kunstniku kujutatu ideeks kehastub.

TRIINU SOIKMETS

XXVI aktinäitus „Mees ja naine“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 1. IX, kuraator Mark Soosaar, kunstnikud Waldo Peirce, August Jansen, Jüri Arrak, Jaan Toomik, Kris Lemsalu, Kaupo Kikkas, Peeter Allik, Mati Hiis, Peeter Must, Ülar Värk, Andrus Joonas, Enn Tegova, Aivar Kurvits, Nadja Tšernobai, Erki Kannus, Kairi Orgusaar, Priit Pangsepp, Miķelis Fišers, Rūta Jusionytė, Sergei Isupov.

Kunstisuve“ näitused „Mees ja mees“ ja „Naine ja naine“ Pärnu Linnagaleriis ja kunstnike majas kuni 3. VIII. Kuraatorid Marian Kivila ja Jan Leo Grau, kunstnikud Mare Tralla, Sandra Jõgeva, Evelin Zolotko (HUUPI), Lilia Li-Mi-Yan, Kiwa, Marko Mäetamm, Renè Kari, Jaanus Samma, Leonhard Lapin, Peeter Allik, Andrus Joonas, Alar Raudoja, Alan Proosa ja Anonymous Boh.

Orissaare festivali „I Land Sound“ kunstiprogramm 11. – 14. VII, kunstnikud Ines Villido, Paintbar, Maria Evestus, ML StringArt, Lex Zooz, Maria Hommik, Sten-Martin Sinisaar, Maria-Liisa Leonidov, Grete Lehemaa, Josif Toots, Triinu Mihkelstein, Sabrina Valtenberg, Kerli Savi, Lizeth Wolk, Non Grata, Kadi Grass, Kadri Kass, EKA moedisaini II kursus, Berit-Bärbel Rebane, Jinesh Parekh, Viljandi Kultuuriakadeemia, Ruum ja Kompa ja Johann Saarts, Taivo Peterson ja Sander Raudsepp. 

Põhjuseid, miks Pärnu näitused „Mees ja naine“, „Mees ja mees“ ja „Naine ja naine“ ning Orissaare festivali kunstiprogramm ühte patta panna, on mitu. Pärnu näituseid ühendab omavahel eelkõige teema, aeg ja koht. Pärast nende külastamist sujuvalt teisele poole vett ehk nädala­vahetuseks Orissaarde minna oli pragmaati­line samm. Vähemalt nii tundus esmapilgul. Kuid nendegi väljapanekute vahel oli seost rohkem, kui esiti arvata võiks.

Sisulist dialoogi ei ole

Olgu alustuseks siiski kohe öeldud, et „Kunstisuve“ raames Pärnu Linna­galeriis ja kunstnike majas avatud kaksiknäitus „Mees ja mees“ ja „Naine ja naine“ ei ole Pärnu uue kunsti muuseumi näituse „Mees, naine, vabadus“ ei kõrvalprojekt ega ka edasiarendus, vaid eraldiseisev ettevõtmine. Tuleb siiski tõdeda, et teatud kaaperdamine on aset leidnud, kuid et see on toonud kõlapinda ja täiendavat tähelepanu kindlasti mõlemale osapoolele ning remix’id ja hommage’id on kunstis lubatud, siis põhjust pahandamiseks ei ole.

Kaksiknäituse formaalne teostus toetub paari erandiga lahendusele, kus naisakte ei kujuta mehed, vaid naised, ning meesakte mehed. Näiteks on kollektsionääride seas armastatud Leonhard Lapini graafikaseeria „Naine-Masin“ asemel eksponeeritud hoopis tema mees-masinaid, millega astutakse üks sammudest objektistava fookuse liigutamisel naisekehalt mehe omale. Fookus liigub edasigi: poisist meheks saamisele (Andrus Joonas) ja mehest naiseks saamisele (Alan Proosa), mehekeha ilule (Renè Kari, Alar Raudoja) ja inimhinge inetusele (Peeter Allik, Anonymous Boh), talupoja- ja geikultuurile (Jaanus Samma).

Üheks sidemeks Pärnu ja Orissaare näituste vahel oli viis, kuidas kinnises kunstisaalis eksponeeritud kehalistest objektidest said vabaõhuürituse käigus elavad subjektid. Olgu selle näiteks „I Land Soundi“ joogaklassid keset puuskulptuure.

Triinu Soikmets

Nn naiste osakonnas jätkuv väljapanek on kraadi võrra ebaselgem ja ei taha kategoriseerimisele alluda. Jah, on mõned naisi kujutavad naised (Sandra Jõgeva, Lilia Li-Mi-Yan), kuid need ei pääse löögile ega mõju terviku toimiva osana, sest kogu tähelepanu on röövinud hoopis naisi kujutav mees ja mehi kujutav naine. Minu hing tunneb siin millestki puudust ja üsna pea meenub, millest – tundest, mis tekkis kevadel Tartu kunstimuuseumis Kadri Asmeri kureeritud näitusel „Isekeskis. Naine kujutamas naist“. Sellega ei soovi ma öelda, et XXI sajandi kunstile üles ehitatud näitus peaks haarama endasse tingimata ka pallaslikku hingust, kuid eeskujuks tasub võtta just kuraatori oskus tekitada tundlik dialoog. Praegu jääb „Naine ja naine“ alanäitusel mulje, et naiskunstnikud (ja -kuraatorid?) näevad end ise mitu korda masinlikumalt kui meeskunstnikud seda väidetavalt teevad ning et see väide ise on pigem naiste projektsioon ehk ebamugava tunde asetamine endast väljapoole, kellegi teise kaela määrimine. Aga võib-olla siis nii ongi?

Üheks sidemeks kõnealuste näituste vahel on viis, kuidas kinnises kunsti­saalis eksponeeritud kehalistest objektidest saavad vabaõhuürituse käigus elavad subjektid. Olgu selle näiteks „I Land Soundi“ joogaklassid keset puuskulptuure või Non Grata kollektiivsed kehad, mis Pärnus väänlesid ekraanidel, Orissaares aga elavalt publiku silme all. Kuigi ka esimesel juhul ehk näitusel „Mees ja mees“ olid kehad pildikasti püütud live’i ajal, täitsid need siinses kontekstis juba pigem museaali rolli. Niiviisi, esmalt arhiveerituna ja siis omavahel kombineerituna mõjus ekraanidest koosnev installatsioon nagu puurides etteastet ootavad gladiaatorid Vana-Roomas või punaste laternate tänav täiesti tänases Amsterdamis.

Ühel ekraanidest esitab parasjagu kirglik noormees hittlaulu „I am your lady“ ning asjaolu, et ekraan on monteeritud mänguautomaadi sisse, tõstatab muuhulgas küsimuse, kas on tõesti „elu suur loterii“, nagu ühes teises hitis väidetakse? Ja kui nii, siis kes on „õnnelik võitja“? Kes tegelikult esimesed mündid mänguautomaati paneb ning kes on ainult marionetid ekraani peal? Kui need küsimused tunduvad liiga hirmutavad või hoomamatud, võib püüda püsida näituse etteantud raamistikus ja küsida ka lihtsamalt: mille alusel valis vanajumal hingedele välja bioloogilise soo ja mis tingimustel saab selle loosipileti vahetada välja sotsiaalse soo sildi vastu?

Eksistentsiaalne küsimuseasetus, vale formaat

Puhtjuhuslikult on lotovõidu kujundit paarisnäitusest Postimehes kirjutades kasutanud ka Sven Kivisildnik, väites, et „kunst on alati olnud lotovõit ja lotovõit on väga haruldane asi“ justkui põhjendades seda, et ta näituselt midagi muud peale ühe „vaieldava seksisti ja tsenseeritava kunstniku“ (Marko Mäetamm) ning teise „krestomaatilise seksisti ja tsenseeriva kunstniku“ (Mare Tralla) ei mäletagi. Kuigi tema jutus on oma tõetera sees – eelkõige küsimuses, „kui moraalne on tsenseeriva kunstniku lahti­riietumisakt“ –, ei legitimiseeri see kirjutaja enda lõppotsust tsenseerida kõik teised autorid oma arvustusest välja. Viide lotovõidule ja mäluhäiretele ei kõla adekvaatselt, arvestades asjaolu, et grupinäitusest kirjutades tuleks üksikteos asetada mitte üksnes „juriidilise ja moraalse aspekti“ ning „kultuuriloolise konteksti“, vaid ennekõike ikka näituse enda taustale. Ärgem unustagem, et ka kureeritud näitus on kunstiteos, kust soolopartii eraldamine sobib pigem ajakirjanduse kollasematele lehekülgedele.

Näitustes „Mees ja mees“ ja ka „Naine ja naine“ tuleb välja katse tõstatada küsimus, mida tähendab olla mees või naine, aga ka inimene üldse, mis on selle essents. Vastamiseks tundub, et valitud formaat on sõna otseses mõttes liiga kunstisuvine – kerge ja õhuline nagu mõni lilleline parfüüm, mis tänaval jalutades korraks kuskilt ninasõõrmeisse torkab, teiste ahvatlevate aistingutega peatselt seguneb, tuule käes hajub ning seejärel kaob. Selline efekt on igale kunstinäitusele nii pluss kui ka miinus. Plusspoolel asuvad visuaalne mõjukus ja esteetiline toime, üldarusaadavus ja atraktiivsus on nn massidele. Miinuspoolel asuvad tegelikult samad näitajad, aga teistsuguse vaataja silmis, kes ootab Marian Kivila ja Jan Leo Grau pika ja põhjaliku kuraatoriteksti põhjal ehk midagi tummisemat.

Nimelt on näitustel võetud eesmärgiks eksponeerida nii meeste kui naiste alasti kehi laiemas, mitte „erootilise kunsti kitsas kontekstis“, nagu selgub veidi lühemas ja kompaktsemas pressitekstis. Selline ambitsioon sarnaneb aga natuke jalgratta leiutamisele – sest läbi kunstiajaloo ongi ju alastuse kujutamisel olnud erootikast laiem kontekst, vähemalt autorite taotlustes. Üks otsib sealt puhtaid vorme ja teine keerukaid kurve, kolmas jumalikkust ja neljas inimlikkust, viies jõudu ja kuues nõrkust – akt on lihtsalt üks žanr, teema ja sümbol teiste seas, millega väljendada oma ideid samamoodi nagu portree, natüürmordi või kas või kubistliku kompositsiooniga. See, kui mõni akt või ka kubistlik kompositsioon tundub lõpuks erootiline, on pigem ikka juba vaataja ja tema fetišite küsimus.

Selline laiem, mitte-erootiline kontekst tuleb hästi esile ka näiteks Umberto Eco koostatud „Ilu ajaloos“, kus võrdlevate tabelite osas kujutatakse nii „alasti Venuse“ kui „alasti Adonise“ motiivi arenemist ajateljel. Telg algab harmoonilise sümmeetria otsingutega Antiik-Kreekas ja lõpeb Pirelli kalendritüdruku ning Arnold Schwarzeneggeriga, illustreerides ilmekalt Eco tähelepanekut selle kohta, kuidas „iseäranis nüüdisajale lähenedes saame me kasutada näiteid, mille eesmärk pole mitte kunstiline, vaid puhtalt meelelahutuslik, kaubanduslik või erootilist iha rahuldav, nagu näiteks on dokumentaalfilmidest, televisioonist ja reklaamist pärinevad kujutised.“ See kõik näitab, kuidas naisekeha objektistamine kunstis pole olnud sugugi selline hirmus pikk traditsioon ja probleem, mida kaasaegne (feministlik) kunst nüüd meeletult murda ja lahendada püüab. Veelgi enam – see pole isegi mitte niivõrd kunstiline, kuivõrd kommertslik traditsioon ja probleem. Muidugi on nende kahe kategooria piirid aina hägusemad.

Pärnu uues kunsti muuseumi näitusel „Mees ja naine“ on väljas ka Kris Lemsalu installatsioon.

Triinu Soikmets

Müütide murdmine

Selles mõttes on alastusele antud laiem kontekst hoopis Pärnu uue kunsti muuseumi näitusel „Mees ja naine“, mis tänavu kannab lisapealkirja „Vabadus“. Võib vaielda, kuivõrd põhjendatud on selle sõna najal kureerida tavapärase maal + graafika + skulptuur + video popurrii hulka ka retrofotod alasti kalu püüdvast Hemingwayst (Waldo Peirce) ja Photoshop’i-traagelniitide abil koos püsiv seeria inimkonna viimasest liikmest (Kaupo Kikkas), kuid kahtlemata maksab ka kuraatori (Mark Soosaar) loomevabadus midagi. Ning kindlasti lisavad just need seeriad kogu komplektile taaskord suvist kergust, kunstilist kergesti seeditavust ning harivat üld­arusaadavust. Näha väikest soome poissi uurimas vaimustunult läti noormehe poolt puusse graveeritud inimesi piinavaid reptiile (Miķelis Fišers) oli elavaks tõestuseks, et antud näituseformaat täidab korraga mitut rolli toimides korraga nii kõrgtasemel kaasaegse kunsti importijana, turismimagnetina kui peale­kasvava põlvkonna kõnetajana.

Lisaks Fišersile astub „Mees ja naine“ näitusel üles teinegi Veneetsia biennaali kogemusega kunstnik ehk Kris Lemsalu koos oma keraamilise vagiinaga. Kuid näituse kandvama osa moodustab siiski mütoloogilise motiivi kaudu seotud kehalisus, olgu selleks motiiviks siis ründav või kaitsev karu (August Janseni faksiimile, Aivar Kurvits), mehelik ja kangelaslik Odüsseus (Jaan Toomik) või Kalevipoeg (Jüri Arrak), habras ja võrgutav sireen (Rūta Jusionytė) või traagilise saatusega merejumalanna Sedna (Erki Kannuse ja Kairi Orgusaare ühistöö). Jällegi võib küsida, kuidas see kõik vabadusega seotud on? Ja vastata, et näiteks vabadusega öelda lahti pika traditsiooni vältel kujunenud ja kinnistunud müütidest ja rollidest või vabadusega neid ise luua ja kujundada. Kuigi pean tunnistama, et ega see vastus mind ei rahulda, filosoofilist ahaa-efekti ei tekkinud sellelgi näitusel.

Pärnu „Kunstisuve“ alajaotuses „Mees ja mees“ on fookuse all mees ja tema keha, aga näiteks ka inimhinge inetus Anonymous Bohi installatsioonis.

Triinu Soikmets

Ka festivali „I Land Sound“ kunsti­programm tugines osalt müütidel ja nende murdmisel. Näiteks esimese päeva õhtul performance’i käigus põlema süüdatud viikingilaev (Non Grata) sümboliseeris soovi vabastada saarlased nende vajadusest endale vastu rinda tagudes kuulutada, kuidas ka nende ajalugu on viikingikultuuriga põimunud ning kuidas nemadki on rüüsteretkedelt võite koju toonud. Selliste saavutustega kiitlemine ei ole inimlik, selgitab rühmituse eestvedaja Al Paldrok, vägivalla ja saamahimu üle peaksid võidu saavutama siiski heledamad jõud. Põlemapanek toimibki siinkohal justkui puhastustuli ning selle kinnituseks süüdati järgmisel õhtul ka paabeli torni laadne taaskasutatud puidust ja heinaga täidetud seadeldis. „Meil on siin isegi bensiin öko, ise kartulist ajasin,“ ironiseerib põletusrituaali ettevalmistav Toomas Kuusing, viidates festivali keskkonnasõbralikule motole.

Ökoloogilise jalajälje seisukohast on ready-made’id ja taaskasutuskunst näitusesaalis igati teretulnud nähtus, seevastu silikoonist naisekehad või plastikaadist täispuhutavad fallosed vist pigem mitte. Küsimus ei ole enam selles, kas on kunst, mis on kunst või milline on kunstnikuvabadus, vaid milline on tema vastutus. Võidelda patriarhaalse ühiskonnakorra vastu materiaalse ühiskonnakorra vahenditega on suuremas plaanis nagu joosta vihma käest räästa alla. Täpselt samamoodi nagu 30 000 ühekordse taldriku kokkuhoiu – võit, mida „I Land Sound“ ise reklaamib – nullivad kümned, kui mitte sajad tuhanded plastikžetoonid – nn mänguraha, mis võeti festivalialal kasutusele arveldamise lihtsustamiseks.

Kõigi külastatud kohtade ja vaadeldud objektide ühisosa on kerge suvine vorm, kus sotsiaalkriitiline aspekt ei ole lahendatud ahistavalt, vaid mänguliselt. Aina enam juurduv tava kaasata muusika- ja elustiilifestivalide kavasse ka visuaalsed kunstid on siinjuures aga suurepärane võimalus viia „pildid“ toast õue ja lähemale publikule, kes selle olemas­olust muidu ehk ei teakski. Suviselt soojalt soovitan ka iga kinnise kunsti­saali visiit ühendada mõne vabaõhuüritusega, sest vaid siis on näha, kuidas maalitud ja voolitud inimkehad päriselt ka ellu ärkavad ja kunstniku kujutatud ideedeks kehastuvad. Olgu see keha ja kujutaja siis mis iganes soost, ennekõike on ta „ikkagi inimene“, kui veel lõpetuseks klassikuid tsiteerida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht