Kunst või teadus?

Näitust „Kunst või teadus“ iseloomustab empaatiline lähenemine, mis kipub teadusmaterjalis kaduma minema. Sellega on näitusel loodud pingeväli.

KERTTU PALGINÕMM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Näitus „Kunst või teadus“ Kumus kuni 19. III 2023. Kuraatorid Jaanika Anderson, Linda Kaljundi, Kadi Polli, Kristiina Tiideberg ja Ken Ird, kujundaja ja visuaalse identiteedi looja Jaanus Samma, meediagraafika kujundaja Külli Kaats ja koordinaator Magdaleena Maasik. Näitus on valminud Tartu Ülikooli Muuseumi, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstiakadeemia koostöös.

Näituse „Kunst või teadus“ puhul võib tajuda mitut allhoovust. Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem on juba aastaid ajaloopilte uurinud ning see töö on kulmineerunud mitme näitusega. Tartu ülikooli muuseumis on töötatud akadeemilise pärandiga ning väljundiks on olnud mitmed näitused ja muuseumi praegune püsiekspositsioon Tartu toomkirikus. Protsess on kulgenud siiski veidi teises suunas, kui pidada silmas teaduspärandiga suhestumise viisi.

Väljapanek „Kunst või teadus“ hõlmab peamiselt meditsiini ning loodus- ja täppisteaduste teaduspilte. Eesti muuseumide ja raamatukogude teoste kõrval on näitus pikitud nn sekkumistega, nagu näiteks kunstnik Kristina Normani ja koreograaf Joanna Kalmu dialoog väljapanekuga. Vähetähtis pole ka asjaolu, et näitus on valminud Tartu ülikooli muuseumi, EKMi ja EKA teadusprojekti „Kunst või teadus“ (2021–2023) raames ning viimasega on seotud nii väljapaneku kuraatorid ja kujundaja kui ka kataloogi panustanud. Kataloogis on näitusel käsitletud teemad ja isikud põhjalikumalt avatud, see on rikkalik lisamaterjal.

Näituse avatöö on Albrecht Düreri akvarell. Saksa ühe tuntuma renessansigraafiku teost on esitletud ühe esimese teaduspildina, kus on kujutatud meie piirkonda – Liivimaa naisi ebatavalistes (talve)rõivastes. See ei ole originaal, sest originaal asub Louvre’is (näitusel ei ole küll öeldud, et tegemist on reproduktsiooniga). Teosega juhatatakse ühtlasi sisse maadeavastamise osa. Düreri pildi seos ülejäänud materjaliga kipub esmapilgul jääma pisut ähmaseks. Kuna teadusprojekt alles kestab, osutan ühele teaduspildile (seda ei ole küll esimeseks teaduspildiks nimetatud) keskaegses käsikirjas, mis pärineb tõenäoliselt Tallinna dominiiklaste kloostri raamatukogust. Tegemist on inimese kujutisega manuskriptis, kuhu on koondatud teadmised taimede ja raviainete kohta. Inimkehal on markeeritud aadrilaskmise kohad. Seegi oleks olnud väga hea siinse konteksti näide.

Teaduse ja kunsti hierarhia

Meditsiini ning loodus- ja täppisteadusi vahendavate piltide leidmiseks vaadati läbi peaaegu kõigi Eesti muuseumide kogud, kust sellelaadseid pilte võiks leida, näiteks ajaloomuuseumi, Eesti kunstimuuseumi, Tartu ülikooli muuseumide ja suuremate raamatukogude kogud. Teaduspiltide puhul ei ole keskne ainult teadmiste jäädvustamise viis, vaid seegi, kuidas need jäädvustused on omakorda loonud teadmisi või ka ettekujutusi. Sellisena on need võimu instrumendid. Ideaalsete või eneses kujuteldavat normaalsust kätkevate kehadega meditsiini-õppetahvlitel või -albumites on kujundatud ettekujutus normidest. Joonistuste ja graafika üldistusvõtetega on aga tekitatud nihestus. Kirjeldus ei ole kunagi pelgalt neutraalne sõnastus, vaid seal on ruumi ka kunstilisele aspektile.

Näituse pealkirjas on kunstile antud sama suur roll kui teadusele, kuid näitusel kipub kaalukeel kalduma teaduse poole. Tagaplaanile on jäänud teaduspiltide kunstiline pool, nimelt see, kuidas on mõjutanud lõpptulemust vormid, värvid, stilistika, manipulatsioon materjaliga või ka valikud, rakursid ja idealiseerimine.

Jaanus Samma on teinud eripalgelise näitusematerjali vahendamisel hea töö, kuigi kooldunud õppetahvlite puhul ei ole see olnud just lihtne ülesanne.

Kerttu Palginõmm

Teadus on ideaalis kaine, emotsioonitu ja täpne, kunst aga loominguline, kirglik ja subjektiivne. Vastandust ei pea võtma absoluutsena, kuna tegelik vahekord on alati ambivalentne. Võib aga väita, et teadusega püütakse vaba loominguline lähenemine alla või vähemalt tagaplaanile suruda. Täielikult ei ole see õnnestunud ka Kumu näitusel, sest mõningane subjektiivsus, loomingulisus ja käe vaba puudutus on siiski alles.

Botaanilise joonistuse värvivarjundid olenevad valgusrežiimist ja ka vaatajast, meditsiinilise joonistuse modell on omandanud pehmemad näojooned ja isikupära ning astronoomilisse joonistusse on kristalliseerunud üldistusjõud ja tollal moodne värvivalik, ehkki kujutis on rakendatud teaduse teenistusse. Näituse pealkirjas on teadus ja kunst võrdselt esindatud, ent on õige, et neid seob „või“, mitte „ja“, sest nende vahel on tugev pingeväli. Teaduspildi mõtestamine on jäänud eelkõige Linda Kaljundi kanda, kes ongi kataloogis kirjutanud, et teadlaste ja kunstnike seas pole üksmeelt, kui palju tuleb (ja tohib) teaduspiltidel üldistada või tuleb püüelda ainult täpsuse ja originaaliläheduse poole.

Naine on kunstnik, mees teadlane

Naiste roll ja tõrjutus on olnud üleilmne teema juba XX sajandi teisest poolest peale. Tõrjumine on ilmnenud ka naiskunstnike teisejärgulisusena, kuna neil on olnud tegutsemiseks vähem võimalusi kui meeskunstnikel. Ehkki maailm tunneb läbi aegade ka eredaid naiskunstnikke, on neid olnud vähem kui meeskunstnikke (veel vähesemad on jõudnud kunstiajalukku), eriti enne XX sajandit. Eestis on naiskunstnikega tegeldud Adamson-Ericu muuseumis: meenutagem 2015. aasta näitust „Modernne naine“ (kuraator Kersti Koll) või näitusesarja „Eesti esimesi naiskunstnikke“. Mainida tuleb ka Tartu kunstimuuseumi näitusi „Julie Hagen-Schwarz. Eesti esimene naiskunstnik“ (2017, kuraator Merli-Triin Eiskop) ja „Isekeskis. Naine kujutamas naist“ (2018, kuraator Kadri Asmer). Samuti on olulise panuse diskussiooni andnud Kumu hiljutine näitus „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“ (2019/2020, kuraatorid Tiina Abel ja Anu Allas).

Näitusel „Kunst või teadus“ on naiste rollina toodud välja nende õigus ja kohustus olla teadlastest meeste kõrval ning anda meeste teadmistele kuju. Huvitav näide on Minna Mädler, Tartu ülikooli tähetorni direktori Johann Heinrich Mädleri abikaasa. Tema astronoomilise sisuga, kuid moodsa vormikeelega litograafiad mõjuvad värskena ka praegu, originaaljoonistused on aga kahjuks kaduma läinud. Materjali kaotsiminek on tähtis märk, sest osutab tõsiasjale, kui vähe naise loodut hinnati. Kunsti kõrval teostas Minna Mädler ennast luuletajana.

Naiskunstnikud on näitusel „Kunst või teadus“ põhjalikult ette võtnud Kristiina Tiideberg, kes on teinud tänuväärse töö just graafika osas ja ka naiskunstnike lugude avamisel. Eraldi tuleb välja tuua Elsa Amalie Rosensteini, kes lõpetas Tartu ülikooli geoloogina (esimese naisena sellel alal!). Kuna ta ei leidnud erialast tööd, teenis ta leiba teadusjoonistustega, illustreerides meesteadlaste teoseid. Tema joonistused kaunistavad ka professor Armin Öpiku Kukruse lademele pühendatud artiklit.

Teaduspilt kui allutusvahend

Naised aitasid teadusillustratsioonide levikule kaasa ennekõike taimede botaanilise kujutamisega, kuna botaanikat peeti naisele kõige sobilikumaks alaks. Ilmselt seetõttu, et taimestik ja eriti õied kehastavad traditsiooniliselt haprust, ilu ja viljakust. Taimehuvi avaldus ka tarbekunstis ja käsitöös, näiteks tikkimises, mida peeti renessansist saadik aadlinaisele sobivaks ajaviiteks. Näiteks Tartu ülikooli joonistusõpetaja Karl August Senff avaldas mitu matkimiseks mõeldud lille- ja puuviljapiltidega vihikut, mida baltisaksa aadlinaised kopeerida armastasid.

Näitusel on väljas Lilly Waltheri tööd, kellel oli hiljuti isikunäitus Tartu kunstimuuseumis („Lilly Walther. Piiritu“, kuraator Nele Ambos), samuti veel mitme baltisaksa naiskunstniku või harrastaja teosed.

Sageli võisid sellised taimepildid valmida asumaal, koloniseerimise tingimustes. Hea näide on Emilie Rosalie Saal, kes oli hiljuti ka Veneetsia biennaali Eesti paviljoni keskmes (videoteos „Orhideliirium. Isu külluse järele“, kunstnik Kristina Norman). Emilie Rosalie Saal abiellus 1899. aastal kirjaniku ja fotograafi Andres Saaliga, kes töötas Indoneesias. Indoneesia oli toona Hollandi asumaa. Emilie Rosalie Saal maalis Indoneesias troopilisi taimepilte, kuid tema looming ei olnud laiemalt tuntud ning on nüüdseks alles ainult reproduktsioonidena. Seesugune oli paljude naiste loomingu saatus, iseäranis ajal, kui nad ei saanud ametlikku kunstiharidust ning nende ligipääsu teadusele tagas ainult meesoost sugulaste ja abikaasa tutvusringkond või positsioon. Emilie Rosalie Saali esimene näitus sai teoks alles 1926. aastal Los Angelese maakonna ajaloo, teaduse ja kunsti muuseumis, kus oli väljas umbkaudu kolmsada teost.

Näituse „Kunst või teadus“ üks osa on pühendatud maadeavastusele ja koloniaalteemadele. Seega jätkatakse Kumu näitusel „Vallutaja pilk“ (2019/2020, kuraatorid Linda Kaljundi, Eha Komissarov ja Kadi Polli) esitatud ideid. Jäädvustused, mis on loodud inimestest, loomadest ja taimedest, ei kätke pelgalt uudis- ja teadmishimu kujutatu vastu, vaid materjali kogujad saavad seda rakendada ja ekspluateerida. Mida enam inimesed loodust tundma õpivad, seda rohkem oskavad nad seda ka endale allutada.

Privaatne ruum ja kliiniline pilk

Näitusel on mitmel puhul kasutatud gooti teravkaarest lähtunud kujundusega vitriine. Sellises kujunduses peitub kaks vihjet. Kuna suur osa materjalist on leitud Tartu ülikooli muuseumist, mis asub teatavasti toomkiriku varemetes, saab gooti teravkaare seostada just selle muuseumi identiteediga. Teiseks pärineb suur osa materjali XIX sajandist, mis oli teatavasti neogootika, gootika taaselustumise aeg. Jaanus Samma on teinud eripalgelise näitusematerjali vahendamisel hea töö, kuigi kooldunud õppetahvlite puhul ei ole see olnud just lihtne ülesanne. Seda laadi teaduspildid ei olnud mõeldud näitusel raamituna ja paspartuudes näitamiseks, vaid olid õppeklasside materjal.

Ühte pimedasse, gooti kaaristuga raamistatud vitriini on koondatud mitmesuguse patoloogiaga seotud teosed. Seal on peamiselt XIX sajandi lõpu ja XX sajandi esimese poole joonistused, graafika ja vahamudelid. Hästi tuleb esile tõsiasi (siinkohal on suur roll meditsiiniajaloolasel Anu Rael), et haiguste kujutamisel kasutati tihtipeale vaesematest oludest pärit või haavatavas seisus modelle. Kõrgemast seisusest inimesed oma haigusi dokumenteerida ja eksponeerida ei lubanud. Sellega kinnistus arusaam, et teatud haigused on ainult teatud seisusest inimestel.

Elsa Rosenstein. Käsijalgsed. 1920. ja 1930. aastad, pliiats. Tartu ülikooli loodusmuuseum.Elsa Amalie Rosenstein lõpetas esimese naisena Tartu ülikooli geoloogia erialal, kuid leiba teenis teaduspiltidega.

Kerttu Palginõmm

Meditsiini ja meditsiinilise õppe­materjali puhul ei saa kõrvale jätta kliinilist pilku: sellise pilguga eraldatakse keha inimesest kui tervikust, ta dehumaniseeritakse. Nii mõnedki näitusel „Kunst või teadus“ esitatud teosed on loodud just kliinilise pilguga vaatamiseks. Arstitöös ei saa endale lubada kaasaelamist patsiendile: kliiniline pilk on kainestav võte, mis aitab selgemalt näha, patsiendist kui indiviidist distantseeruda. Distantseerumine on ka arsti enesekaitse, et mitte läbi põleda. Kliiniline pilk tagab olulistele detailidele keskendumise, mida tunded võivad segama hakata. Kuid alati ei suuda ka arstid säilitada kainet meelt ja distantsi, nii et neilegi võivad patsientide hädad korda minna.

Kumu näituse ülesehituses on rakendatud peamiselt nn empaatilist pilku. Vitriini pimendamisel võib olla ka praktiline eesmärk: tagada vahamudelite ja joonistuste säilimine, kuna valgus võib neile liiga teha. Aga kui lahutada selline eksponeerimisviis materjali valgustundlikkuse küsimusest, siis on pimendatud vitriiniga antud hapratele ja haavatavatele inimestele ning nende haigustele tagasi privaatsus. Pimedus kaitseb ükskõik kelle uudishimuliku pilgu eest, sunnib hoidma vahemaad.

Sooja pilgu jälg skeletil

Sekkumisest on Kumu näitustel saanud juba traditsioon. Seekordsed sekkujad on kunstnik Kristina Norman ja koreograaf Joanna Kalm. Teoses „Võrdlev anatoomia“ on rikastavasse dialoogi asetatud kaks videot. Ühes neist esinevad Tartu ülikooli arheoloog Martin Malve ja maaülikooli vanempreparaator Eha Järv: nad liigutavad rahulikult ja sujuvalt ning hinnanguvabalt luustikke, osutades nende iseloomulikele joontele või tutvustades nende ajalugu. Teises videos osaleb Joanna Kalm, kes liigub maaülikooli zoomeedikumi anatoomiakogus looma- ja inimluustike keskel, justkui püüdes neile hinge sisse puhuda või eluõigust tagasi anda. Elav, soe, pehme ja painduv keha on esitatud kõrvuti surnud, kuivetunud, lihatu ja paralüseerunud kehaga. Iseäranis kõnekas on termokaamera motiiv, kus Kalm on toetanud sooja käe skeleti kolbale, nii et sellest jääb sinna kuumav käejälg. Ka nii püütakse skelettidele tagasi anda nende agentsus. Kalm võtab sisse loomade poose, asetades ennast võrdsena nende kõrvale, või võrdleb nende põlvenukke iseenda omadega, andes mõista, et need olid kunagi samasugused – elus ja isikustatud. Nii on koreograaf kehastunud korraga kadunud loomaks ja ka inimeseks. Aeg-ajalt põrkab ta vastu laborimööblit, justkui püüdes tulutult välja murda kliinilisest keskkonnast. Sellise sekkumise algimpulss oli lugu teenijatüdruk Tiiust, kes müüs oma keha ülikooli anatoomikumile. Kuulduste järgi on see keha siiani maaülikooli anatoomiakogus hoiul.

Sellise liikumisega on Joanna Kalm püstitanud ka küsimuse, kas annetatud keha peab jääma igavesest ajast igavesti ülikooli teenistusse.

Videoid saadab arhiivimaterjal, vaesemate inimeste ja ülikooli administratsiooni kirjavahetus. Sellest nähtub, et oma keha müümises pärast surma nähti väljapääsu kitsikusest, ent oldi siiski ebakindlad ja sageli sundolukorras. Näiteks on üks Muhu saare mees kirjutanud: „Olen pealiskaudselt kuulnud, et Tartu Ülikooli arstiteaduskond ostab anatoomiliseks uurimiseks inimesi. Kui see nii on, siis pööran Teie kui anatoomia instituudi juhataja poole palvega, seda mulle teadustada, kuidas see võiks sündida. Kas on pärast müümist veel võimalik end vabaks osta, kui see peaks tarvilik olema, sest põen südamehaigust ja selle paranemine nõuab sellekohast elu, milleks ma raha vajangi.“ Ka tänapäeval saab oma keha teaduslikul eesmärgil ülikoolile annetada (aga mitte müüa). Tartu ülikooli ja maaülikooli teadlased on materjaliga suhestunud distantsilt, neile on skeletid pelgalt õppemudelid. Siingi saavad kokku kliiniline ja empaatiline pilk ning soov anda skelettidele tagasi inimlikkus või, kui tegemist on loomaga, siis loomalikkus.

Kokkuvõtteks

Näitust „Kunst või teadus“ võib pidada igati õnnestunuks. Tegemist on viie kuraatori ühistööga ning igaühe tugevad küljed on osatud hästi välja mängida. Materjal on eeskujulikult läbi töötatud ja kui läbi lugeda näituse saatetekstid, saab teemast tervikliku ülevaate. Ka kunstnike sekkumine on seekord õnnestunud (nii mõnigi kord on jäänud see väljapanekust eraldi seisma). Kunstnike empaatiline pilk täiendab kliinilise pilgu all sündinud materjali. Näitust „Kunst või teadus“ iseloomustab empaatiline lähenemine, mis kipub teadusmaterjalis kaduma minema. Sellega on näitusel loodud pingeväli, sest ka vaatajat kutsutakse mitmeid vaatamisrežiime rakendama. Nii võib näitusel tajuda pinget kunsti- ja teadusaspektide, kainuse ja tundelisuse ning distantseerumise ja kaasatundmise vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht