Külma klaasi suur meister

MERLE BUKOVEC

Ivo Lille näitus „Libavetel“ Telliskivi loomelinnaku Punases saalis kuni 27. IX. Kujundanud Maret Kukkur, fotod teinud Ülo Josing.

Ivo Lille Telliskivi loomelinnaku näituse puhul räägib aktiivselt kaasa vesi, lisades massiivsele, sirgeseinalisele objektile peegelpildi, mis kerges lainetuses mahedaks värviväreluseks hajub.

Kaur Ilves

Külma klaasikunsti meister Ivo Lill on öelnud, et teda on innustanud valguse ja vee dünaamilisus. Telliskivi loomelinnaku näituse kujunduses on mõlemad elemendid äärmiselt olulised. Teatrikunstnik Maret Kukkur on lavastanud Lille klaasskulptuuridele muljetavaldava keskkonna avarate veepindade ja tugeva prožektorivalgusega. Suurem osa töid on leidnud koha kolme veesilma puitkallastel. Mõned paiknevad uhkes eraldatuses otse vees: esmakohtumisel jäävadki need tööd kõige enam meelde. Veeväli ja avar ruum pehmendavad valgusvoos särava klaasi intensiivsust, kuid toovad ka objekti kogu selle efektsuses tähelepanu keskpunkti.

Arhitekt Charles W. Moore on juhtinud tähelepanu sellele, kuidas avar veeväli tõstab objekti, mida ümbritseb või millega piirneb, hoopis teisiti esile kui tahke aluspind, andes koosluses ehitiste või skulptuuridega neile erilise lisamõõtme ja väärikuse. Vesi räägib kogumuljes aktiivselt kaasa ka Ivo Lille klaasskulptuuride puhul, lisades massiivsele, sirgeseinalisele objektile peegelpildi, mis kerges lainetuses mahedaks värviväreluseks hajub.

Ivo lill on nimetanud oma teoste loomisprotsessi tähtsaks osaks üllatust ja avastamisärevust, mis tekib tööfaasis, kui mati pinnaga klaasobjekt poleerimise käigus säravaks ja läbipaistvaks muutub ning selle optilised efektid, värvi- ja valgusemängud nähtavaks saavad. Telliskivi loomelinnaku väljapanek pakubki sellist avastuslikku elamust. Peaaegu iga tööd saab vaadata mitmel taustal ja valgus toob esile uusi nüansse. Sellele aitavad kaasa ka valgusallikate eest mööda kõndivad ja neid ajutiselt varjutavad inimesed. Ruumi jätkub ja nii saab teoste vaatlemiseks leida just selline paik, kust see paistab taustamürata, visuaalse seltskondliku suminata.

Väljapaneku osaks on ka Lille teostest peamiselt õues tehtud fotod. Nende autor on Eestis ilmselt kõige kogenum ja osavam klaasikunsti pildistaja Ülo Josing.

Väljapaneku avamisel esitleti Irene ja Ivo Lille koostatud raamatut „Ivo Lill. Cool Glass“ ehk „Ivo Lill. Külm klaas“. Tehnoloogiahuviliste ja kindlasti ka klaasieriala tudengite rõõmuks on „külmamees“ Lill tutvustanud raamatus oma loomingu tehnilist poolt. Teoste ajenditest rääkides on kunstnik napisõnaline, kuid raamatus on joonistatud välja teemad ja hoiakud, mis on talle ilmselgelt olulised: vabadus, põlvkondade kaupa edasiantav tarkus, mäletamine. Täiesti abstraktsete kujundite kõrval on Lill kasutanud tähenduslikke motiive, nagu püramiid. Korduv kujund on ka puri, milles võib näha rahumeelse avaruses ja vabaduses (kuid ka loodusoludega arvestava) seilamise sümbolit. Etnoainelistes töödes on ta liitnud vöökirjamustrid klaasi optiliste omadustega. Perfektselt lihvitud klaasimassis tekkivad peegeldused on tekitanud motiivi kordumise ja jätkumise efekti.

Ivo Lille edu ka väljaspool Eestit on näide sellest, kuidas ennastsalgava pühendumise abil võib jõuda särava tulemuse ja suure tunnustuseni. Ivo Lill võistleb ennekõike iseenda kategoorias: ta teeb ainult seda, mida huvitavaks peab, ujub vetes, mis on teda jäägitult haaranud ning on seejuures osutunud tipptegijaks. Kahjuks ei ole ühtegi Ivo Lille teost eksponeeritud avalikus ruumis. Autori aias seisab küll kliimatingimustest häirimatult juba viisteist aastat suuremõõtmeline „Jäämägi“. Välisministeeriumi ette 2006. aastal kavandatud monument „Murtud müür“ aga ei saanudki valmis, sest tellijal tekkis kahtlusi klaasi sobivuses õueskulptuuri materjaliks. Väga loodan, et saame õige pea näha mõnes käidavas paigas klaasobjekti, mis on loodud just välistingimustesse ja mille puhul on arvestatud klaasi eripära. Ivo Lill on klaasi võimalusi oma loomingus veenvalt näidanud.