Konnad ja seks „kaasaja“ serval

Meile on endastmõistetav, et Lääne-Euroopa pakutud järeleaitamistundides kõneleb keegi teine „kaasaja“ nimel, andes viisakalt mõista, et Eestis, nagu ka ülejäänud kolooniates, jääb „kaasaegsusest“ tublisti puudu.

JOHANNES SAAR

Kunagi reisisin sinna, kuhu polnud astunud ühegi Eesti kunstniku jalg, Rova­niemisse, jõulutööstuse epitsentrisse. Mul tuli tunnistada järgmist. Sealne „kaasaegne“ kunst oli tervenisti pöördunud jõuluvana vastu. Asjaomased kunstnikud õõnestasid aktiivselt jõulumeeleolu, kaevasid auku päkapikkudele ja korraldasid varitsusi vanale endale. Põhjusi polnud vaja otsida. Linnavalitsus oli üllitanud dekreedi, kus julgustati kohalikke looma avalikku linnaruumi kunstiprojekte, milles astub aukohale põhjapõder. Minu saabumisel oli üks juba astunud lennujaama katusele, neoonvalgustorudest kokku pandud vilkuva animatsioonina. Linnapildis kohtasingi rohkelt ta suguvendi, küll puust ja papist, küll villast ja vildist, küll klaasist, küll nööpidest silmadega. Iga nurk ja vaateaken selles linnas vastas ootustele, minu ootustele. Turisti ja läbisõitja ootustele. Mind oli oodatud.

Ihamasin. Nüüd, aastaid hiljem, meenub Lapimaa pealinn aina sagedamini. Eesti kunstieluski astub ametliku kunstipoliitika utsitusel aina jõulisemalt pildile siinne poro, puudub aga virisev vähemus, kes sellele auku kaevaks. Nimetan nähtust „kaasaegsuse“ fetišiks ja selle objektide tootmiseks. Näen mõlemat sotsiaalselt jagatud ärevushäirena, kroonilise ja kollektiivse muretsemisena selle pärast, et meie siin Eestis pole piisavalt „kaasaegsed“, et meil pole piisavalt „kaasaegsuse“ objekte ja et need pole piisavalt „kaasaegsed“. Kõne all on seega teatav ootuste horisont ja kollektiivselt sugereeritud kontseptuaalne vaakum, mille täitmiseks on ehitatud ühine ihamasin. See toodab iha objekte, aga ka iha ennast, sest objekte nihutatakse lakkamatult Eestist eemale, eemale käeulatusest, et janu ei kustuks, et nälg ei kaoks.

Sel ihamasinal on institutsionaalne struktuur. 1992. aastal asutatud (Sorosi) Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2009. aastal asutatud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum ja 2012. aastal rajatud Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus osalevad kõik jõudumööda „kaasaegsuse“ ja selle fetišite tootmises, tõtt-öelda nüüd ka Eesti Kunstnike Liit ja Eesti presidendi kantselei, vaatamata Eesti prominentsele kohalolule nende ametlikes nimetustes. Vaadates kunstnikke, kes esimesel kolmel aastal on kunstnike liidu eestvedamisel pälvinud riikliku kunstnikupalga, pole kahtlust, et tegu on veel ühe kunstipoliitilise instrumendiga „kaasaegsuse“ tootmises ja selle juurutamisel siinses kultuurilises nomenklatuuris. Tänavu lõi kaasa ka presidendi kantselei. Noore kultuuritegelase preemia anti esimest korda kunstnikule, kelle karjääri geograafia piirdub valdavalt kultuuriareaaliga, kust „kaasaegsus“ 1990. aastate alul hõisete saatel Eestisse toodi – Lääne-Euroopa ja Veneetsia biennaaliga. Ettevaatavalt võib eelnimetatud asutustest esile tõsta aga Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse, kes avab EASi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi toel Noblessneri sadamas järgmisel aastal vastse ja ennenägematult suure „kaasaegsuse“ filiaali. Oodata on „kaasaegsuse“ enneolematut ägenemist ja epideemilist levikut. Võimalik, et tulemas on „kaasaegsuse“ tsunami.

Sel ihamasinal on ka põlvkondlik sihtgrupp. Pealetulevad kunstnikud on nimelt aina resoluutsemalt asetatud eksistentsiaalse nõudmise ette: ole „kaasaegne“ või sure. Ei saa pahaks panna, et noored kunstnikud valivad „kaasaegsuse“. Juba puhtalt sellepärast, et nad soovivad elada. Nii kujuneb „kaasaegsuse“ nõudele allumisest Eesti kunstiväljal ellujäämise küsimus – allumine tähendab elu. Üksiti kujuneb „kaasaegsusest“ tasapisi ka sotsiaalse diskrimineerimise instrument. Põlvkonnad, kes ei allu „kaasaegsuse“ diktaadile, kelle iha on juba tembitud aastate distantsi ja skepsisega, paigutatakse Eesti kunstielus järk-järgult sotsiaalabi ja heategevuse eelarvereale, minevikku, mälestustesse, modernismi, avangardi või kujutava kunsti ajalukku. Sealt edasi aga pärandkultuuri ja unustusse, kus neile antakse väärikas võimalus tähelepandamatult mullaks saada. Nad paigutatakse kontseptuaalses ajatajus aina kaugemale meie kaasajast ja selle seksualiseerimise poliitikatest. Jah, „kaasaeg“ on seks.

Kunstiraha korrastamine. Sel ihamasinal on ka geograafiline ulatuvus. Selgub, et üks Eesti piirkond on „kaasaegsem“ kui teised. Kõik „kaasaegsuse“ institutsionaalsed kehad, eelarvestruktuurid, palgalised ametnikud, aadressid ja postikoodid opereerivad Tallinnas, et mitte öelda selle kesklinnas. Nii võime väita, et „kaasaega“ saab reisida, istuda bussi näiteks Võõpsus ja sõita Tallinna, eelseisva seksuaalse kogemuse ja ihade tõusvas ootuses. Selgub ka, et selle ekstaatilise reisielamuse võlgneme valitsusele. Mari Kartau on osutanud aastapäevad tagasi Maalehes, et „ministeerium korrastas kogu kunstiraha Tallinna“.¹ Kultuuriministeeriumi ametniku vastulauses esildusid oluliste keelefiguuridena „selgus“, „kord“, „riigikontroll“, „seadus“ ja „kultuuripoliitika alusdokumendid“.² Neis astub aredamalt esile kohalik poro. Selgub, et uus rahastamiskord teeb selgema vahe sisse „kesksete kultuuripoliitiliselt oluliste asutuste“ ja „väiksemate, mitmekesisust loovate ja projektipõhiste tegevuste“ vahel regioonides. Üksiti saame teada ka institutsionaalse rassismi põhitõe: kõnealused asutused ja tegevused peavad edaspidi käima eraldi ustest. Esimesed ministeeriumis, teised kulkas. Võrdlus palgatöö ja töötukassaga, valgete ja värvilistega pole liiast. Esimestele garanteeritakse riigi eelarvereal stabiilne rahaline toetus, teistele aga võimalus heidelda kulkas ja sotsiaalabi asutustes porgandi pärast suisa neli korda aastas. Kaks olemuslikult erinevat Eestit on eristatud elitaarse vahetegemisega: esimesed on arvatud institutsionaalsesse nomen­klatuuri, teised aga sotsiaalsesse prekaarsusse, ebakindlasse olelusvõitlusse. Esimesed asuvad eranditult Tallinnas, teised enamasti mitte.

Selles seisuslikus vahetegemises ilmub selgemalt pildile ka „kaasaegsuse“ agent, Tallinna kesklinnas elav noor kunstnik. Pildile ilmuvad ka sotsiaalse, geograafilise ja institutsionaalse rassismi täpselt doseeritud annused, mis on vajalikud nende agentide sotsiaalse seisuse, Pierre Bourdieu’ sõnul „tillukese vastastikuse imetluse kogukonna“³ sundsünnitamiseks. Me oleme välistanud vanainimesed ja Võõpsu kaasajast kõnelemisel. Oleme igaks juhuks välistanud kõik selle, mis ei paista kultuuriministeeriumi aknast, sest kunstiraha, nagu Kartau on osutanud, on koondatud Tallinna kesklinna. Ometi tuleb tunnistada kibedat tõde: meie kultuuriministeeriumi akna all ringikeksimisest ei piisa, et ronida aina kõrgemale „kaasaegsuse“ tootmise toiduahelas. Vaja on valida ka selle juurde kuuluv käitumisnorm – proaktiivne ekspansionism. Selgub, et see Tallinna kesklinna noor kunstnik peab aktiivselt osalema „kaasaegsuse“ objektide kohapealses tootmises ja ka nende eksportimises tagasi sinna, kust „kaasaeg“ kunagi hõisete saatel Eestisse toodi. Eemale kohalike ihade käeulatusest. Globaalsesse kultuuriellu.

„Kaasaegsuse“ õpituba. Olin minagi Arkaadia teel. Olin üks „kaasaja“ direktoritest kesklinna köetud kontoris, peaaegu et kultuuriministeeriumi akna all. Keksisin seal aastaid, seljas rohekas kleidike, lühike veidike. Ent olen muutunud mees. Olen loobunud rohekast kleidist, oligi teine lühike, lugenud end sisse postkolonialismi kultuuriteooriatesse. Loen, et see, kes kunagi 1990. aastate alul ilmus Ida-Euroopasse avatud ühiskonna heeroldi ja messiana, on praegu paariaks tembeldatud. Loen, et koos Georg Sorosi raharongiga saabus endisesse sotsialismileeri uus kultuuriline okupatsioon, mis järgnenud aastail kasvas sisse selle ühiskondlikku taristusse, omandas püsiva kultuurilise kolonisatsiooni tunnused, sai regioonis ühiskonna struktuurseks osaks, asutuste ja eelarvepoliitika toiduahelaks ning kehtestas hierarhilisi sõltuvussuhteid nii kohalikus rahvusriiklikus mastaabis kui ka Ida-Euroopa taas iseseisvate rahvusriikide välissuhetes euroameerika abikõlbulikkuse rahastusprogrammidega. Kas tasubki meenutamist, et Georg Sorosi lennukilt külvatud rahast võrsus Ida-Euroopas ja Venemaal „kaasaegse“ kunsti kontorite üheilmeline võrgustik, mis hakkas kohalikele kunstnikele pakkuma järeleaitamistunde „kaasaja“ kinnipüüdmiseks? Vist mitte. Seilasime, teame.

Avatud ühiskond, modernism, futurism, progressiusk, kultuurimessianism ning tsiviliseerumine ei kuulu ammu enam siiraste kultuuridevaheliste komplimentide hulka ja ometi levib nende katusnarratiiv „kaasaegsusest“ nagu Rovaniemi linnavalitsuse poro Eesti ametlikus kunstis. Ja ometi on Eesti kujutava kunsti nomenklatuur tervenisti muutumas „kaasaegsuse“ õpitoaks, nõiduse õpilaste kasvavaks armeeks, orkide hordiks Mordoris. Postkolonialismi teoreetikutel on selle kohta palju öelda. Eelkõige seda, et nomen est omen; nimi on alati millegi sümptom, tunnismärk.

Ka postkolonialismi mõiste ise pole erand. Walter Mignolo, kelle kolonialismiekspertiis pärineb tema kodumaalt Argentinast, arutleb: „Kontseptuaalselt hoiab post- sind lõksus arusaamas ühesuunaliselt kulgevast ajast. Alates renessansist on lääne kosmoloogias aeg üks, ühesugune ja universaalne, sul pole väljapääsu. Sa oled lõksus universaalses ajas, mis kuulub ühele tsivilisatsioonile.“⁴

Modernism ja kolonialism. Sama paragrahvi alusel on kriminaliseeritud „kaasaegsuse“ mõiste. „Kaasaegsuse“ tajutud defitsiiti on käsitletud kõnealuses uurimisraamistikus üleilmse kolonialismi instrumendina, mille abil ühel ajalooliselt ja geograafiliselt piiratud kultuuril, Lääne-Euroopa omal, on õnnestunud kehtestada hegemooniline kultuurikontroll peaaegu kõigi maailmajagude üle. Hegemooniline selles mõttes, et teistes kultuurides julgustatakse enesehinnangut, mis põhineb vabatahtlikult sellel, mida räägitakse nende kohta Lääne-Euroopas. Mõttekäik juurdub juba Ida-Euroopa uuringutes, on ammu levinud afrikanistikas ning omab Ladina-Ameerika kolonialismiuuringutes kandepinda just kõrgendatud tähelepanus küsimustele ajataju hegemoonilisest mõjutamisest. Koostöös Peruu kolleegi Anibal Quijanoga⁵ on Mignolo arendanud hoogsat teoreetilist kontseptsiooni modernismist ja kolonialismist kui ühe mündi eri külgedest. Maajade ning inkade traumaatiline konkistakogemus lubab autoritel põhistada oma argumendid juba renessansiajas ning osutada moderniseerimisele ja tsiviliseerimisele kui Lääne-Euroopa sajandeid kestnud vägivaldsele koloniaalpoliitikale. Selle üheks avaldumisvormiks peavad nad ühesuguse lineaarse ajaarvamise kehtestamist vallutatud kolooniates. Selles pealesurutud ajakäsitluses näevad autorid kõike läbistavat intellektuaalset tööriista, mille toel on globaalne geograafia ümber sõnastatud ajaloolise järgnevuse ja tsiviliseerumise globaalse arenguredeli narratiiviks, mis raiuti kapitaalselt raamatuisse ja pähe G. Fr. Hegeli kultuuride ajaloolises kronoloogias. Sünnib üleilmne eurotsentristlik koloniaalgeograafia – diskrimineeriv vahetegemine nn modernsete metropolide ja nn traditsiooniliste ääremaade vahel. Selles geograafias on ääremaad „kogu aeg ajast maas“ ning Lääne-Euroopa aiva kõnelemas oleviku nimel. Kolooniatel seevastu lasuvat aga kohustus alatasa järele rutata „kaasajale“, mis olevat Lääne-Euroopas juba ammu teoks saanud.⁶

„Kaasaegsuse“ epideemia. Cuauhtémoc Medina, nüüdiskunsti kuraator, Mehhiko ajaloolane ja teoreetik, asteekide järeltulija ja nende viimase imperaatori nimekaim, lisab Ladina-Ameerika teoreetilisele tundlikkusele ajataju küsimustes oma eriarvamuse. Ta on seisukohal, et kolooniate allutamine ajaloolise järgnevuse ideele on ümber saanud. Uueks intellektuaalse allutamise instrumendiks olevat „kaasaegsuse“ epideemia, globaalne biennaalitsirkus, mis tühistab senise kultuurilise ajataju omal moel. Nimelt, globaalselt sugereeritud mure ja ärevusena oma õiguse pärast osaleda „kaasaja“ tootmises, õiguse pärast osaleda globaalses masinavärgis, mida opereerib ärist tüdinenud ja kultuurilisele filantroopiale pühendunud euroameerika globaalne finantseliit ning globaalse kultuuri nomaadlevad agendid – transatlantiline NATO kunst. Selles „kaasaegsuse“ epideemias olla lahtunud Hegeli avangardistlik tung tuleviku utoopiate suunas ning andnud maad globaalsele kultuurilisele kellakeeramisele, mis kehtestab ühtse biennaaliaja kõikides maailma nurkades. Maad on võtnud kestev olevik, „kaasaegsus“: „Ahistaval ja hirmutaval kujul on modernne kapitalistlik ühiskond lõpuks aretanud oma rüpes kunsti, mis sobitub publikuga, sotsiaalse eliidiga, mis seda finantseerib, ning akadeemilise tööstusega, mis kaasreisijana seda ümmardab.“⁷

Meil, Lembitu järeltulijail ja nimekaimudel, ei paista olevat sellaseid muresid. Meie mureks on pigem vabanemine Lembitust, Vanemuisest, Kalevipojast ja Kungla rahvast, kõikidest rahvuskesksetest müütidest. „Kaasaegsuse“ huvides on pillata kõik raskemad kimpsud-kompsud, vanainimesed, Tallinna-tagune maa ja kogu see Võõpsu-Viljandi pärandkultuuriline taak. Meile on endastmõistetav, et Sorosi ja Lääne-Euroopa pakutud järeleaitamistundides kõneleb keegi teine meie kaasaja nimel, andes üksiti viisakalt mõista, et Eestis, nagu ka ülejäänud kolooniates, jääb sellest tublisti puudu. Sellest siis aina uued „kaasaegsuse“ tootmisliinid kohapeal. Nende vabrikute vile ei vaiki niipea.

PS Tänan Brigita Reinertit virgutavate vestluste eest „kaasaegsuse“ kultuuriliste jõujoonte üle.

Johannes Saar on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kultuuri- ja meediasotsioloogia nooremteadur.

1 Mari Kartau, Ministeerium „korrastas“ kogu kunstiraha Tallinna kesklinna. – Maaleht 24. XI 2016.

2 Maria-Kristiina Soomre, Kunstivaldkond ei jää kaotajaks. – Maaleht 30. XI 2016.

3 Pierre Bourdieu, The Market of Symbolic Goods. The Field of Cultural Production: Essays on Art and Literature. Columbia University Press, New York 1993, lk 5.

4 Walter Mignolo, Interview – Walter Mignolo/Part 2: Key Concepts. E-International Relations. http://www.e-ir.info/2017/01/21/interview-walter-mignolopart-2-key-concepts/)

5 Anibal Quijano, Coloniality and Modernity/Rationality. W. Mignolo, Á. Escobar (toim), Globalization and the Decolonial Option Routledge: London, New York 2010, lk 22–32.

6 Walter Mignolo, The Darker Side of Western Modernity: Global Futures, Decolonial Options (Latin America Otherwise). Duke University Press Books, Durham 2011.

7 http://www.e-flux.com/journal/12/61335/contemp-t-orary-eleven-theses/