Kommentaar – Tehnika ja kunsti sünergia võimalused

PEETER SAUTER

Tehnika areng on ühtpidi pidev, teisalt tuleb ette hüppeliselt edasiviivaid leiutisi. Kunsti muutumine (mitte tingimata areng) on pidev, aga tuleb ette murranguid, mis jäävad tähenduslikuks ja pärast pole olukord endine. Tehnika ja kunst ei arene ega muutu sünkroonselt, aga aeg-ajalt sekkub tehnika areng kunsti (ma ei tea, kas ka vastupidi, matemaatika mõjutab muusikat, aga kas ka vastupidi?)

Ehedad näited on foto ja filmi tulek, elektripillid, elektrooniline muusika. Mis algul olid väheütlevad, aga hiljem osutusid murranguliseks.

Enamasti on tegemist lühiajalise vaimustusega uutest tehnilistest võimalustest, paari hooaja moega, pinnale jääb vähe. Varase elektroonilise muusika mänguruum oli ahtake. Häälitsevaid kunstiteoseid tehti, aga need kippusid tüütama. Näiteks Kaarel Kurismaa (nüüdseks klassikalised) piiksuvad ja pupsuvad arhitektoonid olid lõbusad, aga minuti-paariga oli nende puhul asi selge. Pupsumine kordus, aga ei tekitanud minimalistliku muusika kumulatiivset efekti. Nii on enamasti ka kunstisaali üles seatud videoinstallatsioonidega. Isegi tippudega. Jaan Toomik on meil lipulaev ja Ene-Liis Semper on teinud võimsaid videoid, aga kui mitu korda sa neid töid üle vaatad. Toomiku maali võib kaua vaadata, sest seal on peale idee ka maalilised aspektid, mis kiiresti ei ammendu.

Hiljuti vaatasin (kahel korral) Kai kunstikeskuses Norra kunstniku Anne Katrine Senstadi valgusinstallatsioonide näitust. Sain koduse ülesande, mis kestab siiani. Jalutasin Hennixi ja Thirwelli helide saatel saali täitvate neoontorude vahelt läbi. Pilt justkui selge ja tunne, et kui tahaks siit midagi rohkemat kätte saada, siis tuleks torude vahel pikutada tunde ja narkotsi teha. Vaatasin paar korda videot, kust sain teada, kui kõva kunstnikuga on tegemist.

Ongi kõva, sest on oma töid eksponeerinud näiteks Veneetsias kohe kolmel korral – LV, LVI ja LVII Veneetsia kunstibiennaalil, Pariisis Pompidou keskuses, tema teosed on New Yorgi Metropolitani ja Whitney muuseumi kogus. Abu Dhabis olid tal väljas rippuvad kangad, millel valgus mängis ja mille vahelt sai läbi jalutada. Mulle meenutavad need Merike Estna rippuvaid värvilisi kangaid. Pühkisin peoga laua peal liiva laiali – tekitades valgusmänge – ja kujutasin ette, et olen kõrbes, kus on samuti valgusmängud.

Tunne oli nagu varase elektroonilise muusika puhul. Efekt on, aga kui palju olid tookord need helid vaesemad naturaalpillidest või loodushelidest. Sama moodi siin. Valgusmängud kõrbes on rikkamad ja nüansirikkamad (ainult kõrbe satume harva, kas see siin on siis vaese mehe kõrb). Kuid kunstnik on edukas ja teda on kutsutud esinema paljudesse paikadesse. Midagi peab siin olema.

Teema on laiem. Asi pole elitaarses Anne Katrine Senstadis. Algne foto ja film olid samuti üsna vaesed ja toimisid puhtalt efekti peal, aga asi arenes edasi.

Kas nüüd, mil valgusmängude võimalused on avardunud, seisame lävepakul nagu alguses foto või elektri­muusika (saksa kõnepruugis oligi elektrische Musik)? Meenutage võimsaid valgusinstallatsioone kirikutes või näitusesaali tühjadele seintele projitseeritud van Goghi ellu ärkavaid teoseid või Narva Aleksandri kiriku uhket valgusinstallatsiooni. Või on ka kõik see vaid mööduv elevus ja praegusest tehnikakunsti sünergiast hüpet, mis kunstilugu jäävalt muudaks, ei teki?

Murdsin pead, kuni tekkis ahhaa-elamus. Ei pruugi tekkida jah, aga võimsad valgusmängud (kui palju on valgustatud purskkaeve maailma igas otsas), mis jäävad alati vaesemaks kui valgus looduses või isegi loomulikust valgusest tekkivad varjud koduseintel, sest on tehislikud, võivad paljudele pakkuda naudingut ja lõdvestust. Sest nii, nagu väsitab rahva­mass suurlinnas või kirevus kaubanduskeskuses, võib väsitada ka loomuliku valguse nüansirikkus nii, et lülitame end sellest välja ega märka enam midagi. Inimene ei talu infotulva. On hea, kui keegi nähtust lihtsustab (nagu kirjandus lihtsustab elu), tõstab mõned nüansid esile ja muudab esitatu-nähtu tähendusrikkaks.

Kunstvalgusemängud ei pruugi tõsta kunsti uuele tasemele, aga võivad mõjuda vabastavalt nagu Kraftwerki primitiivne elektrimuusika, kui dodekafoonia ja linnulaul hakkavad stressi tekitama.

Arvatavasti ei ole Senstad ja tema ihukriitikud nõus, tore oleks nende vastulauset kuulda. Mulle jääb minu talupoeglikult primitiivne sisukoht, mis laieneb kogu praegusele valguskunstile. Kunstisaali valguskunst ei erine palju linnaväljaku valgusmängudest. Küllap aga elitaarsed kunstnikud ja kuraatorid neid eristavad. Galerii oma on peen ja nüansirikas, linnaväljaku valgusmängud kipuvad olema robustne kitš. Mind see jaotus väga ei veena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht