Kolmikkohtumine Peipsi ääres

Voronja galerii näitust võib pidada teadlaste vaateks kunstile, muidugi ühes konkreetses teadust ja tehnoloogiat peegeldavas aspektis.

JAAK KIKAS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Näitus „Kolmainsus: Kunst. Teadus. Ulme“ Voronja galeriis kuni 29. VIII. Kuraatorid Kaija Põhako-Esko ja Tõnu Esko, kunstnikud Alar Tuul, Estookin, Siiri Jüris, Eike Eplik, Elo-Mai Mägi, Grisli Soppe-Kahar, Danel Kahar, Regina Mareta Soonsein, Edgar Tedresaar, Markus Kasemaa, Kalju Kivi ja Leonhard Lapin, kujundaja Kaili Kask, graafiline kujundaja Jaanus Kaasik ja valgustuskunstnik Taavi Toom. Näitusel on avatud Eesti esimene ulmeraamatukogu. Ekspositsiooni kuulub ka Eesti teadusfotode võistluse valik (2011–2019) Voronja galerii saunamajas.

Rändaja, kes sa kaunil suvisel ajal Peip­si äärde satud ja juhtud Varnjast läbi sõitma, tee küla keskel peatus. On, mida vaadata! Seinamaalingute järgi tunned ära galerii, see asub tänava ääres kiriku poolt tulles vasakut kätt. Nii nagu seitsmel eelmisel suvel, on ka nüüd siin põnev ja omanäoline kunstinäitus.

Sedapuhku on näituse kokku pannud kaks teadlast: Kaija Põhako-Esko on materjalide keemia kaasprofessor (Tartu ülikooli tehnoloogia instituut) ja Tõnu Esko on inimesegenoomika professor (Tartu ülikooli genoomika instituut). Teadlaspaari sõnul on teaduse tegemisel neile inspiratsiooni pakkunud nii kunst kui ka kirjandus, sest aastakümneid tagasi kirja pandud ulme on praegu reaalsus. Näitust kureerides oli nende eesmärk kunsti ja teadust kui eri valdkondi teineteisele lähendada ning näidata, et kunst aitab keerukaid teadustulemusi lihtsalt selgitada. Ka on kunstis juba ammu põhjalikult käsitletud eetilisi dilemmasid, milleni teadus jõuab täna või homme.

Koostajad on oma näituse kohta öelnud: „Kuraatoritena soovisime luua näituse, mida ise naudiksime. Kunstnikud valisime nii, et oleks midagi igale maitsele ja oleks esindatud võimalikult palju tehnikaid.“ Muusikaterminites võib näitust nimetada polüfooniliseks. Kuidas siis eksponendid kokku (või lahku) kõlavad? Nad on eesti kunstis tuntud ja auväärsed tegijad. See tagab juba ette teatud kvaliteedi, aga nii nagu aatomitest, mille liike pole palju, annab kokku panna lõputult eri molekule-materjale, annab ka sellist näitust mitmeti komponeerida.

Silmitsi tulevikuga

Voronja kõige suuremat näituseruumi – paadikuuri täidavad Alar Tuule ja Edgar Tedresaare mastaapsed maalid. Ruumi kõrgus loob sakraalse meeleolu, mida rõhutab ka maalide altaripaigutus: keskel Tedresaare minimalistlik must-valge kaksikmaal. Maalide pealkirjaks on geograafilised koordinaadid, mis avavad keskkonnadraama, vastandades Kanada musti naftaliivasid Gröönimaa valge lumega. Kiriklikku rahu lõhub Tuule piltide närviline meelolu. On see meie virtuaalne tulevik?

Piiblid, geenid ja Regina Mareta Soonseina linoolid.

 Jaak Kikas

Vaheruumis saavad kokku näituse vanim osaleja Leonhard Lapin (73) ja noorim, Estookin (23). Vanameister tuntud ajatus headuses must-valge graafikaga „Loomine I–III“. Estookin vastandab sellele oma digimaalidel kasutatud arvutimängude efektse esteetika. Kalju Kivi skulptuurid, humachinoidid, mida (keda?) võib kohata mitmes ruumis, lisavad näitusele aurupungilikku retrofuturismi. Pronks, paatina ja romuaparatuur iseloomustavad neid mehiseid tegelasi. Kindlasti ei meenuta nad kauneid Jaapani naisandroide, kelleks võib ehk kahtlustada mõnda Estookini küborgi. Vaheruumis eksponeeritud Kivi taies „Pildimasin – ikooniline endel“ on aga õige põnev, inkorporeerides ka suure ekraani („Võlupeegel“), kus arvutiprogramm töötleb kunstnike stiilidesse pilti, mida näeb ruumi vaatav videokaamera. Kuraatorite idee realiseerisid TÜ arvutiteaduste instituudi üliõpilased. Kui tehisintellekt on võimeline (järjest täiuslikumalt) järele aimama ammu surnud kunstniku stiili ja Pablo Picasso saab mulle öelda, mida ma näeksin, kui vaataksin maailma tema silmadega, kas see siis ongi … igavene elu?

Taevatrepp või põrgutee?

Tõuseme kitsast treppi mööda teisele korrusele. Ahtake sild, mille ees kuraatorid küsivad, kas meil on ikka ületamiseks soovi ja julgust. Kui Estookini küborgid allkorrusel on kaunilt funktsionaalsed, siis Eike Epliku keraamilised skulptuurid – kaootiliselt kuhjunud inimkeha detailid segus laenudega teistelt elusolenditelt – mõjuvad hoiatusena. Nurjunud katsed tüvirakkudega? Nagu ka Elo-Mai Mäe kaksiksilmsed ja silmsuised olendid tema maalidel iseennast vaatlemas ja Siiri Jürise „mateeria­transformatsioonid“? Aga ehk näitab näitus, kuidas meie vägagi teadus- ja tehnoloogiapõhises maailmas elavad edasi ja isegi võimenduvad irratsionaalsus ja alateadlikud hirmud? Nagu Eike Epliku „Figuurid“ – pärgamentõhukesed mälestused neid kunagi täitnud elust. Ja kas igavene elu Danel Kahari vaikeluna või Grisli Soppe-Kahari vanemate igikestvuses nende laste geenides („Portree vanematega“) on igavik, millest oleme unistanud ja mida endale soovinud? Jah, see on küsimuste ruum.

Teaduse ruumis on esindatud selle näituse kõige teaduskesksem kunstnik Markus Kasemaa. Temalt on väljas ka võib-olla Eesti enim multiplitseeritud kunstiteos – ajakirja Nature esikaanele jõudnud „Maailmakaardi geneetiline improvisatsioon“. Hingelähedust Markus Kasemaaga on kuraatorid ise ka tunnistanud ja küllap oli see põhjuseks, miks 2017. aastal nende kodus toimunud Voronja korternäitusel oli eksponeeritud just Kasemaa. Voronjas akompaneerivad teda aga kuraatorid, kelle teadustegevusest lähtuvaid eksponaate tuleks vaadelda läbi kunstiprisma. Kaija Põhako-Esko „elusad materjalid“ on kui keskkonnatingimustele reageerivad dünaamilised (mini)skulptuurid – nii hakkavad tuulekaera seemned niiskust saades ennast ise liigutama ja maasse tungima. Ja Kaija koostatud kollaaž kolleegide teadusplakatitest – võib seda ju käsitleda ülikontseptuaalse kunstina!

Kunstnik-kuraatorid

Kuraator on kunstinäituse koostaja. Sellel näitusel väljub aga kuraatorite tegevus kaugele raamidest. Kui spordivallas on tuntud nn mängivad treenerid, siis tuleb Kaijat-Tõnu nimetada kunstnik-kuraatoriks. Õige mitu eksponaati realiseerivad nende enda kunstilisi ideid, ühendades sedakaudu teadust ka teiste kunstnike töödega. Kaija väljapanekutest teadusruumis oli juba juttu ja Tõnust räägime veel edasises. Pisut kunstiso(o)tsio­loogiat ka. Sooline taskaal eksponentide hulgas on igati välja peetud. Kui ka Kaija ja Tõnu kunstnike hulka arvata, siis täpselt 7/7! Sellise tulemuse saamise tõenäosus juhuvaliku tulemusena võrdsoolisest kunstnike hulgast on 21%. See polegi nii väike arv, aga tekitab ikkagi kahtluse, kas kuraatorid mingit muud valikuprintsiipi (nt sookvoote) silmas ei pidanud. Ise nad seda küll eitavad. Igatahes eelnes Voronja-näitusele tõsine, poolteist aastat väldanud eeltöö koos näituste külastamise, kunstnikega kontaktivõttudega, ateljeekülastuste ja piltide valimisega. Ka kinnitasid kuraatorid, et kõik kunstnikud, kelle poole pöörduti, olid koostööga meeleldi nõus. Peale kunstnike oli näitusse panustajaid-toetajaid teisigi. Neid kõiki üles lugemata võib vaid nimetada, et saadaval on ka tekstid, kus 14 teadlast ja ulmekirjanikku vastavad kuraatorite esitatud näituseteemalistele küsimustele. Need peaksid minema ka näituse põhjal valmivasse trükisesse.

Teadus ja kunst piiluvad teineteist läbi ulme

Voronja galerii näitust võib pidada teadlaste vaateks kunstile, muidugi ühes konkreetses teadust ja tehnoloogiat peegeldavas aspektis. Sellega astub põnevasse dialoogi hiljuti Kumus toimunud näitus „Murtud sümmeetriad“, mille autoriteks olid CERNi kunstiresidendid. Seda väljapanekut võib siis nimetada kunstnike visiooniks teadusest. Muidugi ei ole selline võrdlus või vastandamine otsene, ka seetõttu, et taustaks olevad teadusväljad on erinevad. Kumu näituse korral oli selleks CERNis viljeldav osakestefüüsika, Voronja näitusel eelkõige geneetika ja molekulaarteadused. Arusaadavalt on viimane asjaolu seotud kuraatorite hariduslik-teaduslike tagamaadega, millele aga näitusele kaasatud ulmedimensioon lisab kontseptuaalset avarust ja suunab üldisemate küsimuste juurde inimese ja inimkonna olemusest, suundumustest ja tulevikust. Varnja näitusega kaasneb (Eesti esimene) ulmeraamatukogu, valimik üle tuhandest ulmeraamatust paljudes keeltes. Osundades Mait Metspalu näituse kaastekstile: „Ulme pole küll teadus ja teadus pole ulme, aga ühes on nad sarnased – mõlemad proovivad täita tühimikku teadmistes ja jutustada veel rääkimata lugusid.“

Selle loo autor tehisintellekti „Võlupeeglis“ Alar Tuule silmade-pintsli läbi.

Jaak Kikas

Küll aga sobib ulme taustal rääkida sellisest nähtusest nagu ulmekunst. Žanrina on see kahtlemata olemas, kuigi termini kitsas tähenduses kõnealustel näitustel otseselt esindamata. Ja küllap on ulmekirjandus kirjanduse väljal silmapaistvam nähtus kui ulmekunst kaunite kunstide reas. Lihtne enesekontroll: mitu ulmekirjanikku oskate nimetada? Aga ulmekunstnikku? Üheks ulmekunsti „rakenduslikuks“ näiteks on muidugi illustratsioonid kirjanduslikele ulmeteostele (ka Voronja ulmeraamatukogus sisalduvatele). Ja ka aimeteoste illustratsioonid. Populaarteaduslikes artiklites kannavad need sageli märkust „kunstniku nägemus“ ja on olulised visuaalse mulje loomise objektidena, milleni vahetud vaatlused ei küüni (mustad augud, neutrontähed, eksoplaneedid jpm). Ka selles vallas on näiteid, kus kunstnik pole piirdunud kujuteldava kiretu kajastamisega, vaid on pilti lisanud tubli annuse isiklikku. Eestis on selle poolest tuntud Ülo Sooster.

Usu küsimus

Näitusele „Kolmainsus“ lisandub veel üks dimensioon: religioosne. Juba näituse pealkirjas. Voronjas oli religioon teemaks 2016. aastal kolmandal suvenäitusel „Usu küsimus“, mida kureeris Sandra Jõgeva. Praeguses ekspositsioonis esindab seda kollektsioon 500 piiblist, mille infomahutavust kuraatorid hindavad võrdseks veerandile inimese DNA omast. Tõnu Esko idee järgi rinnastub see väljatrükiga Y-kromosoomis peituvast DNAst (Tõnu Esko enda omast!) ja kromosoomis kodeeritud valkude 3D-prinditud mudelitega. Ning vaataja kõrvu kostev mantralaadne tekst on sama geenijärjestuse ettelugemine, aga piibliteksti sõnajaotust järgivalt (Mark Fisheli teostus). Elu salakoodid, mis fikseerituna DNAs panevad liikuma tuulekaera seemne, inimkeelena aga on aluseks kogu kultuurile. Mingi ajani oli piibel kõige autoriteetsem õpetus asjade algusest. Tänapäeva teadus räägib ühte teist lugu. Ja minu silmis teisenevad samas ruumis seinu katvad Regina Mareta Soonseina lainelised jooned linoollõigete matriitsidel fundamentaalstringideks, mis teatud füüsikateoorias moodustavadki maailma sügavaima aluse. Kas usk on taandunud ulme staatusesse? Inspiratsiooniallikana (aga ka otsese tellimusena) kunstnikele on ta läbi aegade olnud kindlasti olulisem kui teadus. Hakkab seegi muutuma? Voronja oleks siis kui inimkultuuri sümbol, mis kõik need üksteisele vastanduvad, aga ka üksteist toetavad nähtused oma mõistva katuse alla on võtnud.

Eelkäijad (ja järeltulijad?)

Kuidas asetub Voronja näitus Eesti kunstiväljale? Leonhard Lapin on nimi, kelle kaudu väljapanek seostub varasema kunsti ja teaduse ühisaktsiooniga, poolpõrandaaluse näitusega „Harku 75“, teadlaste poolt korraldajateks Tõnu Karu ja Tiit Kändler tollasest küberneetika instituudist. Edasi tuleks nimetada Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse III aastanäitust (1995) „Biotoopia. Bioloogia, tehnoloogia, utoopia“, mille ideeline järg on tulemas selle aasta augusti lõpus Viinistu kunstisadamas. Siia ritta asetub ka 2009–2012 Tartus Kaisa Eiche ja Erkki Luugi eestvõttel korraldatud üritus „Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents“, mis teadust värskendavalt ka (enese)irooniliselt käsitles. Märksa lähemast ajast meenuvad Piibe Piirma tegevus („Rhizope“, 2014), Taavi Suisalu ja Siim Pikkeri ekspositsioon „Datafanta“ (2020), Peeter Lauritsa viimaste aastate looming. See pole ammendav loend, pigem kunsti ja teaduse kontrapunkti kõige ilmekamad näited. Mida ütlevad nad kunsti, mida teaduse kohta? Teaduse poolelt näitavad ehk püüdu oma ideid kujundlikumaks, intuitiivselt ja emotsionaalselt mõistetavaks teha. Kunsti poole pealt? Siin pole vasted nii ühesed. Ka sel näitusel on teoseid ja autoreid, kes oma seoseid teaduslik-tehnoloogiliste kontseptsioonidega on otseselt manifesteerinud: muidugi kuraatorid ja Markus Kasemaa, ka Kalju Kivi ja Estookin (robotid-küborgid). Teisalt aga ka kunstnikke, kelle töödes on koostajad tajunud resonantsi mingite neidki erutavate teadusprobleemidega. Loomulikult on siin vaatajal õigus kasutada oma kogemuste-teadmiste pagasit ja leida mingeid hoopis erinevaid seosed. Materjali selleks on rikkalikult. Ja näitusega tutvumise juurde sobib ka Arko Oleski soovitus nimetatud Kumu-näituse vestlusringist: „Võime leppida määramatusega ja avatus ebakindlusele võiksid olla komponendid, mis aitaksid suhestuda nii teaduse kui kunstiga.“ Mainisin eespool, et paljuski on näituse suundumusi ja sihtküsimusi määranud kuraatorite molekulaarbioloogiline taust. Siit edasi oleks huvitav (ja ulmenäitusele kohane) spekuleerida, et millise näituse oleks kokku pannud mõne teise teadusala esindaja, näiteks Jüri Engelbrecht. Või Peeter Saari? Või Andi Hektor? Või hoopiski mõni humanitaar? Piltidest, milles nad näevad oma teaduslike ideede ja huvide kajastusi. Või teisipidi – kes on need teadlased, kelle koostatud näitustelt võiksime leida Albert Gulgi, Kiwa, Ede Raadiku ja Alina Orava töid?

PS. Kunstihuviline rändaja, kes sa oled korra juba Peipsi äärde sattunud, sul tasub rohkemgi ringi vaadata. Naaberkülas Kasepääl ambulARTooriumi kunstikeskuses on kuni septembri lõpuni avatud Sirli Raitma põnev portreefoto näitus „EHA“ . Kui sa selle Tallinna fotomuuseumis maha magasid, siis pole kõik veel kadunud.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht