Kildudest alati pilti kokku ei pane

Kuigi näituse kuraator ei väida, et tegu on feministliku lähenemisega, kuid ei näituse teemapüstitus ega enamik töidki poleks sündinud naiste ühiskondlik-kultuurilise emantsipatsiooni ja kriitilise teadlikkuseta.

KATRIN KIVIMAA

Näitus „Isekeskis. Naine kujutamas naist“ Tartu kunstimuuseumis kuni 28. IV. Kuraator Kadri Asmer, kujundaja Marika Raudam ja graafiline kujundaja Madis Katz.

Tartu kunstimuuseumi näitus „Isekeskis. Naine kujutamas naist“ on kujukas näide, kuidas pea viiskümmend aastat tagasi Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas alguse saanud feministlik kunstiteadus on muutnud kunstist kirjutamist-mõtlemist ning kunsti eksponeerimist. Kuigi näituse kuraator Kadri Asmer ei väida otsesõnu, et tegu on feministliku lähenemisega, tuleks ikkagi alustada sellest, et ei teemapüstitus ega enamik töidki oleks saanud sündida naiste ühiskondlik-kultuurilise emantsipatsiooni ja kriitilise teadlikkuse esilekerkimiseta. Asmeri ja tema tiimi eesmärk oli publiku ette tuua valik Eesti – ja eriti Tartu – naiskunstnike loomingust 1920. aastate algusest 1980. aastate lõpuni. Olen aru saanud, et kuraatori huvi teema vastu tekkis erakogudega töötamise ajal. Seetõttu näeb näitusel Tartu kunstimuuseumi kogude tööde kõrval põnevaid leide erakollektsioonidest ja ka väiksematest Eesti muuseumidest.

Valikud ja võimalused. Tänapäeva näitusekultuuri kohaselt on „Isekeskis“ üles ehitatud temaatiliselt: esimeses ruumis näeb naiskunstnike autoportreesid ja portreesid teistest naistest-loov­isikutest; teises alajaotuses on keskendutud avalikule ruumile ning kolmandas erasfäärile. Näituse viimases osas hämmastab teatraalne buduaar, mis teeb mu meelest liiga sinna paigutatud Silvia Jõgeveri ja Ann Audova aktimaalidele. Võib ka olla, et seda sorti trikitamine kuulub vaatemängulisuse nõude juurde, mida minu põlvkonna kunstiteadlane enam ei mõista.

Nii pika ajavahemiku toomine ühele näitusele oleks keeruline ka palju suurema ekspositsiooniruumi puhul. Antud juhul on ülesande veel keerulisemaks teinud see, et nii ühiskondlik kui ka kunstiajalooline kontekst muutus vaatlus­aluse perioodi jooksul mitu korda ja radikaalselt. Kardan, et vaatajale, kes ei ole meie kunstiajaloo ja riigi ajalooga tuttav, jäävad nii mitmedki pildikõrvutused ja -vastandused näitusesaalis arusaamatuks. Kas ta märkab kontrasti Aino Bachi sotsrealistlike töökangelaste portreede ja nende vahele paigutatud Olga Terri „Naise pea“ (1951) vahel? Mida võiks esimese kohustuslik optimism ja teise psühholoogiline lähenemine tähendada näiteks välismaalasest muuseumikülastajale? Kas nad üldse oskavad seda näha? Või millist sõnumit kannab eelnimetatud Ann Audova maali „Akt omaette“ (1987) paigutamine buduaari seinale? Seetõttu mõjub teos peaaegu dekoratiivselt ning selle teised – eeldatavalt algsed – tähenduskihid on kadunud.

Näiteks avaliku ruumi käsitlustele eraldatud saalis on keskne koht Ludmilla Siimu ajastutruudel urbanistlikel naisekujudel, kes sümboliseerivad ilmekalt 1970ndate alguse nõukogudeaegset linnaelu.

Taavi Piibemann

See küsimus viib tõdemuseni, et naise intiimelu ja seksuaalsuse kujutamine naiste endi poolt – veel vähem sellega eksperimenteerimine – oli 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguseni väga piiratud. Just seetõttu võiksime väärtustada sellist loomingut ja kontekstuaalselt mõelda teoste üle, kus seda on tehtud. Sellel näitusel ei tule siiski selliste põnevate ja eksperimentaalsete teoste nagu Sirje Runge „Autoportree Venusena“ (1978-1979) või Valve Janovi ja Silvia Jõgeveri sürrealistlike kehakujutiste kontekstuaalne radikaalsus esile. Neist on saanud pigem üks kild paljude teiste reas.

Lihtsam on olnud kunstiajalooliselt kirjus koosluses esitleda teoseid, kus naiste intiimelu ja kogemusi kujutatakse tavapäraste žanripiiride sees. Ema ja lapse kujutised, naised pesemas või juukseid kammimas on moodsa kunsti populaarsed teemad, mille kaudu naiskunstnikel oli võimalik ja lubatud naiste eraelu tähtsaid kogemusi edastada. Kuraator on väga täpselt tajunud paljudele naiskunstnikele omast sissepoole vaatamise oskust ning privaatse naisetüübi eelistamist. See ei tähenda, et ei oleks saanud teha muid valikuid, nii et naiste professionaalne identiteet või nende roll kunsti uuendajatena oleks rohkem esile tulnud.

Samuti saan aru soovist panna välja võimalikult palju vaatenurki või põnevaid leide, aga sel juhul on paratamatu varjukülg mõnede teoste – eriti väiksemate mõõtmetega graafika – varjujäämine. Näiteks avaliku ruumi käsitlustele eraldatud saalis on keskne koht Ludmilla Siimu ajastutruudel urbanistlikel naisekujudel, kes sümboliseerivad ilmekalt 1970ndate alguse nõukogudeaegset linnaelu. Samas saalis püüab vältimatult pilku ka Lydia Mei art déco’lik suitsetava daami portree (1932), mis on üks huvitavamaid nn uue naise kujutisi tollases eesti kunstis. Kahjuks nende domineerivate teoste vahel dialoogi siiski ei teki.

Võimsad autoportreed. Kõige kompaktsema koosluse leiab autoportreede ja portreede ruumist, kus tõusevad esile Karin Lutsu üks peateos „Aednik (Autoportree)“ (1928) ja popkunsti ema Malle Leisi „Autoportree“ (1972–1984/1985). Mõlemad on meie kunstipublikule tuntud teosed. Näib, et naiste representatsiooni teemal päris tähtteosteta publikusõbralikku näitust ikka teha ei saa.

Eraldi on väljapanekus tähelepanu pööratud Tartu kunstnikele. Teise maailmasõja järgses Tartu avangardrühmituses tegutsenud Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Valve Janov, Lüüdia Vallimäe-Mark ning nende Pallase-aegne õpingukaaslane Helju Sarnet Zauram on naiskunstnike sõpruse ja professionaalse suhtluse näidiskooslus, mis on andnud ka kõnealusele näitusele pealkirja „Isekeskis“.

Esimeses ruumis toimibki näitusel kõige mõjuvamana kunstnike autoportreede sein, kus näeb nii romantilisemat laadi kui ka väga eneseteadlikke ja moodsaid enesekuvandeid. Kultuurilooliselt olulised isiklikud suhted oleks võinud kujunduses enamgi nähtavale tuua, kuivõrd intellektuaalne ja loominguline toetus ning teineteisemõistmine mängisid naisloojate elus suuremat rolli kui nende meessoost kolleegide puhul, keda toetasid tavad ja institutsioonid. Naisena sündinu, kes tahtis saada kunstnikuks või loovisikuks, vajas lisaks Virginia Woolfi sõnastatud materiaalsetele tingimustele (oma ruum/ateljee ja oma raha) toetavaid kaasamõtlejaid.

Lõpetuseks. Mina vaatasin näitust professionaalse kunstiajaloolase pilguga – polegi mul muud pilku vähemalt praegu kuskilt võtta. Kindlasti märkavad teistsuguse tausta ja teadmistega vaatajad näitusel teisi rõhuasetusi või tulevad sealt hoopis otsima kinnitust omaenda arusaamale naiselikkusest, mitte uusi teadmisi. Lõppkokkuvõttes on see inimlik, aga kriitiline kunstiteadlane minus tahaks siiski, et meid/vaatajaid ka veidike raputataks – „Isekeskis“ seda minuga ei teinud. Kuraator on selgitanud, et tema eesmärk oli esitada omamoodi „killumäng, kus väikestesse ruumidesse on mahutatud võimalikult palju lugusid, mis annavad kokku ühe suurema pildi ja jutustuse“. Idee on kiiduväärt, aga seda on raske teostada. Kilde on üksjagu, kuid neist suurema pildi kokkupanemisega ma ei kiirustaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht