Kehakeel annab tummale kunstile hääle

Tiina Abeli kuraatoriprojekt on värske lähenemine Tartu kunstimuuseumi kogudele, leitud on huvitavaid teoseid muuseumi väikesest ja juhuslikust Vene ja Lääne-Euroopa kollektsioonist.

TIIU TALVISTU

Näitus „Kehakeeles. Töid Tartu Kunstimuuseumi kogudest“ Tartu kunstimuuseumis kuni 29. X; näitus „Kunstniku pilk. Autoportreed“ Tartu kunstimuuseumi kunstikabinetis kuni 30. VII, kuraator Tiina Abel.

Iga kuraator seab endale piirangud: kõigepealt tuleb püstitada teema, sest sellest sõltub kunstiteoste valik. Plusspoolele jäävad teosed, mis avavad idee ja on seetõttu kõnekamad. „Kehakeeles“ on veel üks tõkend: väljapanekus peavad olema ainult Tartu kunstimuuseumi teosed. See piirang on mõeldud muuseumi kogude tutvustamiseks, sest iga kogu tutvustava näitusega saab tuua avalikkuse ette ka seni vähe tuntud materjali. Tartu kunstimuuseumi kogu on asutajate, noorte pallaslaste nägu: pidi ju 1940. aastal loodud muuseum keskenduma just selle põlvkonna kunsti kogumisele. Järgnevatel aastakümnetel jäi see orientatsioon nõukogude ajale vaatamata püsima ning seetõttu napib Tartu muuseumi kogus XIX sajandil ja XX sajandi alguses loodut. Seega seab kollektsioon kuraatorile raamid.

Tiina Abel on meie kunstipärandi üks kogenumaid tõlgendajaid, ta on aga aastakümneid töötanud Eesti kunstimuuseumi kogudega. Kuid arvestades Abeli põhjalikkust eelnevate projektide ettevalmistamisel, olid tal ka Tartu muuseumi kogud juba varem põhjalikult läbi töötatud. Värske pilk on igati teretulnud, sest see on vaba siseringi stampidest, autorite või teoste eelistustest ning suudab leida ka varem ohtralt eksponeeritud teostes uusi tahke.

Teemanäitused ja -plokid. Teemanäitused ei ole Tartu muuseumi praktikas uus nähtus. 2012. aastal Reeli Kõivu kureeritud näitusele „Inimene poolsajandis“ valitud kunstiteosed kajastasid oma loomiskoha spetsiifikast, aga ka loojast lähtuvalt Eestis liikvel olnud mõtteid, hoiakuid ja mentaliteete.¹ Järgnevad teemaväljapanekud keskendusid loodusele ja interjöörile. Seega pöördumine keha kui väljendusvahendi poole, mis pakub moraalseid, sotsiaalseid, poliitilisi ja ka erootilisi võimalusi, näib igati õigustatuna.

Abel on oma näituse idee võtnud lühidalt kokku: „Keha kui kujutamis­objekti puhul saame vaadelda selle re­pre­sentatsiooni, mida antud näitust koostades on loetud kui kehaliste märkide ja sümbolite kogumit.“² Kehalisusest on nüüdiskunsti kontekstis erakordselt palju juttu olnud, võib öelda, et kohati on kunst muutunud suisa kehakäsitluseks. Kunstnikud kasutavad sageli teostes just oma keha. Seega materjali nappusest ei tohiks küll juttu olla, pigem on raskusi valikuga: mida võtta ja mida jätta.

Ekspositsioon on jaotatud vastavalt ruumiprogrammile nelja suuremasse teemaplokki: keha kui ilu ja igatsuse instrument, metamorfoosid, vägi(vald) ja kehakeel. Igas lõigus on veel väiksemad alajaotused, mida mõnel puhul avab vaid üks kunstiteos.

Ekspositsiooni ülesehituses vaheldub kronoloogiline (pigem võiks öelda küll ajalooline) üle-, õigemini sissevaade ideekesksega. Selgitavate tekstidega ei ole üle pingutatud: vaatajat võtab vastu sissejuhatav seinatekst, lisamaterjali tuleb otsida näitusega kaasnevast trükisest, kus tekstide autorid on Tiina Abel ja Kumu kuraator Anu Allas.

Iga teemaploki alguses on väike ajalooline sissepõige, kus saab vihjed alateemade mõistmiseks. Esimeses, keha kui ilu ja igatsuse instrumendi ruumis on ajaloolist materjali kõige rohkem, praegust aega on sinna pikitud pigem nihestuse tekitamiseks, et osutada järgnevatele teemapüstitustele.

Näituse ülesehitus on tihe ning kujundusega on lisatud sellele veel kitsaid koridorilaadseid käike ja sopistusi. See on ilmselt tinginud kolmemõõtmelise kunsti kõrvalejätmise. Leitud on aga huvitavaid teoseid muuseumi väga väikesest ja juhuslikust Vene ja Lääne-Euroopa kollektsioonist.

Ekspositsiooni juhatavad sisse mees- ja naisakt. Neid võikski vaadata ekspositsiooni kesksete tegelastena, kelle muutumine ajas ja omavahelised suhted on kogu näituse jooksul luubi all. Olev Subbi maalil „Akt puu all“ (1967) kujutatud kuldsete juuste ja häbemega naine meenutab Aadamale õuna ulatanud Eevat. Malle Leisi maali „Mehed“ (1969) kangelane on aga robotlikult mõjuv dubleeritud mehekujutis, kellest parempoolne seirab maailma läbi prillide.

Mees- ja naisaktid. Läbi aastasadade on figuraalset kompositsiooni peetud kujutavas kunstis kõige tähtsamaks, eriliselt hinnati mütoloogia- ja piibli­temaatikat, just seal näeb inimkeha tema alastuses. Kunstikoolides olid aktistuudiumis esmalt abiks antiikskulptuurid, neile lisandusid alasti meesmodellid, alasti naismodell pääses poodiumile alles XIX sajandil. Professionaalseid oskusi treeniti suure püsivusega, mis tagas toimetulemise keerukate kompositsioonidega.

Näitusel tunnebki puudust akadeemilisest, proportsionaalsest mehe­kujutisest, mida esindavad küll nimeka vene kunstniku Valentin Serovi joonistatud meesaktid. Kahjuks ei ole Tartu kunstimuuseumil välja panna meie akademismi suurkuju Johan Köleri diplomitööd „Herakles toob Kerberose põrguväravast“ (1865). Meesakt ei olnud populaarne teema Pallase kooli kasvandike seas, kõige rohkem pööras oma loomingus meesaktile tähelepanu Kuno Veeber, kuid tema meesakte ei leia Tartu muuseumi kollektsioonis. Nii näemegi Serovi kõrval Johannes Saali ekspressiivset meesakti. Huvitava lisaaktsendi oleks võinud anda Adamson-Ericu 1930ndatel maalitud meesaktidega kompositsioonid, mida Tiina Abel ise on nimetanud heroiliseks alastuseks³ ning mis sobitus suurepäraselt toonasesse poliitilisse konteksti.

See-eest lisab teemasse uudse vaatenurga Ago Pildi atraktiivne homoerootiline „Fauni pärastlõuna“ (1997). Pildi esimene isikunäitus toimus Tartu kunsti­muuseumis 1991. aastal. Seega ajal, kui seksuaalsest orientatsioonist rääkimine oli veel tabuteema. Nüüd on kunstiteadlane Harry Liivrand nimetanud Agu Pilti meie oma Tom of Finlandiks. Antud ekspositsioonis on teos omandanud märgilise tähenduse.

XIX sajandil muutus ka suhtumine naisakti: kõrgkunstis jäi see endiselt iluideaali kandjaks, vaataja poolt siivsalt imetletavaks; naisekeha alastust ekspluateeris aga ka arenev pornograafia­tööstus, kus rõhuti erootilisusele ja seksuaalsusele. Prantsuse litograafia meistri Achille Devéria „Lamav akt kannuga“ demonstreerib ilu ja siivsuse piiril balansseerimist, kunstnik oli tuntud ka oma pornograafilisema loominguga.

Eesti kunsti toob lubatava ja lubamatu moraali piiri eelmise sajandi alguses Erik Obermann oma väikesearvulise tušijoonistuste kollektsiooniga, millest enamik kuulub Tartu muuseumi kogusse. „Kehakeeles“ on väljas „Daam ja Mefistofeles“ (1910). Siia ritta võiks paigutada ka Jaak Olepi „Suudeldu“ (1972), kus lillelapselik lääneihalus on segunenud keelatud isamaalikkusega ja hermafrodiitse kangelase rinda ehib punaste huulte kujutis ning sini-must-valge lipsuke. Toonases nõukogulikus keskkonnas võisid need rahumeelselt ühes kunstiteoses eksisteerida, nüüd jaguneksid eri pooluste esindajad aga kohe vastasleeri.

Alasti naisekeha traditsioonilises võtmes näeb Eerik Haameri, Endel Kõksi ja Adamson-Ericu jt (ka kõik teised on meeskunstnikud) kompositsioonides, sellele komplektile lisab kvintessentsi Mariliin Kindisko ja Pille Neeve tänapäevane feministlik fotolavastus, kus duubeldatud lamava aktifiguuri poos meenutab supikana („Saakloomad I“, 2009).

Ilmar Kruusamäe hüperrealistlik maal „Pühendusega (A. Juskele)“ (1979), kus pesemisõpetus naise aluspükstel – lähemal vaatlusel on see küll hüper­realistliku kunstiteose loomise õpetus – vabastab kujutise erootilisusest. Kõneka rea moodustavad Eduard Wiiralti aktikompositsioonid, mille keskmesse on paigutatud Jaan Paavle video „Müüt igavesest ilust“ (2001). See teoste rida toimib suurepäraselt teema kokkuvõttena.

Metamorfoosid. Metamorfooside osa ajaloolises sissejuhatuses on keskendutud XX sajandi alguse vormideformatsioonile, kus autoritena tõusevad esile Eesti Kunstnikkude Ryhma üks krestomaatilisemaid liikmeid Arnold Akberg („Vitraaži kavandiga“, 1927) ja meie esimene avangardist Ado Vabbe (tušijoonistustega), neile sekundeerib hilisemast ajast Ülo Sooster. Akbergi töid on Tartu kunstimuuseumis erakordselt vähe, Vabbe varajasi joonistusi ja Soosteri loomingut see-eest aga rikkalikult.

Metamorfoos ei tähenda vaid kujumuutmist, see on ka sisuline (vaimne, emotsionaalne) muundumine, moone jne. Metamorfoos kui selline võimaldab ajada teema erakordselt laiaks: arutleda meheliku ja ka naiseliku pooluse üle, mõtiskleda eksistentsiaalsetel teemadel, mis algavad sünni ja lõpevad surmaga, arutleda rollimängude üle. Seetõttu on just selles alajaotuses kõige kergem sattuda paljusõnalisusesse, muutuda ebamääraseks ja kaotada kontroll.

Teemat otseselt sisse juhatav Maarit Murka „Autoportree“ (2007) – kunstnik on ennast maalinud sõjaväelase frentšis, vurrutriip tema nina all ja poos on äravahetamiseni sarnased Hitleri kujutistega – tekitab küsimuse, mida kuraator on metamorfoosi all silmas pidanud. Näiteks Jaan Elken on paigutanud selle teose feministlikku diskursusse (naiskunstnik ihkab olla meesfüürer). Üks on aga selge: juba avalöögis peitub mäng, millega osutatakse, et tegemist ei ole ainult vormideformatsiooni, vaid sootuks keerulisemate mängudega.

Johannes Saali nekrofiilsete töödega alanud ja Peeter Lauritsa lavastusliku surmateemaga („Mullatoidurestoran. St Sebastian“, 2003) lõppenud rida on selge ja kompaktne. Kuid kui samas kõrval justkui sünnile keskendunud tööde rida, kus iga teos räägib oma lugu, lõpeb Silvia Jõgeveri „Uputajaga“ (1961), siis oleks küll tahtnud saada kuraatorilt mingitki vihjet, et tema mõttelõng kohale jõuaks.

Alice Kase, Enn Põldroosi, DeStudio ja Jaan Toomiku kompositsioonidega on paigas mitte ainult rõhuasetused, vaid nende teoste abil on hea liikuda ühelt alateemalt teisele. Selleski alajaotuses on kuraator suutnud leida seni laiale kunstiavalikkusele veel tundmatuid teoseid nagu on Matti Miliuse kogust omandatud Ene Urbla „Torso“.

Kehakeele polaarsus. Kahes viimases ruumis on peateema kehakeele polaarsed väljendused, neist esimeses rõhutatakse negatiivseid, väljapoole pööratud destruktiivseid emotsioone ja teises eksistentsiaalseid probleeme, mis on enamasti vaoshoituna enesesse surutud. Ajaloolises plaanis juhatavad vägivalla teema sisse Nikolai Triigi juugendlik „Jaht“ (1913), Karin Lutsu art déco’lik „Süüta laste tapmine“ (1928) ja XIX sajandi romantilist ajaloojutustust esindav Friedrich Ludwig von Maydelli ofort „Ordulipp käes, langeb Johann von Tiesenhausen Aizakraukle lahingus leedulaste vastu anno 1279 “ (1842). Taas väga kõnekas rida, mis demonstreerib suurepäraselt, kuidas ajastule omane mõttelaad on mõjutanud väljendusvahendeid ning muutnud vägivaldsed stseenid esteetiliselt vaoshoitud vaatemänguks. Siia võiks lisada veel Kristjan Raua „Magava Kalevipoja“ (1933), kus atleetliku kehaga müütiline hiid tekitab pigem romantilist heldimust kui hirmu võimsa kangelase ees.

Viimase aja töödes on brutaalsust ja ähvardavust sootuks enam, seda nii poosides, näoilmetes kui ka tüpaažis. Siin on ka kaksipidi mõistetavaid töid, kus on füüsilise jõu näitamisele antud uudne vaatenurk. Marge Monko plakat lisab feministliku värvingu traditsioonilisele mehelikule musklite demonstratsioonile ning blaseerunud üleoleva pilguga kirjanik Kaur Kender mõjub ärritavalt. Ruum on täidetud seesmise pingega, teosed on astunud dialoogi ning vaatajani jõuab närviline, rahutu meeleolu.

Näituse viimane saal mõjub turvalisemalt, sissejuhatus teemasse on rahulik, sest seda kannavad XIX sajandi baltisaksa meistrid. Avamängus on vaatajale pilgu suunanud sulnis biidermeierlik kangelanna Hermann Eduard Hartmanni maalilt „Helesinises kleidis kaelakeega daami portree“, kus modelli seesmist ärevust väljendab vaid kramplik käehoid. Konstantin von Kügelgeni joonistuse figuuride emotsioonid jõuavad vaatajani kehakeele ja žestide abil. Pühalikku meeleolu lisavad aga Oskar Kallise „Päikese suudlus“ (1917) ja piibliaineline Ernst von Lipharti altarimaali kavand „Kristuse taevaminek“ (1900). Neis töödes on pooside ja žestide ülevust ja meelerahu, mida toetab ka vastasseina pallase meistrite maalirida, kus on kujutatud figuure argises tegevuses. Dramaatilisema noodi lisab Jüri Arraku Vaino Vahingu portree, pinge jõuab haripunkti Ülo Soosteri pärani suuga autoportrees „Hirm“ (1954).

Tiina Abeli antud intervjuus kõlanud mõttetera, et kehakeel on andnud maali­kunstile kui muidu tummale kunsti­liigile kõnevõime, on saanud tema kuraatoriprojektis kinnitust. Eksponeeritud nägu, poos, pilk, žest kannavad endas sõnumit, mida saab tõesti mitmeti lahti kodeerida. Pildikooslused on moodustanud mitmekihilise kogumi nii ajalises kui ka mõistelises plaanis, selle dešifreerimine on hariv rännak. Kohati ehk suisa liiga killustatud, kuid siis jälle kompaktseks ja piitsaplaksuna täpseks koondunud rännak.

Epiloogi asemel. Esimese satelliitnäitusena on kolmanda korruse kunstikabinetis avatud väljapanek „Kunstniku pilk. Autoportreed“. Autoportree on erakordselt köitev žanr, kus autor otsib oma minakujutise kaudu vastuseid eksistentsiaalsetele ja ühiskondlikele probleemidele. Kuraator selgitab seinatekstis, et ajapikku on sellest valdkonnast kujunenud kunstniku eneseteadvuse ja hinge­seisundi peegel, ent ka oma sõnumi kuulutamise ja ühiskondlikesse protsessidesse sekkumise tööriist.

Tiina Abel on ka väikeses kunsti­kabinetis suutnud anda teemast ajaloolise ülevaate, mis algab baltisaksa meistritest ning jõuab praegusesse aega. Mõne autori puhul on väljas terve seeria (Karin Lutsu kõik autoportreed on 1928. aastast), Woldemar Friedrich Krügerilt näidatakse aga 52 aasta vältel aset leidnud arengut. Tööde valik on igati õnnestunud, sellesse lisavad kvintessentsi kaks pilku oma ametikaaslasele: Nikolai Triigi portree „Aleksander Uurits“ (1909) ja Kaarel Liimandi „Aino Bachi portree“ (1934, Bach oli ka Liimandi elukaaslane).

Väike, kuid kompaktne ja hästi läbimõeldud ekspositsioon tõestab, et ka väheste vahenditega saab teema lahti mängida. See paneb huviga ootama järgnevaid sissepõikeid.

Soovitus: pöörduge autoportreede juurest taas „Kehakeele“ väljapaneku juurde ning otsige, mitu kunstniku enese­kujutust sealt leiate. Seejärel vaadake kogu ekspositsioon veel kord rahulikult üle, kindlasti avastate midagi uut, mida esmapilgul ei märganud. Seega võtke külastuse tarvis aega, mis saab küllaga tasutud.

1 Reeli Kõiv, Inimene poolsajandis. Kataloog. Tartu, Tartu Kunstimuuseum, 2012, lk 8.

2 Tiina Abel, Sissejuhatus. Kataloog „Kehakeeles“. Tartu, Tartu Kunstimuuseum, 2017, lk 14.

3 Tiina Abel, Tagasi looduse ja inimese juurde. Eesti kunsti ajalugu 5, Koostanud Mart Kalm. Tallinn, Eesti Kultuurileht 2010, lk 412.