Julgus tunnistada ebaõnnestumist

Paul Paper: „Edu ja ebaõnnestumise vahe on tihti väiksem, kui arvata oskame. Kui miski on edukas, siis pead selle seljataha jätma ja edasi liikuma, ebaõnnestumised võtad endaga kaasa.“

MARGE MONKO

Leedu kuraator ja fotokunstnik Paul Paper (1985) omandab Londoni Middlesexi ülikoolis doktorikraadi. Nii liigubki ta Londoni ja Vilniuse vahet, töökeskkond on aga sageli virtuaalne maailm – internet, online. Koostöös meie Lugemiku kirjastusega valmis raamat „Too Good to Be Photographed“ („Liiga hea, et pildistada“). Kõigepealt esitleti seda New Yorgi kunstiraamatu messil 21. – 24. IX ja siis fotokuu raames Tallinnas 30. IX, kus vestlusringis osalesid Paul Paperi kõrval Rye Dag Holmboe ning kunstnikud Hanna Putz, Paul Kuimet ja Kristina Õllek.

Su raamat „Too Good to Be Photographed” („Liiga hea, et pildistada“) räägib ebaõnnestumistest fotograafias. Kuidas see raamat alguse sai?

Ebaõnnestumise mõiste on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud. Doktorantuuris fototeooriaga tegeledes huvitas mind, milline on õigupoolest ebaõnnestumise suhe fotograafiaga, arvestades eriti 1960. ja 1970. aastate teoorias kinnistunud mõttega, et kaamera ja silma võrdluses on foto nägemisest täpsem. Raamatu sissejuhatuses mainin Thierry De Duve’i käsitlust „kaamera eksimatust silmast“, mille kohaselt fotograafia suudab tegelikkust tõeliselt tabada. Sellist lähenemist on väga huvitav võrrelda ebaõnnestumise mõistega: võtta midagi, mida peetakse täpseks, ja leida, et see pole täpne ning seda mitmel viisil. Leidsin ühtlasi, et mõnes mõttes esineb fotograafias rohkem ebaõnnestumisi kui teistes meediumides, näiteks maali või joonistuse puhul, kus ebaõnnestumisi nimetatakse lihtsalt katsetusteks.

Kui hakkasin selle raamatu kallal töötama, siis mõtlesin ebaõnnestumisest rohkem tehnilisest vaatepunktist, kuid hiljem muutus see mõiste tunduvamalt avaramaks. Kui mul oli see mõte tekkinud, pöördusin tuttavate fotograafide ja kunstnike poole küsimusega, kas neil oleks midagi näidata või kas nad oleksid huvitatud osalema projektis, kus tegeletakse selle mõistega. Nende pakutud näited avasid ebaõnnestumise mõistet oodatust palju rohkem.

Raamatus Roksana Filipowska kirjutist lugedes mõtlesin, et ebaõnnestumistest rääkimine on praegusel ajal hädavajalik ja oluline, sest ebaõnnestumised on kõrvaldatud: inimesed on asendatud masinatega, et välistada inimlikke eksimusi ja vigasid. Näiteks kasutatakse pildistamiseks mitmeid automaate, nagu maanteekaamerad ja satelliidid.

Olen täiesti nõus, sest on ka kultuuriline surve – kalduvus Facebookis, Instagrammis või Twitteris ainult oma elu meeldivaid külgi näidata, see nii-öelda ära pakendada, näidata hetki, mis on kõige paremini äratuntavad, näiteks „siin ma söön mõnusat toitu päikeselises kohvikus“ või puhkusereise. See on seotud nähtavasti ka ebaõnnestumiste allasurumisega, millele sa viitasid. Nõrkasid ja kurbi hetki elus pigem ei näidata ja paljud karjäärid põhinevad positiivsusel, endast enesekindla kuvandi loomisel. Eksimine ja selle tunnistamine on väga inimlik. Roksana oli raamatu esmaesitlusel New Yorgis ja ta ütles seal väga kenasti, et tehnoloogiline keha ei saa ebaõnnestuda (see ei ole sama, mis rikki minna), vaid ainult registreerida. Inimestel kõik ei õnnestu, see teebki meid inimesteks.

Edu ja ebaõnnestumise vahe on tihti väiksem, kui arvata oskame. Teosed võivad alati ühest teiseks üle minna ja kui edu jääb mõnes mõttes alati minevikku – kui miski on edukas, siis pead selle seljataha jätma ja edasi liikuma –, siis ebaõnnestumised võtad endaga kaasa. Kui küsida kunstnikelt ebaõnnestumise kohta, siis nad ütlevad tihti: „Oh, mul on just sobiv kujutis pakkuda!“ ja saadavad selle kohe. Neil on see huvitav kujutis, mis võib-olla nende muude asjadega kokku ei sobi, alati tagataskust võtta. Mulle pakub huvi ebaõnnestumise mõiste avatus, selles peituvad võimalused.

Kunstnikud mõtisklevad selles raamatus ebaõnnestumise vormide üle, need võivad olla tehnilised, kontseptuaalsed, tajumuslikud ja isiklikud ebaõnnestumised. Kuidas nägi välja koostöö kunstnikega seda raamatut ette valmistades?

Võtsin kunstnikuga ühendust ja selgitasin oma mõtet uurida fotograafia ja ebaõnnestumise suhet nii paljudest vaatepunktidest kui võimalik. Lootsin leida palju huvitavaid kujutisi. Küsisin kunstnikelt, kas neil on midagi sobivat ja kas see teema pakub neile üldse huvi. Selle kahe aasta jooksul, kui raamatut koostasin, sain julgustust kunstnikelt, kes ütlesid, et nad on sellest teemast väga huvitatud, ebaõnnestumine on oluline osa nende tegevusest ja neil on huvitav sellest kõnelda. Tavaliselt saatsid nad mõned kujutised ja seejärel rääkisime nendest. Mul oli väga palju vestlusi ja raamat ongi nende tulemus. Kunstnikud aitasid seda projekti edasi viia. Nagu varem mainisin, avasid nad selle raamistust rohkem, kui olin ette näinud. Rääkisin enam kui kuuekümne kunstnikuga ja raamatusse sai neist kaasatud nelikümmend seitse. Tavaliselt arutasime kunstnikuga, milliseid kujutisi valida. Fotosid saadab tekst, mis pärineb meie e-kirjadest ja Skype’i-vestlusest. Toimetasin teksti ning küsisin seejärel, kas see selgitab nende kujutist, ja kunstnik vahel muutis seda ja vahel mitte. Need ei olnud mõeldud mitte nii väga seisukohavõttudena kui vabamas vormis vestlusena.

Minu arvates on kõige rabavam kaastöö Eva O’Learylt. See on isiklik lugu sellest, kuidas ta veetis nädalalõpu ühe sõbra juures Los Angelesis. Sõber pakkus talle oma voodit ja lubas ise diivanil magada. Kuna Eva oli väsinud, läks ta varem magama. Hommikul ärgates avastas ta sõbra enda kõrvalt.*

See on üsna märkimisväärne näide. Ma ei tea, kas oled O’Leary loominguga kursis, kuid tal on kombeks luua kujutisi, millel on väga külluslik, peaaegu popilik esteetika. See on huvitav näide, sest kunstniku eesmärk on isikliku loo kaudu edastada poliitilist sõnumit. Taustalugu teadmata on ainult kujutise põhjal kunstniku kavatsust raske tuletada. Mulle meeldib, et kujutis seinal on veidi rebenenud ja seda varjavad osaliselt peegeldused. Selles kujutises on midagi, mida ei ole võimalik lihtsalt välja lugeda, mulle meeldib, kuidas kujutise, teksti ja kujutisesisese kujutise vahel tekib teatud pinge – see on mitmekihiline.

Tahaksin rohkem teada kunstnike valimise põhimõtete kohta. Võib-olla eksin, kuid nad tunduvad enam-vähem ühest põlvkonnast.

Alustasin kunstnikega, keda varasemast tundsin. Hiljem kutsusin juurde neid, kelle teostega olin tuttav ja keda olin kaua imetlenud, näiteks Jason Fulfordi. Lisaks leidsin mõned fotograafid uurimustöö käigus.

Pidasin mitmekülgsust silmas. Mõned kaasatud kunstnikud on fotograafid, teistele on fotograafia kõigest üks meedium mitmest, mida nad oma loomingus kasutavad. Mõned on tunnustatud kunstnikud ja teised on noored, kes alles koguvad kuulsust.

Eestist on kaks kunstnikku – Kristina Õllek ja Paul Kuimet. Kuidas iseloomustad nende kaastööd?

Teadsin Paul Kuimeti ja Kristina Õlleki loomingut juba varem. Huvitav oli näha, mida nad selles raamistuses välja pakuvad. Paul Kuimet käsitleb huvitavat nähtust: kaamera võimet näha vähevalgustatud keskkonnas „paremini“ kui inimsilm. Selle kujutisega – tehistiigist öösel tehtud foto – pakutakse rohkem üksikasju ja värve, kui silm on võimeline samadel tingimustel eristama. Nagu kunstnik on ka ise märkinud, on pikk säriaeg sellise kujutise tegemisel määrava tähtsusega, kuid seda ei ole lõplikul fotol näha. Tänu üksikasjade ja värvide küllusele tuleb kujutist „taandada“, et olla selle koha tõepärane esitus, kui sellist sõnavara kasutada.

Kristina Õllek tegeleb kahe projekti kaasatud tööga kujutise valimise protsessiga ja autori rolliga selles. Nende töödega kommenteeritakse kunstniku arhiivi, mis on täis ülejääke, kõrvale lükatud RAW-vormingus kujutisefaile, mis justkui alles ootavad kasutamist. Neid kujutiste sellesse projekti valimise ja seal esitamisega on Kristina Õllek „tühistanud“ sisuliselt neis „igaks juhuks tehtud kujutistes“, nagu ta neid ise nimetab, vaikimisi peituva ebaõnnestumise mitte olla valitud ja lõplike töödena esitatud.

Raamatule on essee kirjutanud Roksana Filipowska, Rye Dag Holmboe ja Jaclyn Wright. Miks otsustasid just nendega koos töötada?

Tahtsin valida tekste, mis kaasavad mitmesuguseid vaatepunkte. Roksana on Pennsylvania ülikooli kunstiajaloo doktorant. Jaclyn on raamatusse kaasatud ka kunstnikuna. Rye on teinud kaastööd ajakirjale The White Review – Arts & Literature Magazine ning fotograafia on kõigest üks tema paljudest huvidest. Roksana Filipowska on üsna poliitiline: ta kirjatükki mõjutasid tugevalt raamatu valmimise ajal toimunud Brexit ja Trumpi USA presidendiks saamine. Jaclyn Wrighti lähtekoht oli huvi tahtliku ebaõnnestumise vastu piltides, kus kujutatakse ebaõnnestumist ja mängitakse sellega. Rye Dag Holmboe valis neli kunstnikku ja vaatas nende loomingut süvitsi. Leian, et need kirjutised suhestuvad üksteisega hästi.

Oled raamatuid avaldanud juba pea kümme aastat. Esimesed kirjastasid sa ise, hiljem oled teinud koostööd Lodret Vandreti kirjastusega Taanist ning selle raamatu avaldasid koostöös Lugemikuga. Mis pakub raamatu kui meediumi puhul sulle pinget?

Mulle meeldib mõte panna teos kaante vahele. See on formaat, mida saab kaasas kanda ja see on ka üsna stabiilne. Kaasas kantavuse tõttu saab teost üsna lihtsalt teistega jagada, kuid see on siiski püsiv. Võrreldes näitusega, mis elab edasi ainult fotojäädvustustel, säilib raamatu puhul teos ise.

Ajal, kui ma oma tegevusega alustasin, toimus sõltumatus kirjastamises tõeline õitseng. Raamatumessid muutusid üha menukamaks, üha rohkem kirjastajaid hakkas neist osa võtma ja tekkisid uued messid, neist olulisim oli New Yorgi kunstiraamatumess. Nii et tegu on tõepoolest väga elava valdkonnaga. Messid on olulised kohad, kus oma tegevust tutvustada ja publikuga kohtuda. New Yorgi messil tulid paljud Lugemiku laua juurde ja hakkasid projekti vastu huvi tundma ka siis, kui ei teadnud sellest varem midagi. New Yorgis on kunstiraamatutel suur austajaskond, kuid ka Euroopas tuntakse selle vastu üha rohkem huvi.

2012. aastal korraldasin raamatumessi Leedu rahvuslikus kunstigaleriis. Seal tutvusin ka Lugemikuga. Kahjuks kirjastajad ise sinna lõpuks ei jõudnud, kuid see-eest saatsid oma raamatud ja tegime neist väikese näituse. Lugemik on üks väheseid kirjastusi selles piirkonnas, mis on aastate jooksul avaldanud järjepidevalt kõrgel tasemel kunstnikuraamatuid, nad käivad peamistelt raamatumessidel ja ainulaadne on ka nende väike raamatupood Tallinnas, kus müüakse ka teiste kirjastuste kunstiraamatuid.

Raamatule raha kogumiseks korraldasid kampaania ühisrahastusplatvormil Kickstarter. Milline oli see kogemus ja kas pidid palju vaeva nägema?

Algul proovisime leida institutsionaalset tuge, kuid ei leidnud programmi, kus toetatakse Baltimaade koostööd. Sellest on tõepoolest puudus, sest poliitikud räägivad alati, et tuleb tugevdada Balti riikide kultuurisidemeid, kuid piirkondlikku koostööd toetab ainult Põhjamaade kultuurifond ja sedagi vaid Balti- ja Põhjamaade koostööna. Kuna tegu on rahvusvahelise projektiga, siis ei olnud mõtet küsida raha Eesti ja Leedu kultuurkapitalilt. Seetõttu otsustasime Kickstarteri kasuks. Tore oli, et kunstnikud tõesti toetasid seda projekti ja aitasid kaasa. Kuid oli ka hetki, kui tundus, et see ei toimi, ning mõtlesin, kas ebaõnnestumisest rääkiva raamatu ebaõnnestumine on tähendusrikas ja mida edasi teha. Kuid lõpuks kõik toimis. Ühtlasi saime seeläbi juba enne raamatu avaldamist endale publiku. Statistika järgi oli meil kõige rohkem toetajaid USAs, sest mitmed raamatus osalevad fotograafid elavad seal ning nad jagasid selle kohta oma võrgustikes teavet, teisel kohal oli Ühendkuningriik ning Eesti ja Leedu olid samuti tegusad.

Kuidas kirjeldad koostööd Indrek Sirkliga, kes oli selle raamatu graafiline disainer?

Minu arvates oli oluline kaasata graafiline disainer juba tegevuse algusjärgus. Hakkasime raamatu kallal koos töötama aasta eest. Koostöö oli tihe, suhtlesime omavahel palju. Raamatu ettevalmistamisega oli tihedalt seotud ka Anu Vahtra.

Üks raamatu kujundamise proovikivi oli, et teosed olid väga „alasti“, ning teine, kuidas kujutisi tekstiga ühendada. Mõned kunstnikud, kellega raamatu tarvis koostööd tegin, tõid samuti selle haavatavuse välja. Selliste teoste väljapakkumine nõuab teatud vaprust: siduda oma nimega miski, mida pead läbikukkumiseks ja seda siis maailmaga jagada. Otsustasime lõpuks kunstnikele pühendatud osad lahendada lahtivolditavate lehtedena. Panime teksti esimesele küljele, nii et teksti ja kujutist ei ole võimalik korraga näha. Kujutise nägemiseks tuleb leht lahti voltida. Leian, et lehe metafooriline „avamine“ on tore viide kunstnike julgusele. Kujutiste paigutuse otsustasime koostöös Indrekuga. Vähendasime ühiselt kunstnikega seotud kujutiste hulka ja vaatasime kujunduses, mis kõige paremini toimib.

Otsustasime kaane lahendada plakatina, mis on jagatud neljaks eri värvi ristkülikuks. Plakatit saab mitmel viisil kokku voltida, mistõttu on raamatul kaks versiooni: kaaned on kas rohe-lillad või hall-kollased. Plakat on minu subjektiivne katse saadetud fotod sortida nelja kategooriasse: kontseptuaalsed-tehnilised, isiklikud-kontseptuaalsed, kogemuslikud-isiklikud ja kogemuslikud-tehnilised. Püüdsin paigutada kõik tööd nende nelja näitaja alla, mille abil sain neist kuidagiviisi ülevaate.

Saabusid just New Yorgi kunstiraamatumessilt. Räägi oma muljetest.

See oli mul teine kord seal käia. Tegime raamatuesitluse galeriis Rubber Factory. Korraldasime vestluse, millest võtsid osa Roksana Filipowska, Jaclyn Write, Yael Eban (kõik tegid raamatule kaastööd) ja mina. Seal oli väga elav arutelu, publik rääkis kaasa ja meeleolu meeldis mulle igati. Teine esitlus toimus messil Lugemiku laua ääres. Peamiselt seisnes see külastajatega suhtlemises. Mõned olid sellest projektist varem kuulnud ja tulid just selle pärast meiega rääkima, kuid oli ka messikülastajaid, kes sattusid juhuslikult mööda minema. Tore oli ka see, et mul õnnestus kohtuda mõne raamatus esindatud kunstnikuga, keda ma ei olnud silmast silma veel näinud.

Mulle on jäänud mulje, et kunstiväli ja kaasaegse fotograafia väli on eraldiseisvad valdkonnad, mis mingil hetkel kattuvad. Millisele väljale sa ise enda paigutad?

Mulle tundub, et tegutsen nende kattumiskohas ja see pakub mulle huvi. Raamatus on esindatud mitu kunstnikku, kes peavadki ennast eelkõige kunstnikuks, kuigi kasutavad fotograafiat, ja mõnele on see isegi peamine töövahend. Mõned üksikud on edasi liikunud või siis kasutavad fotograafiat ainult ühe meediumina paljude seast. Kuid palju on ka neid, kes peavad ennast fotograafiks ja tegelevadki selle meediumiga.

Seda on võimalik siduda ka ajaloolise raamistusega, vähemalt Leedus. Meil on väga tugev fotograafide ühing, mis nõukogude perioodil oli heal järjel nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult. See lubas neil luua oma diskursuse. Kirjutasin selle kohta leedukeelse essee, kus kasutasin Jacques Derridalt laenatud mõistet „valge mütoloogia“. Ta kirjutab sellest, kuidas filosoofia on loonud valge mütoloogia, öeldes, mis on filosoofia ja mis ei ole. Leian, et midagi sellesarnast on juhtunud fotograafide ühinguga, sest neil oli liikmelisus, ja kui olid liige, siis olid sul teatud hüved ja said näitustel osaleda. Nad said määrata, mis on professionaalne ja mis on harrastusfotograafia. Kui nüüdiskunsti väli 1990. aastate alguses või pisut varem institutsionaalses mõttes arenema hakkas (näiteks loodi Leedu kaasaegse kunsti keskus), siis vastandas see ennast fotograafiaväljale, sest seda nähti vanamoelise ja ebaolulisena.

Tõlkinud Martin Rünk

*Jutuajamine toimus enne Harvey Weinsteini ja Taavi Rõivase ahistamisskandaalide puhkemist.