Esemeliselt ja esteetiliselt

Samma viitab argises urbanistlikus eluvoos normide eiramise ja eirajate kohalolule.

ELO-HANNA SELJAMAA

Jaanus Samma näitus „Vahesein“ Temnikova ja Kasela galeriis kuni 11. III.

Jaanus Samma. Study of a Toilet Pull 2. Tint paberil, kollaaž, 2016. Seeriast „Tualeti uurimus“

.Stanislav Stepaško

Eelkõige just linnaruumi kuuluvad ühiskäimlad on kohtumiste paigad, kus juhuslikult ja planeeritult ristuvad kõige erinevamate inimeste teed ning hõljuvad ootused ja pettumused. Jaanus Samma isikunäitus „Vahesein“ uurib avalikes tualettruumides toimuvat – ja toimuda võivat – neile iseloomuliku materiaalse kultuuri kaudu. Inimeste eest kõnelevad ja annavad tunnistusi potid, valamud, loputuskastid ja muu atribuutika. Ja tegelikult ongi avalikus tualettruumis esemed need, mis paigal püsivad ja ümberringi toimuvat ladestavad, samas kui asjade kasutajad tulevad ja lähevad.

Diskreetselt, kuid kindlalt muudab Samma galerii nimelt meeste ühiskäimlaks. Näitusesaali sisenenud, näeb külastaja esimesena teost „Vahesein“: seinale monteeritud kolme valget keraamilist vaheseina, milliseid kasutatakse meeste tualettides pissuaaride eraldamiseks. Seinapind vaheseinte vahel ja ümber on aga jäetud tühjaks ning õigupoolest leidubki näitusel pissuaare vaid joonistatud kujul. Näituse nimiteose minimalistlikkus lisab niigi tugevale vaheseina kujundile metafoorsust ja üldistusjõudu. Avalikust tualetist endast saab vahesein, mille najal või varjus võetakse voli mõelda ja toimida teisiti kui päris avalikus avalikkuses.

Installatsioonid „Flaminio raudteejaam, 1 ja 2“ dokumenteerivad avalikke tualettruume seksi otsimise ja ostmise kanalite ning kohtadena. Digitrüki tehnikas kollastele keraamilistele plaatidele kantud telefoninumbrid, hüüatused ja joonistused tõotavad suuri naudinguid igaveses linnas. Ruudukujulisteks piltideks raamitud kahhelkivide kohal ja osalt ka ees ripuvad mustade kummist käepidemetega loputuskasti ketid, luues vaatajas kardinate vahelt piilumise tunde.

Vuajeristlikult käituma ärgitab ka trepjas taburet nurgas, kus eksponeeritakse tegelikult sündsa sisuga tindijoonistuste sarja „Tualetiuurimus“. Väikeseformaadilistel joonistustel troonivad aukohal valamud, potid, pissuaarid, prügikastid, uksehaagid ja teised tualettruumi argised elemendid, ümbritsetuna lopsakast historitsistlikust ornamendist. Kultuuriajalooliste miniuurimustena („Study of a Squat Toilet“, „Study of a Toilet Paper Roll“ jne) esitatud realistlikud joonistused kommenteerivad humoorikas toonis tabusid ja häbitunnet, mis on (avalikke) käimlaid ja sealseid toiminguid lääne kultuuriruumis sajandeid saatnud. Perekonnavappe meenutavad toretsevaid kujutisi vaadates meenus eufemistlik väljend „koht, kus kuningas jala käib“. Juba kogenud argielu vaatleja ja dokumenteerijana tunneb Samma detailide väärtust ega pea paljuks portreteerida ka kõige triviaalsemat platsmassist harja või puhastusgeeli pudelit.

Näitus lähtub tähelepanekutest, mida kunstnik on teinud avalikes käimlates maailma eri paigus, ning pretendeerib hoolikalt dokumenteeritud ainese süstemaatilise esituse kaudu uurimuslikkusele. Installatsioonis „Loputuskasti keti käepidemete kollektsioon“ ripub vitriinis konksu ja keti otsas 36 eri kujuga valget keraamilist loputuskasti käepidet, mõned uuemad, teised kasutusest kulunud. Kui vormi või žanri poolest jäljendab see väljapanek herbaariumi või liblikate kollektsiooni, siis jäik käepide näib muutuvat falliliseks sümboliks. Keti otsas rippuvast loputuskasti käepidemest kinnihaaramine ja tõmbamine vallandab veejoa või -purske, mis on korduvaid (homo)erootilisi motiive Samma loomingus. Loputuskasti kettide ja käepidemete, merekarpide ja vahuste lainete ohtrus installatsioonides ja joonistustes kruvib pinget ja ootusi üles, kerkides meeste ühiskäimlates peituva erootilise potentsiaali tähistajaks.

Materiaalsele kultuurile keskendumine võimaldab Sammal avalikke tualettruume estetiseerida. Kunstnik kujundab neist lava, mida näitusekülastajad saavad ise karakterite ja süžeedega täita. Sealjuures sobituvad sellele lavale suurepäraselt ka Samma enda varasemate teoste kangelased, nagu Eestit viimasel Veneetsia biennaalil esindanud esimees või audiokogumiku „Lood“ (2007/2011) tarbeks intervjueeritud keskealised geimehed. Rooma käimlatest galeriiseintele rännanud sõnumid ja pildid paigutuvad samasse ritta seksuaalse sisuga grafititega, mida kunstnik on lasknud 2012. aastast kampsunimustriteks kududa. Mängides avaliku ja isikliku, kunsti ja elu suhetega, viitab Samma normide eiramise ja eirajate kohalolule argises urbanistlikus eluvoos.

Elo-Hanna Seljamaa on Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule teadur ja lektor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht