Asi paneb asja käima

Kerttu Palginõmme kuraatoriprojekt pole pelgalt keskaja kunsti näitus: väljapanekus tuleb selgelt esile, et esemetes väljendub keelest kaugemale ulatuv immateriaalsus.

FRANCISCO MARTÍNEZ

Näitus „Asjade võim“ Niguliste muuseumis kuni 12. V. Kuraator Kerttu Palginõmm, konsultant Merike Kurisoo, kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline kujundaja Mari Kaljuste.

Mõnikord võivad esemed öelda rohkem, kui inimesed ise eales enda kohta öelda suudavad. Mõelgem kas või prügile, köögitarvetele või aluspesule. Esemete tähendus ulatub kaugemale nende käega­katsutavast olemusest, kaugemale nende kujundaja ja valmistaja kavatsusest. Materiaalsed esemed omandavad sageli auraatilise või sotsiaalse tähenduse. Meenutagem näiteks Freudi diivanit, Lenini mausoleumi või sirpi ja vasarat, Fatima kätt, Gutenbergi trükipressi, giljotiine, mundreid või relvi.

Inimesed koondavad enda ümber asju, millel on praktiline, esteetiline, poliitiline või emotsionaalne väärtus. Nad koguvad asju, kasutavad ja hülgavad neid, näevad neis sümboleid, lõbustavad ennast nendega, leiavad nendest lohutust. Seega on tähtis uurida, millist rolli on asjad etendanud, ning mõista, kuidas on esemed omandanud just sellise tähenduslaengu. Nii nagu tekste ja kujutisi, võib ka asju käsitleda tõenditena, mis aitavad meil mõista ühiskonda, mis on need tootnud. Füüsilised esemed on kognitiivselt kogetava maailma osa ja olemuselt poliitilised, sest on sotsiaalse iseloomuga – neis kajastub sotsiaalne konstruktsioon. Ingliskeelse sõna thing (asi) etümoloogiat on selgitatud sõnadega „kokkutulek“, „kogunemispaik“ ja „kohtumispaik“, ladinakeelse termini obiectus (objekt) etümoloogiat aga millegi teele ette asetamisega. Sõna „artefakt“ tuleneb kahest ladina sõnast: ars (kunst, teadus, oskus) ja factum (tehtud). Niisiis viitab artefakt inimlikule tööoskusele, hõlmates ka saaduse.

Asjades peegelduvad sotsiaalsed nähtused, neis kajastub justkui inimtegevuse ainevahetus. Kuna asjad kannavad endas kogemust ja tähendust, võib neid käsitleda tõenditena, mille alusel saab rekonstrueerida eluviisi, arusaamad ja kujutlused ning inimtegevus(etus)e. Lähenemises asjadele kui tõenditele kultuuri ja käitumise uurimisel ei ole tegelikult midagi uut: 150 aastat tagasi olid esemed antropoloogiamuuseumide asutamisel põhiline element. Viimastel aastatel on aga toimunud traditsioonilises käsitlusviisis nihe: esemetes ei nähta vaid füüsilist objekti, vaid seda käsitletakse sotsiaalse dünaamika osalisena, millel on küll materiaalne olemus, kuid mida ei saa taandada pelgalt inimtegevuse tulemuseks.

Sotsiaalse ja materiaalse maailma vastandamine on tänapäeval pandud küsimärgi alla. Selle dihhotoomia ületamiseks on subjekti-objekti konstruktsioonile lähenetud dialektiliselt, lähtutud kaasloomise ja -tootmise ideest. Asjad loovad konkreetseid olemisvorme, nii et inimeste käitumine ja esemed hakkavad paistma ühtsena. Seetõttu on sotsioloog Fernando Domínguez Rubio teinud ettepaneku asendada küsimus „mida esemed esindavad või sümboliseerivad?“ küsimusega „mida esemed teevad?“.1 Ka antropoloog Daniel Miller on kritiseerinud kultuuri sotsiaalset struktuuri toetavate esemete asetamist passiivsesse rolli, justnagu esindaksid need lihtsalt inimesi või kirjeldaksid kultuurielu. 2

Esemed osalevad elus pigem tegevuse, mitte pelgalt kontseptualiseerimise kaudu. Asjadel on eriline võime vaikselt inimeste ellu tungida. Mõningatel juhtudel omistatakse neile kindel tähendus-, väärtus- või võimuvorm, mis mängib aktiivset rolli suhete ja kultuuri loomisel ning hoidmisel. Esemed täidavad seda ülesannet vaikselt, inimesed sageli isegi ei teadvusta nende olemasolu: esemed ümbritsevad inimesi, ilma et neile oleks vaja teadlikult tähelepanu pöörata. Samuti võivad asjad toimida infrastruktuurina: koondada, suhestuda, koordineerida, korraldada ja avalikustada.

Niguliste muuseumi näitusel „Asjade võim“ on väljas mitme otstarbega esemed. XVI sajandi roosikrants Eesti ajaloomuuseumi kogudest oli palveinstrument ja ka luksusese.

Objektid, subjektid ja vastupidi

Elututel asjadel on inimtegevuses sümboolne tähendus: need tähistavad midagi, vahendavad kogemusi ja täidavad sotsiaalseid funktsioone. Neil MacGregor märgib raamatus „Maailma­ajalugu sajas objektis“ („A History of the World in 100 Objects“), et objektide alusel koostatud ajalugu jutustab ühiskonnast ja keerukatest protsessidest kui individuaalsetest sündmustest.3 Ent esemed on enamat kui tunnetuslik objekt. Alfred Gell on kirjeldanud materiaalseid esemeid kui kultuurisõlmi, mis panevad asjad liikuma.4 Esemed ei pea tõstatama sotsiaalseid küsimusi, et neil ühiskonnas koht oleks, esemed osalevad elus ja mõjutavad sellega sotsiaalseid toiminguid. Inimesed loovad asju, asjad aga mõjutavad omakorda inimesi, kes loovad teisi asju. Selle juures on heuristilisel tasandil tähtis just materjal, sest just materjali abil õpime paljuski asju tundma. Need mõjutavad ka asjade vastupidavust, liigitamist ja eksponeerimist, samuti asjadega seostatavaid kultuurivorme ja -tähendusi.

Kerttu Palginõmme kureeritud näitus „Asjade võim“ on nagu eespool toodud ideede illustratsioon. Näiteks on seal kunstiteose analüüsis pööratud tähelepanu Compostela palveränduri tähisele – kammkarbile, mille abil saab lunastada liminaalse kogemuse kaudu oma patud, või dr Johannes Ballivi kujutamisele luukerena hauakivil (see valmistas ta ette paradiisi kulgemiseks), või sandimärgile, millel oli võim tõsta kerjus teistest ühiskonnakihtidest kõrgemale ja mis andis talle õiguse saada abi.

Näitusel on kajastatud ka esemete rolli üleminekul elust surmavalda: käegakatsutaval viisil (esemete abil) on ühendatud paradiis (mis tuleb välja teenida), poliitiline võim (mida ei tohi unustada) ja elulugu (mis vajab jutustamist). Üks selliseid on maal, kus on kujutatud pastor Johann Hobingit surivoodil tema kodupiirkonnast Põhja-Rein-Vestfaalist pärit teki all, mis on tema mitteverbaalne hauakiri.

Kui pöörata tähelepanu esemetele, mida on kujutatud kuninga ja piiskopi puhul Bernt Notke „Surmatantsus“, annab see teavet võimu ilmingute kohta XV sajandil. Milline näeks välja tänapäeva „Surmatants“? Milliseid isikuid ja võimuobjekte sellel nüüd kujutataks?

Mitmed eksponeeritud esemed sisaldavad geopoliitilisi vihjeid ja kirjeldavad ajaloolisi seoseid (Hansa Liidu kaubateed) või toovad meieni arusaama teistsugusest kultuurist (saratseeni peaga pross) või annavad ettekujutuse tollasest suhtlemisviisist (üliku pitserisõrmus). Seega pole tegu pelgalt keskaja kunsti näitusega, vaid selles väljendub sootuks laiem teoreetiline taotlus. Väljapanekus ilmneb selgelt, kuidas käegakatsutaval viisil, esemete abil, väljendub keelest kaugemale ulatuv immateriaalsus.

1 Fernando Domínguez Rubio, On the discrepancy between objects and things: an ecological approach. Journal of Material Culture 2016, nr 21(1), lk 59–86.

2 Daniel Miller (toim), Materiality. Duke University Press, Durham 2005, lk 1–50.

3 Neil MacGregor, A History of the World in 100 Objects. Viking, London 2010.

4 Alfred Gell, Art and Agency: An Anthropological Theory. Oxford University Press, Oxford 1998.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht