Märgakem kangelasi!

Tubina festivali programm oli niivõrd läbimõeldud, et sellest sai nagu omaette sümfoonia. Kui mitte meie, siis kes veel peaksid olema Tubina sümfooniate juhtivad esitajad?

KERSTIN ELISABETH KULLERKUPP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Kontserdi festival „Tubin“ 6. – 9. X Tartus, kunstiline juht Mihhail Gerts.

Mõeldes, kui harva mängitakse Eestis Eduard Tubina sümfooniaid, võib kohati tekkida küsimus: kas me saame ikka aru, mis on meie kultuuris tõeliselt väärtuslik ja mida saab nimetada maailmatasemel kunstiks? Ehk pole meid selle mõistmiseks lihtsalt piisavalt palju? Kultuuriväärtus vajab kollektiivset heakskiitu ning selleks on tarvis rahva ühtsustunnet. Kokkuhoidmine pole aga ilmselt eestlaste kõige tugevam joon. Helilooja Jüri Reinvere on käinud eestluse alalhoiuinstinkti kohta välja huvitava mõtte: eestlased pidavat just sellepärast üksteisest pigem eemale hoidma, et hunnikus koos oleks meid väikese rahvana kergem hävitada.1

Nende mõtete taustal on Tubina festivali kunstiline juht, dirigent ja pianist Mihhail Gerts tabanud otse naelapea pihta: peame rohkem märkama oma kultuuris just selliseid kangelasi, nagu oli Tubin, ja neile austust avaldama. Praegune aeg näitab meile eriti selgelt, millised väärtused on püsivad ja millest sõltub ühe kultuuri püsimine. On ju Juhan Liivgi öelnud, et „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“.

Ülikoolilinnale on erakordselt suur õnnistus, et just Tartus toimub juba teist aastat festival „Tubin“, ja üleüldse saab seda nimetada üheks eesti kultuuri suursündmuseks. Õige ongi seda korraldada linnas, kus Tubin õppis, elas, oli Vanemuise dirigent ning lõi heliloojana omale tugeva aluse. Tubina festival on kohtumispaik, aga ka võimalus hetkeks seisatada ja mõtiskleda. Väikse rahvana peaksime oma kultuuri veel rohkem hoidma. Kui mitte meie, siis kes veel peaksid olema Tubina sümfooniate juhtivad esitajad?

Siinkohal tunnustan festivali kunstilist juhti Mihhail Gertsi, kes on võtnud Tubina mängimise oma südameasjaks. Tubina festivali programm oli niivõrd läbimõeldud, et sellest sai ka tema enda sõnul nagu omaette sümfoonia. Tõepoolest avaldas muljet nii asjatundlik kavade kokkupanek ning muusikast saadud teemade edasiarendamine, samuti sidumine teiste kunstide ja kultuuriteemadega Joonas Hellerma juhitud vestlustes.

Festivali avakontserdil „Leegitsev süda“ kõlas Tubina viies sümfoonia, üks tänavuse festivali juhtteostest, ning selle kõrval ka Kodály ja Hindemithi teosed. Kuna Tubina sümfooniate kuulamine nõuab põhjalikku süvenemist ning need ei pruugi esmakuulamisel end kergesti kätte anda, avasid dirigent Mihhail Gertsi ettekandele eelnenud sissejuhatus ja muusikaliste teemade tutvustus sümfoonia kindlasti paremini. Tubina sümfooniaid on eestlasena alati uhke tunne kuulata ja tõsiasi, et neid mängiti just Vanemuise sümfooniaorkestriga, on samuti kaunis austusavaldus.

Festivali avakontserdil „Leegitsev süda“ kõlas Tubina viies sümfoonia, üks tänavuse festivali juhtteostest. Vanemuise sümfooniaorkestrit dirigeerib festivali „Tubin“ kunstiline juht Mihhail Gerts.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Paul Hindemithi kontserdis vioolale ja orkestrile solistina üles astunud Liisa Randalu mäng jääb kindlasti veel kauaks kummitama jutustava mängustiili, sumedatoonilise kõla, lopsaka vibraato, fraaside konkreetse läbiviimise ja karismaatilise lavaolekuga. Teises pooles kõlanud Tubina viies sümfoonia andis aga tunnistust, et sisutiheda sümfoonilise muusika esitamine näib dirigent Mihhail Gertsile ideaalselt sobivat. Tema dirigeerimisstiili iseloomustavad aristokraatlik hoiak, konkreetsed žestid, täpne vormi haldamine, näos väljenduv soojus ja muusikavaimustus, mis allutab orkestrandid sellele vastama.

Festivali kammerkontsertidest tõstan eriti esile kolm kõrghetke. Suure elamuse pakkusid keelpillikvartett M4GNET ja nüüd pianistina üles astunud Mihhail Gerts Erich Wolfgang Korngoldi klaverikvintetiga. Eriliselt domineeris selles Robert Traksmanni tulihingeline ja kaunikõlaline musitseerimine. Ei mäletagi, millal oli viimati kuulda nii kaasakiskuvalt kirglikku musitseerimist. Nauditav oli ansambli ühtsus muusika tõlgendamisel, tunda oli üksteise täielik usaldamine. Esituses oli erilisi kõlavärve ja maagiliselt tunnetatud piano’sid. Tuleb võrdlemisi harva ette, et kontserdilt saab lahkuda nii suure annuse hea energiaga. Kõigi kontserdikülastajate silmad särasid kontserdilt lahkudes, kuid ilmselt on põhjust selles süüdistada ennekõike viimasena kõlanud Korngoldi muusikat. Siiramat ja ausamat eneseväljendust ja sedavõrd haruldast ilupüüdlust kui Korngoldi muusikas annab otsida. Kena oli avastada Mihhail Gertsi osavus ja tundlikkus kammermuusikuna. Ta tabas alati, millal olla esiplaanil, millal tagasi tõmmata – ja seda kõike peene kõlatunnetusega.

Sama koosseisu sai kuulda ka kontserdil „Tartu motiivid“ ERMis. Eduard Oja klaverikvintetti just eriti tihti ei kuule, aga see esitus andis võimaluse jälle imestada, kui fantaasiaküllane võis Oja oma loomingus olla. Kerged assotsiatsioonid tekkisid ka näiteks Frank Martini muusikaga, milles on meeldivalt ootamatuid harmooniaid, aga ka César Francki klaverikvintetiga, kus on nagu Oja kvintetis kõhedaid, tumedaid ja sügavamõttelisi meeleolusid. Oja muusika on täis ootamatusi ja müstilisust, mis haaravad kuulaja täielikult oma tundlikku helikeelde. Enn Lillemets lõi oma sõnalises osas osavalt ajastu­pildi Tartu koolkonna heliloojatest ning Pallase kunstnike kokkupuudetest, jagades põnevaid leide eesti maalikunsti ja muusika seostest.

Pärast kontserti ei tasunud jätta kasutamata võimalust külastada näitust „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist“. Just sellistel üritustel eri kunste sidudes võiks eesti kultuuri ka ERMis sagedamini serveerida. Kammerkontserdil „Rahvaste hääled lauludes“ pakkus aga suurima elamuse Mart Saare soololauludega metsosopran Tuuri Dede ja pianist Sten Heinoja ansambel. Tuuri Dede elas esitusse nii värvikalt sisse, et tema väljendusrikas, selge ja jõuline hääletämber kehastus pidevalt eri karakteriteks. Sten Heinoja oskas aga oma tabavate kõlamaalingutega luua sobiva atmosfääri ja selle tulemusena kõlas teineteist täiustav ja inspireeriv ansambel.

Festivali lõppkontserdil „Uus algus“ rõõmustas publikut Heino Elleri, Eino Tambergi ja Eduard Tubina sümfoonilise muusikaga täispikk kava. Tambergi „Concerto grosso“ mõjub alati värskendavalt, kuna selles on nooruslikku energiat, mis väljendub just teose rütmikuses ning eri karakterite kontrastses vaheldumises. Selle väga tugevad muusikalised ideed on meisterlikult arendatud. Just selliseid jooni ihkan meie nüüdismuusikas rohkem kuulda. Puhkpillisolistidest meeldisid mulle eriti Kerstin Laanemets (flööt) ja Rene Laur (saksofon). Mõlema mängus oli nõtkust ning seda iseloomustas selge fraseerimine, kandev ja tundlik kõla.

Kontserdi viimase teosena kõlanud Tubina kuues sümfoonia on aga sedavõrd sisutihe teos, et jätab vaevalt oma intensiivsuses kedagi puudutamata. Selles on tunda džässimõjutusi ja mitme­suguseid tantsurütme ning teemade arendus on erakordselt fantaasiaküllane. Džässi pidas Tubin küll vaimse ja moraalse allakäigu sümboliks ning kartis, et see tõrjub tõsise muusika täiesti välja.

Tubina muusika erilisuse on hästi kokku võtnud tema sõber Olav Roots: „Tubina kunst pole kunagi lihtne, ajaviiteline, leige. Ta hinge on nagu sadestunud esivanemate rasked katsumused ja kannatused. Need saavad ilmsiks karmides, sügavtõsistes helides, milledes võitleb oma igavest võitlust tõe ja õiguse otsing ning murrab enesele teed elujaatus. See on mingi paratamatu optimism, mis Tubina juures ikka võidule pääseb. Tubina helitöis muutub elavaks meie saatus, Eesti saatus.“2

1 Kerstin-Elisabeth Kullerkupp, Suvila. – Klassika­raadio 8. VII 2019. https://arhiiv.err.ee/vaata/suvila-kulaline-on-helilooja-juri-reinvere

2 Eesti Looming. Toim Karl Ristikivi, Valev Uibopuu. Stockholm 1946.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht