Metsanduse uus lendorava paradigma

Uudo Timm: „Loodus ei ole nii rumal ja evolutsioon pole käinud sel moel, et on siia tekitanud mingid mõttetud liigid. Igal liigil on siin maamunal ja ökosüsteemis oma roll.“

ULVAR KÄÄRT

Eestis rangeima ehk kaitstavate liikide esimese kategooria aluste lendoravate (Pteromys volans) arvukus on viimastel aastakümnetel meie metsades hirmuäratava hooga vähenenud. Veel XX sajandi hakul laialdaselt ka Pärnu- ja Viljandimaal ning Kagu-Eestis levinud lendorava asuala on kokku tõmbunud üksnes Virumaa keskosa rabasid ümbritsevatesse vanadesse metsakillukestesse, kus leidub liigile varjumiseks sobilikke õõnsustega haabasid. Seega elab see liik meil praegu väljasuremisvõlas. Aastakümneid lendoravate uurimisega tegelenud zooloog Uudo Timm räägib lähemalt, kui hull on meie lend­orava asurkonna hetkeseis ja mida on vaja metsade majandamises muuta.

Aastat viis-kuus tagasi tegi Jaanus Remm üha langeva arvukuskõveraga prognoosi, mille järgi peaksid lend­oravad meie metsades 2020. aastal, s.t juba järgmisel aastal välja surema. Kas olukord on tõesti nii hull?

Praegu saan öelda, et meil on vaja kõvasti pingutada, kui tahame, et jaanuaris 2020 lendoravad meie metsades enam ringi ei jookseks.

Tõsi, seireandmete järgi on lendoravate asustatud elupaikade arv olnud alla keskkonnastrateegias ette nähtud miinimumeesmärki – 60 asustatud elupaika aasta kohta – alates 2008. aastast, mil registreeriti veel 62 asustatud leiukohta. Kõige kriitilisem oli olukord 2013. aastal, mil leidsime veel ainult 27 asustatud lend­oravakohta. Sellele madalseisule olid eelnenud 2010. ja 2011. aasta lumerohked talved, mil nugised ei saanud paksu lume tõttu maapinnalt kätte tavapärast toidupoolist ehk pisinärilisi, vaid nad pidid toidunappuses jahtima kõike, mis liikus lume peal ja puude otsas – teiste hulgas ka lendoravaid. Tänu järgnevatele soodsamatele lumevaestele talvedele, õnnestunud sigimisele ja nugiste küttimisele hakkas asustatud lendoravakohtade arv õnneks tasapisi uuesti suurenema. Näiteks mullu oli teadaolevast 117 lendorava elupaigast asustatuid 47, aasta varem 49 kohta.

Kõik registreeritud leiukohad ei ole sugugi igal aastal asustatud. Nii leidsime eelmisel aastal üllatuslikult, et Tudusoo ääres oli lendorav taasasustanud ühe elupaiga, mis oli viimati asustatud 2001. aastal. Teine meeldiv üllatus tuli Luussaare soo äärest samuti taasasustatud paigast, kust lendorav oli viimati leitud 1998. aastal. (Mõlemad taasasustatud kohad asuvad Tudusoo looduskaitsealal – U. K.) Mõlemad juhtumid kinnitavad meile, et kui lendoravale sobilikud metsad pole lageraietega üksteisest eraldatud, siis soodsatel aegadel võetakse tühjaks jäänud elupaigad uuesti kasutusele. Metsaomanikud tavaliselt seda ei tea, aga just seepärast peamegi ka mõneks ajaks tühjaks jäänud oravametsi raiete eest kaitsma.

Emased lendoravad on ju territoriaalsed, ei rända ringi ega lase oma kodupiirkonda teist emast. Emaslooma territooriumi suurus on tavaliselt 10–15 hektarit. Kui vaadata teada olevaid alles jäänud lendoravatele sobivaid metsi, siis need on nii väikesed, et igasse leiukohta mahub keskmiselt vaid kaks-kolm emaslooma territooriumi. Kui nüüd mõnes sellises elupaigas oravatega midagi juhtub – kas nugis või mõni kakk sööb nad ära või surevad nad mingi haiguse tõttu või lihtsalt vanadusse –, jääb see paik tühjaks. Kui sellele lähedal asuvas elupaigas lend­oraval sigimine õnnestub, siis peavad need pojad leidma endale uue vaba kodukoha. Tühjaks jäänud elupaiga saavad uut kodu otsivad noored lendoravad taasasustada üksnes nendele liikumiseks – puult puule liuglemiseks – sobiva ühendusmetsa olemasolul. Paraku näeme Virumaa metsakaardilt, et selle kandi lendoravametsad on paljudel juhtudel lagedate alade, sealhulgas suurte lageraietega saarestikuks killustatud ja noorloomadel on võimatu uude kohta liikuda. Samuti ei pääse eraldi territooriumidel elavate emasloomade juurde isased ja nii ei tule enam oravatel ka järelkasvu.

Kas see mainitud arv – 60 asustatud oravakohta aastas – tähendab, et sel juhul oleks meie lendoravate asurkond ka elujõuline?

60 asustatud kohta on absoluutne miinimum, et lendorav saaks meil üldse ellu jääda. Praegu elab lendorav meil liigina väljasuremisvõlas. Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) punase nimestiku kriteeriumide alusel on imetaja liik kriitiliselt ohustatud, kui tema arvukus on alla 1000 looma. Selle saavutamiseks peaks meil olema umbes 200–250 asustatud lendoravakohta. See, et asustatud kohtade vähenemine on peatunud ja viimastel aastatel veidi suurenenud, annab lootust, et liiki on võimalik veel päästa.

tõttu igal võimalusel kuuse- ja männikultuuridest välja.

Kui lendoravate allakäiku vaadata, siis kas selle peasüüdlane on metsaraie?

Seda küll, sest looduslike vaenlastega on lendorav kogu aeg koos elanud. Raiete, eelkõige lageraietega kaovad nii lendoravate elupaigad kui ka alles olevate elupaikade vahelised ühendused, mis on praegu kõige suurem probleem. Meil on veel umbes 10–15 aastaks hingetõmbeaega, mil on pidevalt lendoravale sobivasse vanusesse jõudvat metsa peale tulemas. Pärast seda on oodata 20–30 aasta pikkust perioodi, mil ei ole enam piisavas hulgas sobivas vanuseklassis haabadega metsa valmimas. Seda aastakümnete jooksul tehtud suunatud raiete tõttu. Nimelt suhtutakse metsas lendoravale elutähtsasse haaba seniajani justkui umbrohtu, mis raiutakse kiire kasvu tõttu igal võimalusel kuuse- ja männikultuuridest välja. Nii on paarikümne aasta pärast valmivates metsades võrreldes praegusega peale tulemas poole võrra vähem 65–100 aasta vanuseklassis olevaid haabasid. Just selles vanuses haabades esineb lendoravale pesitsemiseks sobilikke õõnsusi.

Selleks et lendoravale jätkuks ka siis sobilikke elupaiku, tuleks praegu pidurit tõmmata noorte raieküpseteks saavate ehk siis 30–40 aasta vanuste haabade raiele. Selleks tuleb meil muuta senist metsade majandamise loogikat, mille järgi on kogu mets ja puit mõeldud nüüd ja kohe kasutamiseks justkui ainult inimese jaoks. Puidu ja ka muude taastuvate loodusvarade kasutamisel tuleb esmalt määratleda see, mis peab ökosüsteemi sujuvaks toimimiseks kindlasti alles jääma. Selle käigus selgub inimestele kasutatav osa, mille kättesaamiseks tuleb kavandada kõige sobivamad viisid, metsa puhul raieviisid.

Mõnigi ütleb, et mis me selle lend­orava pärast ikka pingutame – liik on meil oma leviala läänepiiril ja kui ta siit kaobki, siis mujal jäävad nad ikka alles.

Loodus ei ole nii rumal ja evolutsioon ei ole toimunud sel moel, et siia on tekkinud mingid mõttetud liigid. Igal liigil on siin maamunal ja ökosüsteemis oma roll. See, kui me ei tea täpselt, millist rolli täidab lendorav või mõni teine liik, ei tähenda, et me ei pea neid hoidma. Lendoravat ja tema elupaiku hoides hoiame ka suurt seltskonda teisi samasuguse elupaiganõudlusega liike, kellest osa ei ole me ilmselt suutnud veel tuvastadagi. Nende osatähtsus ökosüsteemis võib olla nii suur, et me ei teagi, kui suure kahju tekitame, kui kõik lihtsalt minema pühime. Ehk siis lendorav on meile indikaator- või n-ö vihmavarjuliik – kui temal läheb halvasti, siis kannatavad samas ökosüsteemis ka paljud teised liigid. Mida liigirikkamad on ökosüsteemid, seda stabiilsemalt need toimivad.

Me võime siin ökosüsteemi tervise kohta tuua võrdluse inimesega. Kui võtame inimeselt ühe või mõlemad käed või jalad ära, siis ega me sellepärast ju kohe ei sure, ent elukvaliteet ei ole enam kaugeltki see, mis tervetel inimestel. Ökosüsteemiga on sama lugu: sellel on liikide näol olemas funktsionaalsed ihuliikmed ning kui neid jääb järjest vähemaks, siis, jah, süsteem kohe ei hävine, aga piinleb kuni surmani. Küsimus on vaid selles, kui palju liike jõuab inimene looja karja saata, enne kui ise lõpuks otsad annab.

Inimene võib ju arvata, et on siin kõikvõimas tipuliik. Aga mida meil on eluks hädasti vaja? Õhku. Kui meil pole hingatavat õhku, siis paneme mõne minutiga lusika kappi. Meil on vaja vett. Veeta saame mõne päeva hakkama ja siis paneme lusika kappi. Me ei saa ka toiduta kuidagi hakkama. Aga kust tuleb meile puhas õhk, vesi, toit ja muu vajalik? Ikka nendestsamadest ökosüsteemidest.

Mullu lükati euroraha toel lendoravate heaks käima ligi üheksa miljoni eurose eelarvega ning ühtekokku kuus aastat kestev Eesti-Soome ühisprojekt. Mida on plaanis teha?

Euroopa Liidu rahastatava LIFE-programmi projekti „Lendorav“ käigus on Eestis plaanis põhiliselt koostada lend­orava elupaikade kujunduskavad, mis tagaksid oravale sobivad elutingimused pikaks ajaks.

Praegu tehakse metsamajandamise soovitusi kümneaastase perspektiiviga, arvestades metsa põhiväärtusena võimalikult kvaliteetset puitu. Paraku ei saa me lendoravat silmas pidades enam praegu kasutatavate metsamajanduslike võtetega edasi toimida, vaja on para­digma muutust.

Lendoravale on vaja 65–110 aastat vanu haabasid. See on ummiktee, kui säilitame praegu orava kaitseks ainult 65–110 aasta vanuseid metsi, sest 30–40 aasta pärast neist enamikku enam ei ole. Järelikult peab majandamise viis olema niisugune, et meil oleks metsas pidevalt ja piisavalt selles vanuseklassis puid.

Praegustel väikestel lendoravakaitsealadel ei ole meil võimalik loodusliku protsessina pidevalt liigile sobilike metsade olemasolu tagada. Seepärast peame hakkama seal raietega imiteerima haavikute looduslikku uuenemist. Osas kohtades, kus on suuremad ühes vanuses metsatukad, peame järgmise haavapõlve kasvatamiseks raiuma sisse häilud. Seda tuleb plaanida 75–80 aasta pikkust tsüklit arvestades. Vahepeal ei tohi me vanu metsi enne ära raiuda, kui järgmine põlvkond jõuab vajalikku vanusesse peale kasvada. Juba praegu peame hakkama hoidma 20–30aastaste haabadega metsi, et need saaksid 45 aasta pärast lendoravale sobilikuks kujuneda.

Selle projekti käigus ongi meil esmalt vaja välja töötada metsakujunduskavad, millega oleks tagatud lendoravale nii elupaikade kui ka neid ühendavate koridoride järjepidev säilimine. Kui riigi tasemel oleks rakendanud sidusvõrgustiku põhimõttel metsamaastiku planeerimist juba 1990. aastate keskel, poleks see olnud metsade majandamisele üldsegi koormav. Nüüd on häda käes ja paljudes kohtades on ranged piirangud vältimatud. Samal ajal on iga koht erinev.

Mitmes kohas oleme jõudnud punkti, kus meil jätkub lendoravatele sobivat metsa veel vaid kümneks, heal juhul 20 aastaks. Neis kohtades on mets ümberringi maha raiutud ja uus sobiv mets kujuneb alles 50 aasta pärast. Aga kus see loom siis nii kaua elab, kui tema eluiga on vaid neli-viis aastat? Ehk siis mitu lendoravapõlvkonda peab selle perioodi kuskil kuidagi üle elama.

Siinkohal võib eheda näitena välja tuua Iisakus lendoravatega asustatud Tärivere mäe, mis on ulatuslike lageraietega teistest elupaikadest ära lõigatud. Tärivere mäel on kasvamas 120–130 aastat vana mets. See on meile väga tõsine proovikivi, mil moel tagada seal oravale tingimused, mis võimaldaksid liigil elada 65 aastat kuni järgmise sobiva metsapõlve kujunemiseni. Isegi kui alustaksime seal kohe praegu häilraietega haabade uuendamist, ei saa see õnnestuda, sest õõnsustega haavad ei pea seal kindlasti enam 65 aastat vastu. Mäe läheduses väljaspool kaitseala kasvab 10–20 aastat tagasi lagedaks raiutud aladel mets. Seal saavad uued lendoravatele sobivad haavad „valmis“ kuni 20 aastat varem kui Tärivere mäel. Seda loomulikult vaid juhul, kui nende metsade kujunemist vaadataks samuti 75–80aastase perioodi perspektiivis ning vahepealseid hooldus- ja kujundusraieid tehtaks nii, et osa haabasid jääb sinna alles. Ainult siis saab tekkida ka uus elupaik, kuhu on võimalik lendoravatel vahepeal Tärivere mäelt ära kolida, et sinna hiljem tagasi tulla.

Tärivere mägi ja selle ümbruskond on üks projekti katsealasid, mille kohta tuleb välja töötada lendoravaid, aga ka kohalike elanike huvisid arvestav metsakujunduskava, mis tagaks sujuva metsa uuenemise. Kokku on plaanis käimasoleva projekti käigus koostada Virumaal metsakujunduskavad ligikaudu 1400 hektarile ja alustada nende alusel ka vajalikke kujundusraieid.

Viimastel aastatel on palju räägitud lendoravate tugiasustamisega alustamisest. Mis moodi see võiks toimuda? Kas nagu euroopa naaritsatega, kelle heaks rajati Tallinna loomaaeda tehisasurkond, kust hakati paljundamisega saadud naaritsavõsusid loodusesse – antud juhul siis Hiiumaale – asustama?

Jah, ka lendoravate puhul oleks vaja luua Eestist pärit noorloomadest tehisasurkond. See tagaks nagu naaritsate puhul Eesti lendorava asurkonna geneetilise koodi säilimise ka juhuks, kui looduses läheb kavandatust teisiti ja lendorav tõesti välja sureb. Paljundamisega saadud loomad saaksime õiges vanuses lahti lasta esmajärjekorras praegustesse eraldatud elupaikadesse, kus geeniuuringute järgi ohustab oravaid lähisugulus. Seepärast oleks vaja sinna hädasti värsket verd juurde viia.

Osalt seisab tugiasustamisega alustamine, nagu ikka, raha taga. Samuti on küsimus selles, kui kriitiliselt me praegust olukorda ikkagi hindame. Me teame, et osas lendoravakohtades ohustab loomi lähisugulus. Kui selle probleemi lahendamisega veel 5–10 aastat oodata, siis lahendab see probleem ennast ise ühes oravate kadumisega. Tühjaks jäänud kohtade hilisem oravatega taasasustamine on palju keerulisem ja kallim kui probleemi algfaasis likvideerimine.

Lõppude lõpuks on selgemast selgem see, et kui lendorav kui vanade metsade seisundi indikaatorliik peaks meil välja surema, satub ohtu ja sureb ilmselt välja veel terve hulk sama ökosüsteemi liikmeid. Nõrgestunud, et mitte öelda invaliidistunud, ökosüsteem ei suuda siis enam toimida nii edukalt kui praegu ja toota ka inimesele vajalikke hüvesid. Olgu selleks siis puit, puhas õhk vms. Kui suureks kujuneb siis nende vähenemisest saamata jääv tulu ja kui palju läheb maksma ühe loomuliku liigirikkusega ökosüsteemi taastamine, seda ei oska ilmselt keegi kokku rehkendada.

Liigid on keskkonnas toimuvate muutuste suhtes erineva tundlikkusega. Kui mõni liik satub ohtu, siis see on märgutuleks ka meie, inimeste, ühise elukeskkonna halvenemisest. Kui me neid märgutulesid õigel ajal tähele paneme ja oma tegevust korrigeerime, siis ehk suudame ohte ennetada, enne kui need meie tervist ja elu ohustama hakkavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht